Loe katkendit Reeli Reinausi noorteromaanist "Roosi märgi all" ({{commentsTotal}})

Reeli Reinaus
Reeli Reinaus Autor/allikas: ERR

Kirjastus Varrak avaldas Reeli Reinausi uue romaani "Roosi märgi all", mille sündmused leiavad aset tänapäeva Hiiumaal, kuid noorte peategelaste elu ja suhteid mõjutavad oluliselt ammused salapärased sündmused. Avaldame teose kaks esimest peatükki.

Katkend:

1.

Endise Pühalepa valla kauaaegne elektrik Anton Sarapuu jõudis just Suuremõisa lossi keldrisse, et vaadata üle väidetavalt juba paar päeva jukerdanud elektrikilp, kui ta kuulis korraga kummalist heli.

Anton seisatas. Kusagilt kostis justkui mürinat. See tundus pisut imelik, sest keldri seinad olid nii paksud, et välismaailma hääled siia tavaliselt ei ulatunud. Anton oletas, et ju see on siiski mõni mööduv auto, asetas oma tööriistakasti ühele lauale ja võttis sealt kruvikeeraja.

Kuid heli ei lakanud, ehkki Anton adus, et mürinat põhjustanud auto peaks olema juba mööda sõitnud. Tegelikult oli suisa vastupidi – mürin mitte ei muutunud vaiksemaks ega vaibunud, vaid läks iga sekundiga aina valjemaks.

Järgmisel silmapilgul kuulis Anton täiesti selgesti kabjaplaginat. Justkui oleks siinsamas poolpimedas keldris tema poole kapanud hobune. Anton pigistas kruvikeeraja tugevamini pihku. See pidi olema meelepete. Pidi olema. Ehkki ta kuulis, kuidas hobuserauad kõigest paarkümmend meetrit eemal keldri kivipõrandal kõlisesid. See heli paisus üha võimsamaks, nii et vana mees tundis, kuidas ta kõrvadel äkki kummaliselt valus hakkas.

Anton astus sammu tagasi, kruvikeeraja libises ta sõrmede vahelt põrandale ja ta käed kobasid abitult seina. Ta ei mäletanud hiljem, mida või kas üldse ta sel hetkel mõtles. Pigem seisis ta justkui tardunult vastu kiviseina surutuna ja vaatas pärani silmil sinnapoole, kust kabjaplagin kostis.

Siis muutus üks keldrisein äkki roheliseks ja sealt kappas välja hobune koos ratsanikuga. Külm tuuleõhk paiskus üle Antoni näo, kui ratsanik temast möödus. Nii lähedalt, et kui mees oleks käe välja sirutanud, oleks ta võinud ratsanikku või hobust puudutada. Tõestamaks endale, et ta ei ole hulluks läinud. Et see kõik juhtus päriselt.

Kuid kõigest silmapilk hiljem olid nii ratsanik kui ka hobune kadunud, keldri vastassein oli nad neelanud. Anton kobas maha kukkunud kruvikeeraja järele, jättis tööriistakohvri kus seda ja teist ning komberdas kiiresti keldrist välja. Ent ka veel siis, kui ta juba Suuremõisa lossi ees trepil seisis ja värisevate kätega taskust suitsupakki otsis, kajas ta kõrvus äsja kuuldud kabjaraudade kõlin kivipõrandal. Mõnel muul juhul oleks ta olnud kindel, et hakkab hulluks minema, et see oli hallutsinatsioon või meelepete, aga mitte praegu.

Sest talle oli just meenunud, et kaua aega tagasi, kui ta oli veel väike poiss, oli vanaisa kord sellest rääkinud.

"Arvatakse, et see ratsanik on kapten Malm," oli vanaisa öelnud. "Ta hing ei saa ikka veel rahu." 

2.

Miikael jälgis ainiti, kuidas tüdruku keha krampides tõmbles. Poiss tundis, kuidas tal seda vaadates tahtmatult pulss tõusis ja hingamine kiirenes. Kehas oli nagu imelikult külm, kuid ta peopesad samal ajal suisa higistasid. Lisaks sellele, et ta ei osanud oma kätega midagi peale hakata, ei suutnud ta ka paigal püsida. Miikael tammus närviliselt edasi-tagasi. See, mida ta praegu nägi, oli nagu unenägu ja ei olnud ka.

Tegelikult ei tahtnud Miikael seda näha, kuid samas ei suutnud ta ka tüdrukult pilku pöörata. Justkui aitaks Vika vaatamine parasjagu toimuvat protsessi kontrollida. Kuigi loomulikult see nii ei olnud. Pealegi tekitas tüdruku teadvusetu keha temas ebamugavust. Vika tundus abitu. Ja kuidagi inetu.

See ei olnud see Vika, keda ta tundis. Praegu oli tüdruk midagi muud. Nagu hiiglaslik nukk, ehkki väliselt üsna ehtne. Kuid sellegipoolest justkui tühi. Teadvuseta kest. Biomass.

Poiss keeras viimaks pea ära. Talle ei meeldinud need mõtted, mis talle vägisi pähe trügisid. Kuid samuti ei meeldinud talle olukorra üle lõplikult kontrolli kaotada ning just seepärast pööras ta pilgu hetke pärast jällegi tüdrukule tagasi.

Vika tõmbles nüüd veel hullemates krampides. Miikael mõtles, kas ta peaks kiirabi kutsuma ja kui ta seda teeks, siis mida ta neile ütleks. Kas nad üldse usuks teda? Ja isegi kui usuks, mis võimalusi oleks neil Vikat aidata?

Miikael ei jõudnud oma mõtetega siiski väga kaugele, sest paar minutit hiljem paistis kõik juba läbi saavat. Aegamisi jäid tüdruku tõmblused harvemaks. Nüüd näis, nagu oleks ta lihtsalt rahutus unes viibinud. Poiss lootis, et tüdruk teeb kohe-kohe silmad lahti, kuid Vika pea liikus korraga uuesti kiiresti küljelt küljele.

Miikael surus käed rusikasse. Ta ei teadnud isegi, miks. Või ei, muidugi ta teadis. See kõik oli ju tema pärast. Aga nüüd ta kahtles. Kahtles või kartis. Vika polnud seda kunagi varem teinud. Miikael ei julgenud mõeldagi, mis siis, kui midagi läheb valesti. Või on juba läinud. Kui Vika ei oska või ei saa enam tagasi tulla. Vika ise oli talle ju selliseid lugusid rääkinud. Korra oli see tüdrukuga juba ka juhtunud – siis, kui ta alles laps oli ja isegi veel ei teadnud, et selline asi võimalik on.

Miikael heitis pilgu telefonile ning taipas, et Vika transi algusest oli juba liiga kaua aega möödas. "Mul ei lähe kaua," oli Vika öelnud. Ja et ärgu Miikael muretsegu. Seda oli kergem lubada, kui teha. Iga sekundiga tõmbus Miikael nüüd aina enam ja enam pingesse.

Kuid siis juhtus midagi. Miikael peaaegu ehmatas, kui Vika keha jõnksatas ja tüdruk istukile kargas. Sekundi murdosa jooksul arvas poiss, et see on viimaks läbi.

Kuid ei olnud. Vika oli ikka veel transis ja kui ta Miikaeli poole vaatas, nägi poiss ainult tüdruku silmavalgeid.

"Verevõlg!" lausus Vika. "Sind seob verevõlg!"

Toimetaja: Kaspar Viilup



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: