Arvustus. Berliinist, äpardusega ({{commentsTotal}})

Margit Lõhmus.
Margit Lõhmus. Autor/allikas: artishok.blogspot.com

Kas naise kirjutatud teos peaks eos olema hea veel millegi muu kui lugemismõnu pakkumise pärast, et olla tõeliselt hea, küsib Meelis Oidsalu Sirbis.

Margit Lõhmus, "Sterne. Jutud 2002–2019". Toimetanud Kajar Pruul. Kujundanud Maris Kaskmann. Sarjas "Värske raamat", 23. Kultuurileht, 2019. 110 lk.

"Ärkasin mingi ahvi häälitsuse peale. Avasin silmad ja nägin poissi, kes tegi ahvi liigutusi ja hääli. Selle poisi sees oli ahv, minu sees oli kotkas. Kas võib olla, et oleme maailmas ainult kahekesi? Ma ei tea, kui olla ahviga koos, siis olen ju ikkagi üksi" (lk 7). Margit Lõhmuse jutukogumiku avaloos "Veider" on indiaanimuistendlikku hurma. Kogu raamat nii hurmav pole, edaspidi minnakse jeangenet'likult rämedaks. Nende lugude linlik rämetseja on naine, aga Lõhmuse "Sterne" pole nais­kirjandus: siin ei kujutata naiste tõrjutust, ei jõustata naisi, näidates neid ebatraditsioonilistes rollides, ega lõhuta kultuurilisi stereotüüpe.

Narr on alustada arvustust mitmekordse eitusega, aga kaks arvustajat on juba üritanud "Sterne'i" vaesustavalt instrumentaliseerida kui naisõigusluse tööriista. Greete Palmiste kirjutab oma nauditavas lühiarvustuses nii: "Niivõrd röntgenlikku stiili võinuks kasutada veel suurema sõnumi saatmiseks. Ootasin, et lõpuks lööb Lõhmus lugejatele ühe n-ö laimi kurku ja saabub mingisugune tabamus. Siis oleks raamat ka tubli sooritus, mis feminismi igavast trendiliikumisest välja sikutaks."1 Ma ei tea, mis sõnumit Palmiste siit otsis. Ükski Lõhmuse tegelasist ei soovi end naisagentsuse ristile naelutada. Kas naise kirjutatud teos peaks eos olema hea veel millegi muu kui lugemismõnu pakkumise pärast, et olla tõeliselt hea?

Üleliigse naela Lõhmuse randmesse lööb ka Vilja Kiisler oma arvustuses "Sootu ja süütu". Kiisler väidab, et kui autor oleks oma raamatu "Sterne'i" lugude vaimus esitlusele ilma tampoonita tulnud ja oleks avalikult verd jooksnud, siis "kutsutaks ilmselt kohe ment ja ta pandaks plate peale, vaat kui veel mõni proksile avaldust ei tee".2 See on omamoodi märjaks või kõvaks ajamise moodus, kui kriitik esitleb teost kujuteldava menstruatiivgrafiti akti abil. Miks ei peakski kriitik potentsiaalset lugejat erutama? Aga Lõhmuse raamat ei vaja sellist turundamist: "Kõik oli hästi, kuni selle aruteluni naisest ja naistest. Minust? Mu probleem on see, et mul pole teie probleeme" (lk 88, "Vulvaklubi").

"Sterne'is" on peale naiskogemuse unikaalsuse teemasid ja tegelasi küll ja küll. Minategelasega hängib terve galerii mehi. Bukowskilikult intensiivne hambutu elumees Väike Pets sebib endale ja oma kaasale heroiini. Baudelaire'likult roiskund "hästi suure punase ninaga mees" suudleb tänaval prostituuti. Ja muidugi, borgeslikult hõlmamatu raamatu nimitegelane, transsooline Sterne.

Nimilugu on ehk kõige ebameeldivam lugu üldse. Ja mitte seetõttu, et see räägib soovahetusoperatsiooni läbi teinud naisest, ega ka seetõttu, et soovahetus kutsub soovahetajas esile vastikustunde. Veider lugu mõjub iiveldama ajavalt dokumentaalsena ja see on väga suur saavutus, kirjanduslikult, seda enam et psühholoogiliselt on kirjeldatud olukord põnev.

Naine, kes on unistanud meheks saamisest ja meheks saanuna oma naisega anaalvahekorda astumisest, hakkab unistuse täitumise ajal oksele. "Sterne vist pettus natuke oma dolmas. See "anaalseks" lõppes küll meie mõlema hüsteerilise naeruga, milles oli samapalju hüsteerilist nuttu, aga otsustasime vist mõlemad lihtsalt naerda" (lk 68). Sõna "hüsteeria" kasutamine viitab Freudile (too pidas vastikustunnet psühholoogiliseks kompleksiks ja arvas, et mõned naised kardavad hüsteeriliselt suguühet), aga Sterne'il ega tema naisel pole varasemalt seksi vastu midagi olnud. Hilisemad teoreetikud on vastikustunnet ja seda väljendavat oksendamist pidanud organismi loomupäraseks või õpitud reaktsiooniks saastumisohule. Ma ei tea transseksuaalsusest midagi, oksendamiskogemus on ka üsna piiratud. Informeerimatu heterolugejana arvan, et Sterne on veel üleminekufaasis transseksuaal, kes on löönud end vastu jälestusekaljut ja taipab, et on läinud enesemuutmisega liiga kaugele … Juba poole loo peal hakkas peas trummeldama küsimus, et milleks seda kõike kirjeldada, mida on lugejal sellise stseeniga peale hakata. See lugu ju ei kutsu ka väga kaasa tundma inimestele, kes kutsuvad oma kehas esile nii ulatuslikke muutusi.

Selle kogumiku lugude juures meeldibki mulle nende kasutus: seal puudub moraal, need ei vaja seda. Need on nii kiretu usutavuse ja huvitusega kirjutatud, et ma oleksin neid lugenuna justkui ise tegelike kogemuste võrra rikastunud. "Sterne" on nii päris kirjandus, et jääb mällu tegelikkusena, nagu päris elu, ainult et siin on siiski veel see võimalus, et iga kirjeldatud veidrat sugu- või suhtlusakti võib käsitleda lisaks ka veel elu metafoorse peegeldusena. Kui seda vastikustunde tõttu luhtunud armuelu kunsti peegelpildis vaadelda, paistab sealt kätte LGBT-inimese väsimus iseenda jälestamisest. Aga ka nimilugu "Sterne" ei vaja ilmtingimata poliitilist raami ega õigustust, nende juttude tegelased ning nendega juhtunu on kultuuriline fakt. Lõhmuse lugudes äpardustest ei heituta ja võib-olla eesmärgipäratute äparduste usutav kirjeldamine ongi "Sterne'i" suurim teene.

Kuigi kogumiku avalugu "Veider" on indiaanimuistendlik, leiab "Sterne'ist" palju urbanistliku ulaelu kirjeldusi. Raamatu geograafiline kese on Berliin, õigupoolest ongi tegemist otsapidi väliseesti kirjandusega. Berliinis on eriti kujutava kunsti taustaga noored eestlased üha sagedamini elamas ja töötamas ja õppimas.

Eesti kirjanduses teeb lõpuks debüüdi ka klubi Berghain, Euroopa dekadentsi kants, paljude noorte eestlaste sala-Meka, kus käimisest räägitakse poolsosinal salaseltsilikke imelugusid, et kuidas seal veedeti paar-kolm päeva, milline on tualetis müüdava "e" või blow' hinnakõver sõltuvalt peo faasist või et riided pole ses klubis kohustuslikud. Soo kõrval toimibki lugudes tajufiltrina narko (avalugu "Veider" võib olla vabalt mingi happetripi kirjeldus) ja suhtlustehnoloogia (näoraamatu sirvimine, sõnumi-chat). Kogumiku viimased, elektroonilise meedia vormis kirjutatud lood on hoopis teisest ooperist, aga registrimuutus on põhjendatud, sest raamatus on jutte perioodist 2002–2019. Selle ajaga on tehnoloogia roll eneseportreteerimises järsult kasvanud, lisandunud on hoopis uued enesekirjeldusvõimalused, piltkiri, sms-romaanid jms, mida autor kogenult kasutab. Ajalisest hajutatusest hoolimata mõjuvad lood väljavõtteina ühe inimese päevikuist, neis on mingit ühendavat ausust. Kolme kümnendi vaib ("Siin pildil olen ma pilves" on kirjutatud ilmselt 2000. aastate alguses, aga kannab selgelt 90. aastate vaimu) tuleb neist päeviku­kannetest selgelt läbi.

Vilja Kiisler heidab oma arvustuse lõpus Lõhmusele ette, et autor pole oma kehalisusest üle saanud: "Vbl on autor järgmise raamatu ilmumise ajaks kehavärgid juba selgeks saanud ja hakkab huvi tundma muude asjade vastu. See oleks päris hea tegelt." Karm kehalisus neis lugudes on siiski sisuliselt vägagi põhjendatud ja seda just tekstiloomeliselt: keha ja selle erinevad osad toimivad tundlaina ja mul ei tekkinud lugemisel kordagi tunnet, et mõni riist või rind või kuse- või veretilk oleks olnud üleliigsed. Autorile on siin kehakogemused samasugune kirjanduslik ehitusmaterjal kui afektid või narkotripid või mõtterännakud või linnaruumikirjeldused. Ühe jutu lõpp siiski tundub tehtuna ("Uriin termoses …"): et tegelane seal loo lõpus enda uriini, mida ta ühele fetišistile müüa oli püüdnud, aga siis sellest ikkagi ei raatsinud loobuda, ahnelt ära joob, seda ma n-ö ära ei ostnud. Seda ei olnud sinna vaja, mõjus literatuurselt. Mehi hirmutab naiste juures nende eneseküllasus, uriini müümisest keeldumise lugu ise meenutas juba piisavalt seda hirmu. Aga võib olla, et mind ei häirigi loo literatuurne lõpp, vaid mu enda hirm.

Jah, on hea küsimus, kas soost saabki kõnelda vaid genitaalidega viibeldes või tarmukalt kiimeldes ja kas selline genitaalleksikasse takerdumine üldse ongi nii väga sooteadlikkuse tunnus. Olen täheldanud, et lugejana on mul endal sama puue, mida Kiislerile ja Palmistele ette heitsin: kui naine midagi kirjutab, hakkan tekstist kohe otsima, mida ja miks autor naine olemise kohta kirjutab ja kas see on ikka piisavalt progressiivne. Meeste kirjutatud raamatuist ma seda ei taipa otsida, v.a juhul, kui autor ise pole just kuidagi toonitanud mehisuse lahkamise taotlust. Aprillikuises Vikerkaares on näiteks Maarja Kangro jutt "Läti lipp", mida kirjeldasin tuttavale kui naissoost ahistaja reisikirja (minategelane läheb Lätti loomemajja ja norib keppi kohalikult loomeinimeselt, kes on suhtes, minategelast see aga väga ei takista) ja küsisin, kas see ongi siis see naise otsitud agentsus, sellise ahistajarolli ülevõtmine. Mu vestluskaaslane tegi suured silmad, sest tema oli sealt välja lugenud hoopis midagi muud olulist loome­majanduse kohta. "See ahistamise teema, seda ju meestegelase puhul ei mainitakski," nentis ta tabavalt.

Olgu agentsusega Maarja Kangro jutus nagu on, Lõhmus näitab siiski, et naissoost minategelane ei pea olema teravmeelne kiimleja, dominantne ega peegeldama mehele tema šovinismi, et olla tajutud agentsena. Lõhmuse lugude minategelasis on hoopis midagi Jane Eyre'ist: siin ei lammutata sugutunnustega viibeldes maailmakorda ega üritata luua uut keelt naiskogemuse kirjeldamiseks, vaid kirjeldatakse seda, mismoodi võib minategelane ise, teenindamata soolise õigusluse huve, iseteadlik olla. Need üsna ootamatud kirjeldused kehtestavad end rammestava usutavusega.

1 Greete Palmiste, Feminism on muutunud igavaks trendiliikumiseks. – Eesti Ekspress 7. VIII 2019.

2 Vilja Kiisler, Sootu ja süütu. – Looming 2019, nr 8.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Sirp



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: