Üksildus, üksildus ja võerandumine. Võerandumine teistest, võerandumine iseendast. Terve elu kest isulatsiuon — antud juhul vabatahtlik —, isegi lähisugulastest, iseenda luodud müir kõigi teiste ja enda vahele on muutund märkamatult vangikongiks. Millal — ei tia, võibolla juba õige ammu. Võibolla juba lapse-/nuorpõlves, mil mingi subjektiivselt traumaatiline kogemus on sundind kaitsemüiri takkajärgi innates liiga paksust laduma, ikke sellest, et enda õrna sisemust var´rata, et enda õrnust üldiselt ja aavatavust peita konkurentsil põhineva välisilma iest, välisilma, kus iga veikemgi pragu võib olla signaaliks arvatud sõbrale pistodaga senna pistmiseks. Ikke selleks, et olla ise edukamb, paista ise tugevamana ses isekas kar´räärivõidujuoksus, olgu sie siis suotsiumis akkamasaamine või akadiemiline kar´rëër, mille pärast nõnna kardetasse, nõnna võideldasse. Valus on sie ikkegi. Võibolla mõlemballe osapuolele, aga valu on subjektiivne tundmus, valu tugevust ei saa määrata väl´lastpuolt. Isegi siis, kui arvame tiadvat, kuda sie endalle mõjuks, ei tia me tegelikult pärisselt, kuda mõjub sie teis(t)ele. Ega kõik uoligi. Ei teistest, ei tegelikult iseendastki. Sie nähtamatu valu sunnib tegema tegusi, mida il´lemb võib kahetseda, siis, kui selleks on aega. Kui üldse. Kui üldse on julgust seda teha. Kui üldse on julgust endalle otsa vaadata. Ausalt. Ilustamatta.

Mõni julgeb. Enamasti vajab ta selleks tuge, olgu sie siis kadund vanaonu või Jiesus, kes appi võetasse, kes appi tuleb. Jiesus on appi tuld Mustale (Tarmo Tagamets), kes ammutab sest jõudu, et elus olla. Ta on ammu leppind elu julmusega, ehitand mudugi oma mõttelisi müire, ent pole end pärisselt senna sulgend. Suotsium on tema taimelava, kus kasvatada luotusetaimesi. Siesama luotus sunnib teda tuoma Valget (Toomas Suuman) oma koju, oma müiride vahele pika ukseketi, kahe riivi ja ühe suure tabalukuga ukse taha. Pruovima ärgitada tärkamma luotuseidu põikpäises prohvessuris, kes tema kätë vahele maandus, selmet lasta oma tulitavaist neuroneist allmaarongil 130-kilumietrise tunnikiirusega üle sõita.

Algab dialuog, algul arusaamatu ja üplik. Põrkavad jo kaks maailma, kaks väga erinevat maailmanägëmist ja -kogemist. Kumbki arvab tiadvat, mis on õige, mis kohane. Nigu kaks purelevat kuera, minnasse lõrinal kokku, minnasse niutsudes lahku, jällë ja jällë. Tasakeisi tuleb valgele tõde, õige tasakeisi. Õieti pudinaid vaid puetubki. Vaatajalt nõutasse pal´lu kaasamõtlemist. Igaüks saab luua oma versiuoni valge prohvessuri ja musta jaamakoristaja elukäigust ja põh´husist, mis on neid seie pragulise müiri var´ru tuond.

Uvitav on vaadata tegelaste arenemist. Vabissevast tombust kuorub küiniline kultuurikurg, marabu, kes ar´rund tueka noka tuel endalle elatist püidma. Toomas Suumani aeg-ajaline aarneükskülalik mängulaad vaheldub vaid talle omase stiiliga, muodustades luomuliku sulami; ammu pole ma ta mängu nõnna nautind, viimati oli sie "Majaoidja" teise tulemise ajal. Tagamets, tundub, vajab viel veidi aega oma tegelase sügavamalt selga tõmbamisest (kir´rutan seda pärast kontrolletenduse vaatamist, luo ilmumise ajaks on sie "pintsak" luodetavasti mõnusambalt istuma akkand), veidi rabe on tulemus.

Minge vaatamma Rakvere raudtiegetusse (Näituse 4a), etendub 24. maist 29. juunini sel suvel. Minge kasvõi ainuüksi Cormac McCarthy väga puietilise algteksti pärast, mille Triin Tael on võrratult tõlkind. Minge ja uurige ümbrust, enne kui sisse astute. Minge 40 minutit varemb ja kuulake Triin Siku "Eligetut", näitust, mis näidëndiga uolsati aagib. Sisse elamisest ja sellest, et näidëndi kaunid kujundid kaduma ei lähëks. Las ta olla purre. Nagu siegi, mis viib laval üle lombi kui sild üle rahutu vie. On sie pëësetie rentslist ja olme kar´ruvast kohalolust?

Luotus jëëb.