Nädal tagasi esietendus NUKU teatris "Momo": Michael Ende 1973. aastal ilmunud romaanist on selle dramatiseerinud Priit Põldma, lavastanud Mait Joorits ning kunstnik on Kristel Maamägi. "Momo" on visuaalselt paeluv, tundlik, terviklik lavastus, avara ealise adressaadiga – koolinoortest alates ja edasi juba vanusepiirita, 7 kuni 107, ütleb lavastaja. Rabavalt kaasaegse sõnumiga lugu, sest hallid härrad ajavargad imbuvad meie olemisse, kimbutavad meid praegu iga nurga taga, igal võimalusel. Olgu varguse mehhanismiks oma aja üleplaneerimine, iga sekundi "asjalik" arvelevõtt või hoopiski killustatud hajukilolek, rapsimine, mis ei jätagi aega päriselt kedagi ega midagi vaadata ega näha, olla koos, olla üksinda.

Sain taas kinnitust, kuis teater on see tähtis, nüüdisajas koguni haruldane paik, kus meilt meie aega ei varastata. Vastupidi, teater kingib varastatud aega tagasi. Võib ju tunduda, et tükkhaaval-tundhaaval, aga ideaalis ikka terve inimelu vältel.

"Momo" nimitegelane on laps, väike tüdruk, kes kutsutud ja seatud inimesi ajavaraste küüsist päästma. See tähendab üksiti vastutust lapse eest, kes elab iga inimese hinges elulõpuni. Ja vääristab arusaama, et puhas lapselik meel ei ole kaugeltki sama mis isekas, piiratud infantiilsus.

Olen pärast "Momo" vaatamist sattunud teatrisse kuus korda: tõepoolest "sattunud", sest mitu kavakindlalt sätitud teatriplaani lendas vastu taevast, aga kohe ilmusid uued etendused asemele. Tänu juhusele sugenes üllatusi, neist hargnes vargsi süsteeme. Jahmusin, vaadates teist korda kultuuriloolist lavastust, mis kõlas paari kuuga teisenenud ühiskondlikes oludes võrreldamatult valusamalt, terava hoiatus-ssihikuga. Jälgisin hasardiga ühe lemmiknäitleja omateematruudust kolmes absoluutselt erinevas rollis repertuaariteatris.

Vaatlesin mõtliku huviga monoetendust, mille intelligentne tekst ja näitleja teadlikult rahunev virvarrist irdumine viskab kinda eelarvamusele või eelootusele püstijalažanri jämedakoelisest huumorist.

Viimaks viibisin puhastverd psühholoogilises näitlejateatris, mis iial ei mineta ehedust, kuni näitlejad hoiavad lavaelus süüvivat isiklikkust.

Ma seekord nimme ei ütle nähtud lavastuste pealkirju ega näitlejate nimesid. Neid poleks raske ära mõistatada, aga päris mõnus, kui keegi leiab hoopis teised variandid. Tähtis on see, kuidas hea teater annab meile aega: mõtestada, tunnetada, rõõmustada, nukrutseda. Olla elus.