Sten Kauber: kus kulged, filmivaataja?
Kuidas filmivaataja orienteerub tänapäeva mitmekesisel sisuloojate ja -pakkujate väljal, kus tarbija aja ja tähelepanu eest võistlevad nii suured rahvusvahelised sisu- ja teenusepakkujad, platvormide võimalusi realiseerivad harrastajad kui kohalikud Euroopa filmiloojad?
Mis kutsub vaataja kinno tingimustes, kus arenev ja odavnev tehnoloogia ning järjest kättesaadavam sisu teeb koduse filmivaatamise üha atraktiivsemaks, mobiilsetest võimalustest rääkimata? Ja teiselt poolt, kuidas tegutsevad filmivaldkonna toimijad sellises kliimas, kus üha tähtsamaks on muutunud tarbija kogemuse ja rohkelt digitaalseid jalajälgi tekitava teekonna mõistmine, omamine ning arendamine?
Valdkondlikke arenguid ilmestav küsimustepundar viitab laiematele muutustele inimeste meediatarbimises ning argielu korralduses üldisemalt. Koos tehnoloogiliste arengutega kanduvad need üle muutustesse ka kultuurivaldkonnas – sellesse, kuidas publikuga suhestutakse, kuidas ja kus nende tähelepanu püütakse võita ning mida neile tahetakse pakkuda.
Et illustreerida mõningaid arenguid filmitarbimise vallas ja nende seoseid laiemate sotsiokultuuriliste protsessidega, toon alljärgnevalt esile mõningaid filmivaataja tarbimisteekonna etappe, keskendudes praktikate võimalikele tähendustele ja seostele filmiväljal laiemalt.
Alustades filmide valimisest ja otsustusprotsessist tuleb filmitööstuse ja –auditooriumi uurija Karina Aveyardi tähelepanekuid alla kriipsutades tõdeda, et filmitarbimine on tihedalt seotud teiste meediatarbimispraktikatega ja osaluskultuuridega. Sotsiaalmeediaplatvormid ja valdkonnakesksed veebilehed pakuvad tarbijatele ressursse otsuste tegemiseks ja ka võimalusi kommenteerimise, jagamise ja laikimise näol sotsiaalseteks praktikateks. Üha tõenäolisemalt kulgeb tarbimisteekond taoliste platvormide kaudu, kus on kohal ka filmitööstuse erinevad osapooled. Sealhulgas tootjad, levitajad ja kinod üritavad püüda vaatajate tähelepanu neile (platvormide spetsiifika põhjal loodud) sisu pakkudes. Sisu, mis kannaks turundatavate teenuste ja (filmi)elamuste väärtusi ning haakuks samal ajal ka platvormidel ja nende vahendusel sooritatavate lõviosas sotsiaalsete praktikatega, millega potentsiaalsed vaatajad oma igapäevaelu ja sealhulgas tarbimispraktikaid korraldavad.
Facebook, Instagram, YouTube, Twitter, Reddit ja teised sarnased keskkonnad loovad oma teenusepaketiga ja spetsiifiliste omadustega (sealhulgas sotsiaalsete ja meelelahutuslike tegevuste pakkumine, infoallikaks olemine, argielu jäädvustamise ja identiteetide konstrueerimise vahendite võimaldamine) pinnase filme puudutavate ja vaatamispraktikaid kujundavate seoste ja ootuste tekkimiseks. Lisaks pakuvad need ettevõtetele ka mitmekülgset infot oma potentsiaalsete klientide ning neile suunatud tegevuse efektiivsuse kohta, mis taas pakub tööstuse toimijatele ressursse tarbijatele pakutava sisu optimeerimiseks.
Samuti suunavad platvormid ja sealne sotsiokultuuriline tegevus nii sisuliselt kui vormiliselt konkreetset filmi ümbritsevat sisu (plakatid, teaserid, treilerid, bännerid, pildid võtetelt jne), millega püütakse kujundada vaatajate ootusi. Sellel on omakorda kumuleeruv mõju vaatajakogemusele, mis igat infokildu ja (erinevates vormides esinevat) sisuelementi kombineerides moodustab aimduse ja kogemus, mille lõplik filmivaatamine taas ümber vormib.
Erinevate meediatarbimisvormide seotust ilmestab Eestis ka tihe koostöö kinode ja meediaettevõtete vahel loodud teemaportaalide näol. Kuigi suures osas sisuturundusest koosnevad teemaportaalid hägustavad piiri filmiajakirjanduse ning peitmata ja peidetud reklaami vahel, loovad nad sisu vaatamispraktikate kujundamiseks ning võimalusi filmivaldkonna toimijatele selle protsessi suunamiseks. Iseasi on, kuidas enamuses turundusliku, ent siiski emakeelse materjaliga vormitakse valdkondlikku tähendusruumi ning kuidas see suunab auditooriumi arusaamu ja hoiakuid filmivaldkonna suhtes.
On täheldatud, et kodustes tingimustes või kinos vaatamise vahel valimist suunavad samuti kaasaegsed meediatarbimismustrid. Kinokogemuse sotsiaalsuse, reaalsusest väljalõikava haaravuse ja sündmuslikkuse kõrval on seejuures üha suuremat tähtsust omandamas n-ö offline'i minek. Kinosaalis viibimine annab sotsiaalselt aktsepteeritava vabanduse lülitada ennast välja lisaks argipäevale ka lakkamatutest infovoogudest, mis saadavad ja vormivad tarbija argielutegevusi erinevate funktsioonidega (sotsiaal)meedia kanalites.
Samuti annab see põhjuse olla määratud perioodiks suhtlusrakendustele kättesaamatu, samal ajal kui teised vaatamistingimused taolist väljalülitamist ei nõua. Selle aspektiga on seotud ka kinoskäimise sotsiaalsus ja kollektiivsus. Kinoskäimisel säilib väljalülitamisest hoolimata koos kogemise ja olemise aspekt, mis pakub nii filmivaatamispõhiseid kui seda ajaliselt ja ruumiliselt raamistavaid koostegemise vorme erinevatele sotsiaalsetele kooslustele.
Väljatooduga on taas seotud kinode kui materiaalsete ja tehnoloogiliste keskkondadega teenusepakkujate ärilised rõhuasetused. Ühelt poolt tehnoloogiliste ja materiaalsete tingimuste jõuline arendamine viimastel aastatel saalide uuendamise (mugavamad istmed, jalaruum, lisateenused, toidutellimisvõimalused, tehnika võimekus) näol peegeldab tihedaid konkurentsitingimusi hoogsalt laienenud kinokettide vahel ning teisalt väärtusi, millega püütakse vaatajaid endale võita. Kinosaalide eksklusiivsusele panustamine, mugavusteenuste pakkumine, õdususe tagamine ning nende läbi kinokogemusele lisaväärtuse andmise püüdmine omakorda kujundab lisaks piletihinnale nii seda, miks ja milliste ootustega vaataja kinno läheb, kui ka saalide koosseisu ja loogikat, mille alusel kinokava nendele laiali jaotub.
Sellel on taas potentsiaal muuta erinevas žanris, eelarves, sisulises ja vormilises kaalukategoorias konkureerivate filmide omavahelist dünaamikat, alates sellest, mida kavva valitakse, mis suuruses saalidesse filmid paigutatakse, kui kaua nad kavas püsivad ning lõpetades sellega, mis tulemusega nad suurelt ekraanilt lahkuvad. See omakorda konverteerub levistrateegiatesse.
Meediaanalüütik Johanna Koljonen on näiteks oma viimases Nostradamus raportis ennustanud, et keskmise suurusega filmidel on üha raskem leida kohta laias laastus kahte kategooriasse polariseerunud kinodes – kassahitikogemusele orienteerunud laia kinokavaga multipleksides ning kogukonnakesksetes tugevalt kureeritud väikekinodes. Filmide vaatamisvõimaluste mitmekesistumise kontekstis tähendab see aga, et kõik filmid ei pea ilmtingimata oma vaataja saavutamiseks kinno jõudma, vaid linastuma selle asemel eksklusiivselt mõnel voogedastusplatvormil, mille jaoks originaalsisu on üheks oluliseks tõmbenumbriks tellijate kasvatamisel.
Kinokogemust ja tööstuse toimimist kujundab lisaks ka suurem rõhk kinoskäimise sündmustamisele. Eri-, eel- ja esilinastused koos kergitatud piletihinnaga, kutsutud külalistega, kingitusi pakkuvate koostööpartneritega, auhinnaloosidega, teemaüritustega, varakult filmi äranägemise võimaldamisega ning muul viisil eksklusiivsusele panustamisega suunavad ühelt poolt samu nüansse kui saalide vaheline dünaamikagi ning teiselt poolt peegeldavad kinode positsiooni kogemusmajanduses.
Filmid tulevad kinno neljapäeva-reede asemel üha varem, korraldatakse üle-eestilisi esilinastusüritusi lisandunud ekraanide võimalusi realiseerides, filmitegijad tiirutavad külalistena erinevatel erilinastustel, mida kantakse üle veebiportaalides, eri valdkondade spetsialistid juhatavad sisse filme ja peavad filmijärgseid diskussioone, linastusi peetakse väljaspool kino – on samuti mõningad näited sündmustamise erinevatest tahkudest. Lisaks on kinokavadesse kinnistanud oma koha ka otseülekanded kontsertidelt, teatrietendustelt ning (e-)spordiüritustelt, mitmekesistades kinode pakkumusi ning peegeldades seda, kuidas kinod realiseerivad oma taristu pakutud võimalusi erinevaid kogemusi otsivate klientide püüdmisel.
Konkurents vaatajate tähelepanu ja aja eest on seega tihe ja mitmekülgne ning avaldub erinevates vormides. Vaatajateekonna suunamise eest võideldakse mitmel rindel ja üha tihedamini digikeskkondades, kus suured voogedastusplatvormid teevad agressiivset laienemistööd ning nihutavad erinevat laadi sisu tähendussuhteid (näiteks filmid vs seriaalid). See omakorda mõjutab, kuidas vaataja oma piiratud aega erinevat laadi sisu vahel jagab ning milliseid tähendusi ta ühte laadi sisu teatud keskkondades vaatamisele (kodu, kino, mobiilseadmest ühistranspordis jne) omistab.
Nende globaalsete ja lokaalsete jõujoonte keskel – kus ühtpidi suured platvormid laiendavad kohalike konkurentide kahjuks oma haaret, ent teevad üha suuremaid investeeringuid sisusse ülemaailmselt ning teistpidi kinofilmid jõuavad üha rohkemate vaatajateni – orienteeruvad filmivaatajad ja loojad üksteise tegevust mõjutades.
Nagu eelpool väljatoodud trendid osutavad, kandub dünaamika jällegi vaataja ning sisutootja ja -pakkuja vahelistesse suhetesse, nihutades personaliseeritumaks ja kasutajakesksemaks muutunud meediamaastiku kontekstis ka filmindust üha vaatajakesksemaks. Kuigi vaatajateekonna elamuslikkuse ja kogemuslikkuse suhtes näib sel olevat rikastav mõju, on eraldi küsimus, mida see tähendab sisule?
Vähemalt filmitööstuse ekspertintervjuudele tugineva Johanna Koljoneni jaoks tähendab see eeskätt seda, et vaataja võitmiseks peab sisu vaatajaga haakuma, olles talle väärtuslik nii sisulises kui elulises mõttes. Ehk teisisõnu pakkuma ta argielule tegevuslikku vormi ning tähenduslikku ja elamuslikku sisu. Ning eelneva näitel just terve vaatajateekonna vältel, filmikogemusega igakülgset ja seejuures filmi kui artefakti raamist väljaulatuvat väärtust luues.
Toimetaja: Kaspar Viilup