Elton Johni staariks kujunemise turbulentset teekonda tõlgendavas fantaasiarikkas muusikalis "Rocketman" on midagi sundimatult võluvat. Midagi, mis muudab muusikamaailma suurkujude sõltuvusi, katkisi suhteid ja lapsepõlve maetud valusid täis filmivormis kujunemislugude troobid taas ekspressiivseks. Elton Johni loominguga rütmistatud "Rocketman" läheneb staari elule tähtsündmuste vikipeedialiku ümberjutustamise asemel voolavalt ja mänguliselt, kaotamata meelelahutuslikkust ka valulike teemade käsitlemisel.

Nimelt raamib stsenarist Lee Hall ("Billy Elliot", "War Horse") süžee Eltoni (Taron Egerton) saabumisega sõltuvushaigete rehabilitatsioonikeskusse, seades eesmärgiks vaadelda, millised elusündmused ja arengud ta sinna tõid. Nii hüpatakse tagasi aega, kui Eltonit tunti Reginald Kenneth Dwightina, kes väikse poisina püüdis kogeda vanemlikku armastust ja tunnustust olukorras, kus üksteisega vaenujalal emotsionaalselt kalk autoriteetne isa ja enesekeskne ema ei pidanud vajalikuks neid talle pakkuda. Läheduse puudumisega luuakse Eltonile kui filmi ilmekale ent haavatavale peategelasele tühik, mis hakkab saatma ta tärkavat karjääri ja inimsuhteid ning hiljem toitma süvenevaid sõltuvusi, millele "Rocketman" suures osas ilustamata keskendub. Film jooksutab vaataja läbi Eltoni lapse- ja nooruspõlve mõjusa koreograafia ja visuaaliga muusikaliste etteastetega, millest saab filmi läbivalt särav ja kaasahaaravalt edasiviiv jõud.

Kärmelt kuulsuseni viiv rada on täis nii valulikke kui sooje suhteid – esimeste osas on tähtsal kohal manipuleeriv mänedžer-armuke John Reid (Richard Madden), teisel puhul tuleks mainida eeskätt Eltoni kauast koostööpartnerit, empaatilist ja armastavat laulukirjutajat Bernie Taupinit (Jamie Bell). Film muutub nende tegelaste abil loojutustamise osas järjest fantaasiarikkamaks, narratiivi mõjusalt sobituvate teatraalsete muusikapaladega killukesi Eltoni hingeelust paljastades. Näeme, kuidas süvenevad sõltuvused hakkavad lõhestama Eltoni taju endast, suhetest ja ajakulust. Efektse montaažiga etteastete sära rõhutab fakt, et näitlejad on laulud ise sisse laulnud.

Seejuures Elton Johni kehastav, seni "Kingsmani" filmidega tuntust kogunud Taron Egerton teeb võrratu soorituse, andes nii Eltoni lugudele kui ta lavapealsele ja välisele iseloomule isikupärase tõlgenduse. Kuigi karakteriarendus Eltoni puhul mõjub veidi ebaühtlaselt, kannab Egerton filmi iseäralikku atmosfääri, kus kalkuleeritud ausus kohtub haarava loovusega. Seda ühtaegu südamlikku ja meelelahutuslikku tonaalsust rõhutavad ka teised rollisooritused, mis tihti võbelevad karikatuuride piiril mõne üksiku isikuomadusega mängides.

Etteastete energiaga sobiv kaameratöö George Richmondilt ("Kingsmani" filmid) toetab loojutustamise rütmi. Kõik seob tõhusalt kokku režissöör Dexter Fletcher, kes käis ka lõpetamas möödunud aasta üsna kuiva ja iseloomutut kassahitti "Bohemian Rhapsody". "Rocketmani" puhul tabab ta õnnestunult muusikali kui žanri noote ning tegelaste vahelist dünaamikat.

"Rocketman" valgub stiililt veidi laiali, keskendudes mitmele tüüpilisele ja etteaimatavale muusikufilmide motiivile, ent lõpuks koonduvad tujutõstvad temaatilised rõhuasetused ja filmi energia värskeks vaatemänguliseks vaatamiskogemuseks, mis paneb muusikapaladele läbivalt kaasa elama.