Arvustus. Goresoerd taastas usu metalisse ({{commentsTotal}})

Goresoerd - Painaja
Goresoerd - Painaja

Uus album

Goresoerd
"Kain" (ise välja antud)
8/10

Need kolm aastat, mil ma siin portaalis muusikast jutustanud, olen järjest enam metalsemast muusikast kaugenenud. Muusikastiile on nii palju ja kui püüda kõike kuulata, jääb teiste žanritega võrreldes mulje, et metall on veidi paigale jäänud. Elektrooniline muusika, hip-hop ja indie-rock on muutunud nii detailirohkeks, et uuem metal tundub üheülbaline. Jah, hea on mingi küte peale panna näiteks trenni tehes või rattaga mäest üles rühkides, aga muud erilist naudingut asjast ei saa. Mõistagi on erandeid - näiteks mu viimaste aastate tuline lemmik Power Trip - ent üldiselt on põnevaid albumeid keeruline leida.

Kuna olen keskendunud välismaisele muusikale, siis Goresoerdi uue albumi haarasin kätte mõnusalt puhta lehena väljendi otseseimas mõttes. Saatuse tahtel läks kõvemaks kuulamiseks nädalavahetusel, mil pidin palju autos viibima. Õnneks on mu autol CD-mängija ja seega oli mõnus üle pika aja päris plaati kedrata. Korraks teemast kõrvale minnes pean seda siinkohal ülioluliseks, kasutan võimalust saata palavad tervitused ja südamlikud suudlused oma Volkswagen Jettale, kes järgmisel nädalal paraku mu eksautoks saab: Jetta, sa olid parim asi, mis minu autoelus juhtuda sai ja emotsionaalselt on sind väga raske tulevikus asendada!

Aga albumist. Läks nii, et selle kahe pika päeva jooksul kuulasin Kaini otsast lõpuni läbi oma paarkümmend korda. Kusjuures avalugu "Vaid Üks Padrun" (vaadake alt videot - toim.), milles lööb oma vokaaliga kaasa Eesti vingeima rock n' roll-vokaaliga muusik Robert Linna, sai vatti vähemalt kaks korda rohkem kui ülejäänud album. "Vaid Üks Padrun" haarab nii kaasa, et kui paari kraadi võrra metalli maha keeraks, võiksid seda lasta kasvõi peavooluraadiod. Külalisesineja astub üles ka "Pimeduses", mille süngetele riffidele ja tumedatele saatanlikele sõnadele lisab maagilist helgust aastaid tagasi superstaarisaates säranud Anne Arrak.

"Surm Saabub Ratsa", mis on avaloo kõrval siinkirjutaja lemmik, lõhnab jälle heas mõttes tugevalt Slayeri järgi. Kitarrid ja trummid raputavad nii vilkalt, et klappidest kuulates hakkab silme eest virvendama, sama kütkestavat armutut täristamist kohtab ka "Metsalises". Kuigi hipster-indi-rahvas peab metalit sageli ühtlaseks müraks, siis natuke laiema kõrvaringiga isik tunneb ära, et Goresoerdi tugevus on just mitmekesisus. Veel on trumbiks vokaal, mis on erinevalt mitmest sarnasest bändist arusaadav. Noh, mõtted pole alati üheselt tabavad, aga vokaal on puhas ja sõnad mõistetavad. Goresoerd pole müra, vaid puhas muusika. Ja surnud linnuke oksal siristas siseinfona, et muusikutena ollakse täiesti profid, mitte ei käida lihtsalt prooviruumis pullitegemise kõrvalt veidi mussi ka tegemas.

Tõsi, on ka miinuspooli. Eriti neile, kes harjunud kõike kuulama. Pärast minu raju nädalavahetust Jettaga oli kerge Goresoerdi pohmell ja tunne nagu sokil, kes on mitmetunnise pesu ja tsentrifuugi järel trumlist vaevu välja roomanud, kusjuures kaaslane müstilisel kombel jäljetult kadunud. Sellise metallpohmelliga peab midagi helgemat peale kuulama, et elu taas balanssi läheks. Samas, nüüd on see sokk kuivanud ja mõtted kisuvad paratamatult täna Tartus toimuvale albumi esikale. Goreka laivid on alati hüperenergilised ja seega oleks tore sinna pöörisesse taas karata. 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: