Henri Kõiv. Eesti poliitiline tsenter püsib ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Reformierakonna valimisvõit
Reformierakonna valimisvõit Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kes tahtis praegusele poliitilisele eliidile keskmist sõrme näidata, selle ainukeseks valikuks saigi olla ainult EKRE, kirjutab Henri Kõiv värskes Sirbis.

Analüütikud ennustasid tihedat rebimist, ajakirjanikud kurtsid igavuse üle, välismeedia otsis paremäärmuslike jõudude tõusuga kaasnevat intriigi, lõpuks saime aga sisulistele detailide keskendunud ja ootamatult ühepoolsed valimised, mis kinnitasid, et Eesti poliitiline tsenter jätkuvalt püsib. Valimiste põhiküsimusena sai paar kuud tagasi sõnastatud (Sirp 16. XI), kas Eesti saab endale töövõimelise valitsuse. Häälte lugemise järel Läti või Rootsi sarnast kriisi valitsuse moodustamisel silmapiiril ei paista. Sobivaid kombinatsioone on mitu, kuigi kõige tõenäolisemaks peetakse vana ja äraproovitud Reformierakonna, Isamaa ja sotside kolmikliitu. Kaja Kallas peab hakkama oma poliitilisi paguneid välja teenima vägagi vastutusrikkas rollis. Suure tõenäosusega peagi esimeseks Eesti naispeaministriks saav Kallas pole varasemalt valitsusse kuulunud – kahtlemata panevad tema poliitiliste kompromisside tegemise oskuse proovile konkurendid nii erakonna seest kui ka teistest parteidest.

Valimiste eel ennustatud Reformierakonna ja Keskerakonna vaheline tihe rebimine valimisvõidu nimel jäi seekord ära. RE bränd tõi neile viimastel valimistel juba stabiilseks saanud umbes 160 000 häält. Absoluutarvudes ei olnud see oravapartei rekord, küll aga tõi see neile rohkem riigikogu kohti kui kunagi varem. Kui Reformierakonna valija tuli neil valimistel välja (õigem oleks küll öelda, et logis sisse), siis Keskerakonna oodatust kesisema valimistulemuse taga oli peamiselt vene valijaskonna passiivsus. Ida-Virumaal langes võrreldes varasemaga ära umbes 7000 häält ja Lasnamäe-Kesklinna piirkonnas ligi 3000 häält. Tõsi, valimisvõiduks ei oleks sellest veel piisanud. Kindlasti oodati rohkem ka peaminister Jüri Rataselt, kes erakonnajuhtide omavahelises mõõduvõtus Harju- ja Raplamaal jäi selgelt alla suurepärase tulemuse teinud Kaja Kallasele.

Kui varasematel valimistel on Reformierakond valitsusjuhi positsiooni alati enda kasuks tööle pannud ning peaministrid on kas Savisaare järel või tema ees jõuliselt valitsuskabinetti juhtima purjetanud, siis Ratasele tõi amet kaasa marginaalse häältevõidu. Vähemalt nende valimiste põhjal näib, et Keskerakonna, eriti vene taustaga, valijat on lihtsam mobiliseerida kaitseseisundis olles, kui ümberringi kõlavad harjumuspärased süüdistused korruptsiooni ja venemeelsuse kohta. Seekord käis Keskerakond Kohtla-Järve riigigümnaasiumiga seotud poleemika käigus ise tahtmatult vene kaardi lauda, kuid vasturääkivad sõnumid, mis pidid korraga rahustama nii Keskerakonna eesti kui ka vene valijat, kokkuvõttes kahandasid erakonna toetust.

Savisaare asendamine ongi Keskerakonnas kulgenud seni liiga valutult ning tõelist sisekaemuse hetke ei ole parteis veel tekkinud või on need Narva näitel avalikkuse ees näo säilitamiseks kiiresti ära silutud. Pärast valimisi on aga isegi partei seest kosta olnud nurinat, et Keskerakond on esinenud liiga läänemeelsete sõnumitega, siin-seal on spekuleeritud ka võimalusega, et erakonna vene tiib eesotsas Mihhail Kõlvarti ja Yana Toomiga võib luua uue vene erakonna Eestis. See tundub siiski vähetõenäoline, kui mõelda Savisaare ebaõnnestunud gambiidile viimastel kohaliku omavalitsuse valimistel – Keskerakonna ridades on nii Toomil kui ka Kõlvartil suurem šanss kõrgeid poliitilisi ametikohti noolida ja Eesti elu mõjutada. Vene häälte taganutmise asemel tuleks Keskerakonnal hakata senisest enam panustama oma regionaalse haarde tugevdamisse, sest nendel valimistel suuresti EKRE-le läinud maaelanikkonna hääled näitavad, et Eesti edust seni kõrvalejäetud ühiskonnagrupid otsivad poliitilist jõudu, kes nende eest seisaks. Kuni Keskerakonna valijaprofiil selles suunas märgatavalt ei muutu, pole ilmselt põhjust ka loota, et näiteks koostööleping Ühtse Venemaaga tühistatakse.

Järgmist valimistsüklit hakkab ilmselt iseloomustama Eesti poliitika ekrestumine. Autor: Anna Aurelia Minev/ERR

Kardetud ja ennustatud EKRE tugev valimistulemus seekord nimekirja vähese tuntuse taha toppama ei jäänud. EKRE bränd on valijatele juba piisav argument, et toetada mõnda tundmatut raadiodiskorit või järelkärude-kaupmeest. Kes tahtis praegusele poliitilisele eliidile keskmist sõrme näidata, selle ainukeseks valikuks saigi olla ainult EKRE, mida tõestas muu hulgas EKRE ülikõrge toetus välismaal elavate eestlaste (ennekõike Soome kalevipoegade) seas, kellele erakond nutikalt ka eraldi kampaaniat oli teinud. Samuti väärib märkimist, et EKREst on saanud kõige populaarsem erakond õpilaste ja üliõpilaste seas.

Uuest valitsusest jäädakse tugevast tulemusest hoolimata küll suure tõenäosusega välja, aga EKRE valitud pika mängu taktika tähendab, et keerulisemaid valikuid tuleb hakata tegema alles kahe-kolme aasta pärast, kui lahvatab Eesti poliitmaastikku vääramatu tsüklilisusega tabav valitsuskriis. Usutavasti on Helmetel ka siis küllalt mänguruumi, et surnukskallistamise hirmus valitsusahvatlusest vajaduse korral taganeda. Need, kes leiavad, et ükskord peab EKRE oma lubaduste teostamiseks valitsusvastutust kandma, unustavad millegipärast asjaolu, et viimasel neljal aastal on EKRE oma valijatele üsnagi veenvalt ka opositsioonis olles Eesti poliitikat suutnud mõjutada, kui meenutada kas või kooseluseaduse rakendusaktide patiseisu ning Eesti toetusallkirjata jäänud ÜRO rändelepet.

Saab ainult Martin Helmega nõustuda, et järgmist valimistsüklit hakkab ilmselt iseloomustama Eesti poliitika ekrestumine, mis sai hoo sisse juba rändeleppe diskussioonis, aidates uuele elule turgutada vahepeal hinge vaakunud Isamaa. Kui Margus Tsahkna Isamaa reformimise katsetes võis veel leida annuse erakonna kunagisest liberaalsusest ning euroopalikkusest, siis need valimised andsid Isamaa juhtkonnale pigem signaali, et erakonnal tasub võtta malli Ida-Euroopa konservatiivsetest jõududest.

Iseasi, kuidas EKRE lahjendatud versioon originaaliga konkureerida suudab, sest üleüldisest ekrestumisest on kokkuvõttes kõige rohkem võita EKRE-l.

Valimiste suurimaks põrujaks on kahtlemata sotsid, kes kaotasid lõpuks viis kohta. Ühelt poolt võiks öelda, et läänemaailma tabanud üleüldise eliidivastasuse teravik on Eestis suunatud just sotside pihta, kes kõige häälekamalt toetasid nii kooseluseadust kui ka pagulaste abistamist, teisalt tõmmati endal ise vaip alt aktsiisipoliitikaga, mis pani aluse laiemale narratiivile valitsuse tekitatud maksupõrgust. Kõik valitsus­erakonnad kaotasid seekord kohti, kuid sotsid suutsid oma partneritele piisavalt katet teha. Ühtlasi on Ossinovski juhtimisel tajutav laiem tendents sotside nišistumisele, mida neil valimistel loosungiga "Igaüks loeb" varjata püüti. Sotside toetus vähenes kõigis ringkondades, kuid kui linnades oli möödunud valimistega võrreldes kaotus suurusjärgus 3–5%, siis näiteks Jõgeva- ja Tartumaal kaotasid sotsid 9,3%, Järva- ja Viljandimaal 10,5% ning Lõuna-Eestis suisa 12,6% häältest. Häälekalt vähemuste eest seistes apelleerivad sotsid küll oma kõrgema haridusega linnastunud tuumvalijale, aga laiema valijabloki jaoks on sotside pakutav väärtuskomplekt pigemini eemaletõukav.

Nõrga valimistulemuse tagajärjel õhus oleva juhivahetuse teeb problemaatiliseks asjaolu, et valimistulemuste põhjal on sotsidest ainsana rahva laialdane toetus Marina Kaljurannal, kelle ambitsioon on Euroopas. Iseasi, kas sotside reiting maikuuks nii palju kerkib, et Kaljurand tänutäheks toodud häälte eest Brüsselisse läkitada. Positiivse arenguna tuleks kindlasti märkida, et sotside uuest riigikogu fraktsioonist poole moodustavad naised, mis tõestab, et Eesti valimissüsteemis toob tõmb­lukumeetod soovitud tulemusi ja sellega tuleb jätkata.

Seekord on riigikogus kuue erakonna asemel viis poliitilist jõudu. Kõige napimalt jäi valimiskünnis seljatamata Eesti 200-l, kelle juhid peavad nüüd välja mõtlema, kuidas parlamendivälise poliitilise survegrupina mõjutada riigi pikaaegset sihiseadet. E200 puhul tuleb nentida, et tegemist ei ole tüüpilise protestiparteiga ja sisuliste ettepanekutega on keerulisem pildile pääseda. Korra plakatikampaania käigus seda teha prooviti, aga sisulisemat poliitikat hindav valija on skandaalide suhtes tundlik. Samuti ei ole spetsialistidel valijate seas sellist külgetõmmet nagu rahvameestest elupõlistel opositsionääridel.

Kristina Kallasel Talvikut anno 2015 teha ei õnnestunud, aga just selline häälemagnet oleks E200 lõpuks üle künnise upitanud. Talvik ise nendel valimistel kaotas, mis näitab, et ka rahva meel on muutlik. Talviku veetaval kogukondlikkust rõhutaval Elurikkuse Erakonnal võiks olla rohkem šanssi järgmistel kohaliku omavalitsuse valimistel, aga laiemas plaanis on Eestis kaks rohelise maailmavaatega mikroerakonda selgelt luksus. Kummati tundub, et keskkonnaprobleemide tõstatamine edeneb Eestis paremini kodanikualgatuste raamistikus, mistõttu on isegi veidi kahju, et ainsana saab riigipoolse rahasüsti joone alla jäänutest E200. Ligi 10% häälte raiskuminek tähendab aga seda, et nelja aasta pärast on protestiparteidel jälle kergem jalg ukse vahele saada, kui just EKRE selles segmendis puhast vuuki ei tee. Enne seda ootavad aga mais ees Euroopa Parlamendi valimised, seega valimispohmelus kaua kesta ei saa.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: