Mikk Pärnits: EKRE vastased joovad samast allikast ({{commentsTotal}})

Mikk Pärnits
Mikk Pärnits Autor/allikas: Pärnu Postimees / Scanpix

EKRE kriitikud peavad endasse vaatama ja küsima, kui palju nad ise on aegade jooksul oma tegevusega nende ideoloogias osalenud, kirjutab Mikk Pärnits oma blogis.

Aitab korraks sellest ühe kindla erakonna peksmisest. Teeks selle asemel midagi pöörast – peksaks neid kõiki. Kõik on süüdi. Mul pole viitsimist seda lugu ääri-veeri sisse juhatada. Alustame kohe pearoast. Eesti poliitiline maastik on olnud alati parempoolne, st rahvuslik. Nõukogude Liidult saadud trauma tõttu pole meil kunagi olnud päriselt vasakpoolset erakonda, kuna seda seostatakse totalitaarse korraga. Tollest traumast tulenevalt antakse propagandaga edasi russofoobiat, millega vanem põlvkond üritab enda järglasi juba ette traumeerida. Uus põlvkond üritab omakorda maailma päästa. Nõukogude Liidus üles kasvanud põlvkond seda ei suuda. Traumavaba pilk näeb maailma teisiti. Eesti poliitika ja selle erakonnad toimivad põhimõtteliselt Venemaa juhtimisel, kus kogu riiklik areng panustab kas võimaliku rünnaku või lihtsalt mõjutamise ennetamiseks. Kõik muu on olnud p*hhui.

Kõik meie parteid on põhimõtteliselt üks partei ehk rahvusliku ideoloogiaga. Ainus erand on katsunud olla Keskerakond, kelle patt oli meie venelaste eest hoolitsemine. Siinkohal jõuame ka neonatside partei juurde, keda väikekodanlus nii nimetada ju ei suuda. Rahvusliku ideoloogia suurim nõrkus on enda puudujääkide projitseerimine võõrastele. Nii on Eestis näiteks hea peita naistevastast vägivalda. Heterost keskealine rahvuslane vajab enda heas valguses näitamiseks võrdlemist afgaaniga. Neid näiteid võib võtta küll, kuid täna ei peksa me Seda parteid. Kõik saavad. Täna saavad kõik. Sest veel hullem oleks kui Reformierakond kestaks aastakümneid.

Eesti inimesed on elanud omas mullis, justkui oma eraldatud saarel ning pole tahtnud ülejäänud maailmaga assimileeruda. Oma etnorahvuspargi fantaasias tiksudes oleme püüdnud vältida keerulist elu. Oleme tahtnud elada iseenda fantaasias, kus me oleme plekitud ja süütud. Süütud ohvrid. Süütud aarialased, kes ootavad juhti. Ja juhid tulid: beetaisased, kes lahendavad ühiskonnaprobleeme karistuste ja tapmistega. Idapiiri aed pole mitte Vene impeeriumi eemalehoidmiseks, vaid lõpuks laieneb see ümber kogu Eesti. Sest tuleb aeg, millal eestlane ei tohi paradiisist lahkuda. Nad tahavad etniliselt puhast paradiisi nagu Nõukogude Liidus. Kui noored tahavad siit lahkuda, siis tuleb sellele lõpp teha. See aed on eestlaste seeshoidmiseks. See lihtsalt algab Venemaa poolelt.

Vasakpoolsus on meil läbi kukkunud. Siinne vasakpoolsuse olematu ja armetu seis on tasakaalu sassi löönud. Parempoolsus muteerub radikalismiks ja meie järgmised terroristid on ilmselt valgenahksed mehed täis paramilitaarset propagandat. Ainult et venelasi tulistama minna on meil raske. USA-s on mehhiklasi kergem lasta. USA on impeerium. Meie pole midagi. Venemaa on impeerium. Siin venelaste kallale minna on enesetapp. Nii et venelased jäävad rippu. Neid pole justkui olemas. Nad on nähtamatud. Hallid. Surutud getodesse. Vähem inimesed. Vaesed ja inetud. Me ei taha neid näha. Kohtla-Järve on Eesti Krimm. Narva nimel veel natuke võideldakse, kuid rahvuslik mõtlemine juba teab: miks matta raha linna, mis on de facto Venemaa mõjusfääris? Huvitav, kas Reinsalu aedik jätaks selle linna välja või mitte?

Kogu Eesti olemuslik vasakpoolsus on hetkel netipõhine ja ainult teoreetiline. Enamasti jagavad nad Trumpi kiruvaid lugusid või kiruvad Ungarit. Eesti Inimõiguste Keskuse juhtiv tegelane ei tea, mis asi on feminism ega venelased. Keegi ei tea. Nende jaoks on natsism järsku eikuskilt välja karanud. Kõigi Eesti on läbikukkunud poliitiline programm, sest seda korraldavad inimõiguslased on ka natuke natsid. Meie vasakpoolsed on natuke natsid. Mõtle sellele. Sest geid on glamuursed. Rikkad. Võrreldes venelastega. Võrreldes mustamäelastega. Nende eest ei seisa keegi. Kas sa kujutad ette, kui palju liiguks meie ühiskond edasi, kui meie vasakpoolsed seisaksid vene vähemuse õiguste eest sama paaniliselt kui samasooliste abielu jms eest? Aga see on mõeldamatu. Kõigi Eesti ei taha uskuda, et nemad on ka süüdi. Helen Sildna kirub Trumpi, paljud naised kiruvad. Eriti kui see puudutab lugusid Ameerikasse sisserändajatest, kus lapsed on kinnipidamiskeskusesse pandud. Seda on turvaline teha. Turvaline on kiruda väga kaugeid asju, millega ise tegelema ei pea. Virtue signalling [populaarsete väärtuste pealiskaudne avalikku heakskiitu taotlev tähistamine – toim]. Kujuta ette Telliskivi või Kalamaja progressiivset iseseisvat naist võitlemas Kohtla-Järve seisukorra parandamise eest. Ei kujuta, sest need elanikud pole ju "meie" inimesed. Nad on vaesed venkud.

Kõigi Eesti üks tegelastest ütles, et Eestis pole eriti hitlerimeelseid ning et ma olen suhelnud "kummaliste inimestega". Ei. Ma elan maapiirkonnas ja Telliskivi/Tallinn on tegelikult vaid üks väike segment tervest riigist. Liberaalid ja vasakpoolsed on kogunenud oma väikestesse kõlakambritesse, eemale teistsugustest inimestest. Eemale vaesunud maapiirkondadest, maainimestest ja päris muredest. Ja need muredega inimesed organiseerusid samal ajal, kui end edumeelseteks pidavad inimesed pidasid Telliskivi päevi. Organiseeritud inimõigustekeskne liikumine on olematu, sest ka meie inimõiguslased ei suuda venelasi inimesteks pidada. Kuni halli passi teema, venelaste getodesse surumine ja russofoobia ei saa suure tähelepanu alla, pole mõtet tegeleda õieti teiste väiksemate vähemustega: samasooliste abielude ja muude pseudoteemadega (mis peaksid olema ammu lahendatud). Neid ei saa meie ühiskonnas aga lahendada, sest puudub tõeline vasakpoolsus. Sotsiaaldemokraadid võib meie riigis maha kanda. Rohelised ei kõneta inimeste muresid. Meil pole midagi. Mitte midagi. Ainult internetis kraaksuvad väikekodanlastest tädid. Enamuses tädid. Mõni onuke on ka. Trump, Reinsalu ja teised sarnased jätavad ebaviisaka mulje ning see on häiriv eelkõige viisakat ning tsiviliseeritud muljet hoida püüdvatele naistele. Meestele on see aktsepteeritavam, kuna nii me kattevarjus rohkem oleme ja mõtlemegi. Ilustamata. Ja nüüd on see avalik, kõigi ees. Riigijuhtide tasemel.      

Eesti maine on kogu aeg olnud sellel tasemel madal. See venelaste teema. Maha vaikitud. Nüüd on Euroopa ees head nägu teinud inimestel tunne nagu enne vaikselt tagatoas joonud abikaasa tuli kõrgete kõlaliste ette lakku täis peaga jaurama. Naised on šokis. Kui ebakultuurne! Nad üritasid seda ignoreerida ja näidata end teistele progressiivsetena. Nad tahtsid seista geide eest, sest Ameerikas tehakse seda ka. Ja Põhjamaades. Ja venelased võivad surra vaeste ja ebameeldivatena. Sest see on Eesti. Nad on inimõiguste jaoks liiga ebameeldivad. Ja kogu see rahvuslik trauma ... Meil on kogu aeg olnud üks partei ja me vajame teist. Ilma teeskluse ja võltsviisakuseta. 

Sest meie vasakpoolsus on nii rahvuslik. Kõigi Eesti jaoks on natslus välja hüpanud vist täitsa maa alt, ootamatult. Ei tea, kust tuli. Täpselt nagu EKRE hääletajad võrdlevad end heas valguses näitamiseks somaallaste ja afgaanidega, võrdlevad ülejäänud eestlased end EKRE hääletajatega. Samal eesmärgil. 

EKRE aitab neil puhastena paista. Ehk siis: kõik rahvusluse patud lähevad EKRE kaela ja nemad paistavad nende kõrval suurte liberaalidena. Tegelikkus on midagi muud. Tegelikkuses on EKRE vastased häiritud nende kapist välja tulemise pärast. Mitte ideoloogia tõttu. Sest rahvusriiki, halle passe ja muud on liberaalid vaikimisi alati toetanud. Ja EKRE tõi välja selle tõelise pale. Helmede ja Kaalepi kuritegu on enda loomuse mittevarjamine. Naljakal kombel on see sarnane gei kapist välja tulemisele, kuid tollel juhul oleksid vasakpoolsed toetavad. "Ära ela vales, ära suru end alla!". Kui natsid nüüd kapist välja tulid, üritatakse neid sinna tagasi toppida. 

Eesti on kogu aeg selline olnud. Lihtsalt pealispind lakiti kenaks. Eesti on teatud mõttes kultuurilt ja poliitikalt pealispinnale alati keskendunudki. Teistele näitamiseks. Peamiselt selle ideega, et "meie oleme kultuurne lahke riik ja teie peate meile Venemaa rünnaku puhul appi tulema". Seega on varjatud russofoobia ja Kõigi Eesti olnud alati seoses. Ja nüüd saab EKRE selle pealiskihi lõhkumise eest kõvasti puid alla. Kõigi Eesti on aga osa probleemist ning osa sellest samast rahvussüsteemist. Nii ei suuda säärane poliitiline viisakusliikumine küll rahvusriiki sulatada. Sest rahvusriik peab saama ümber defineeritud, kui me tahame väiklasest ideoloogiast edasi liikuda. 

Eestit ei saa tabama uus ärkamisaeg, vaid rude awakening [eesti keeles karm tõsiasi – toim]: seda nii EKRE fännide kui vihkajate poolt. EKRE kriitikud peavad endasse vaatama ja küsima, kui palju nad ise on aegade jooksul nende ideoloogias osalenud. EKRE keeras sellele lihtsalt vunki juurde ja tõi ebameeldivalt nähtavale kohale kõik need ideoloogiliselt hinge poetatud mõtted, mida rahvusriik propageerib. 

Sedasi võib näha, kuidas EKRE kirujad on ise EKRE sarnased ja nii saab pasaring täis. Mõlemad tahavad end inimese madalamatest instinktidest puhtaks pesta, kuid mõlema juur on samas mullas. Võib-olla annab mõõdukat rahvuslust teha, nagu Hiina teeb mõõdukat kommunismi ... Aga noh, Eestis ei saa see õnnestuda. Eestis tõusis küla üles. See annabki suurepärase võimaluse välist muljet tähtsustavatel inimestel üritada end puhtaks pesta ja võrrelda end nende Teiste Eestlastega. 

Pea meeles: EKRE tuli eikusagilt ja rahvusriik on ikka hea asi!

Toimetaja: Merit Maarits



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: