Mikk Pärnits. Tehisintellekt ei saabu teaduse kaudu ({{commentsTotal}})

Jahukaste taimedel
Jahukaste taimedel

Viimaste uurimuste najal saab öelda, et ka taimed tunnevad. Nende närvisüsteem muidugi erineb imetajate omast. Esmajärgus saavad meie kaitse alla aga meile kõige sarnasemad loomad. Kassid, koerad, šimpansid, lehmad. Kõik, kel on suured ja nunnud silmad, millest me võime tunda emotsioone.

Kui sa vaatad suurele imetajale silma, siis näed seal mingit sädet. Me jagame seda nendega. Seega ei suuda me enda lõbuks puuri panna teisi inimesi ning näiteks elevante.

Ka kalade õigused on teemaks, kuid mida kaugemale jõuame humanoidsest vormist ja tunnetusest, seda keerulisem on inimestel näha neid omaette elu ja maailmaga olendina. Kaladest veel allapoole jäävad taimed. Kui teadus suudab jõuda aina enam lähemale mõistmisele, et taimedel on sarnased valuaistingud ja tundemaailmad kui koertel ja kassidel, siis kuidas saab taimetoitlus edasi minna? Säästev toitlus võib liikuda hoopis mõnda teise vormi, mis kohtleb loomi ja taimi suhteliselt võrdselt. Siis pole küsimus enam selles, mida planeedi päästmiseks süüa, vaid mida üldse tohib tarbida. Ilmselt on lahendus sünteetilises lihas ja sarnaselt vorbitud taimedes: isa ja emata toodetud rakukogumid, millel pole emotsioone, hinge ega vaba aega. Kasvatatakse lihtsalt lihasmass ja ülejäänud autonoomiat pakkuvad osad jäetakse retseptist välja.

Kuid kas kõik elusolendid on võrdsed? Mida peame eluks, mida eetiliseks? Järgmine loogiline samm peale taimede õiguste debatti on vaadata üle fiktiivsete olendite õigused. Sotsiaalsete konstruktsioonide laialivõtmise tagajärjel võime arutleda Elu kui sellise üle. Me suudame veel vaadata looma ja mõista, et tegu pole puidu või rauamaagiga. Loomade staatuse ümberhindamine läbi aja on sõltunud elu ümbermõtestamisest. Religioosses käsitluses lõi kogu elu kõikvõimas meesvõlur ja andis kingiks inimkonnale paljunemise tarbeks.

Kirikuvõimu haarde pehmenedes levis teaduslik meetod, mis paigutas inimese loomadega sarnasele pulgale: arenesime ilmselt ühest biokeemilisest katlast ning kuigi meie arenguteed on juhuse kaudu liikunud eri suunas, siis oleme ikkagi "sama küla poisid".

Selle sajandi põnev debatiteema saab olema aina eskaleeruv sotsiaalsete konstruktide analüüs: mis on siis reaalne ja mis väljamõeldis. Need piirid nihkuvad ja sulavad üldse. Ühel hetkel võime avastada, et mitte ainult sugusid ja rasse ning kolmapäevi pole olemas, aga ka sind ennast, diskussioonis osalejat mitte. Kui identiteeti nähakse fiktsioonina, tekib ahelreaktsioonina vältimatu küsimus, kas John McClane on siis "elus" või mitte?

Paralleel jookseb jällegi sealt, et hetkel oleme lähenemas kaugele taimede elus olemise küsimusele. Taimed on bioloogliselt "elus", aga nad pole inimeste moodi. Loomad on ka elus, aga nad on "inimeste moodi". Kui siia lisada fiktiivsed identiteedid, siis võime küsida, kui "elus" on väljamõeldud tegelane filmis või raamatus. Ja järgnevalt: kas meil on õigus panna McClane üle klaasikildude kõndima puhtalt meie meelelahutuseks? Sest loomi me tsirkuses enam meelelahutuseks ei piina. Veel kasutame loomi vajalikes teaduskatsetes, kuid ka sellele on tekkinud vastutegutsev protestiliikumine.

Kui sa vaatad piitsutatava lõvi või piinades John McClane'i silmadesse, siis sa peaksid midagi tundma. Kui "Die Hard" ei meeldi, siis vali mõni tõsisem draama: mis iganes välja mõeldud tegelasega meediavorm, kus tundsid tegelase vastu empaatiat. Tegu on eksistentsiaalse kriisiga, mis paljastab ühiskonna riskantse toimemeetodi: meile on pakutud nimed, lemmikvärvid ja ideoloogiad, kuid meid pole kunagi sunnitud neid ise välja arendama. Meile on antud pakett, mida kasutame väikeste variatsioonidega surmani. Ja seda suma me kardame.

Kui see pakett lõpetatakse, viib see osad kollapsini. Teisele osale inimkonnast tähendaks millegi lõpp uut vabastavat algust. Selle kõige algeid näeme religiooni ja rahvusluse ideoloogiate kokkuvarisemises ning soo ja rassi ja usuliste kokkulepete ähmastumises. Siis tekib järgmine mõte: kui mina olen fiktsioon ja John McClane koos Hamletiga on fiktsioon, siis pole mingit müüri kujutlusvõime ja "päriselu" vahel. Inimene võib hakata ennast ise ette kujutama. Sihilikult, teadlikult looma ning ümber õppima. Artificial intelligence tuleb seega suvalistest inimestest, kes ühiskonna programmi maha installivad ja oma pead kasutama hakkavad. AI ei tule masinast, sest me tunneme end ebaintelligentsetena ning ei suuda kunagi endast midagi targemat luua. Tehnilises plaanis üritame ateistlik-teaduslikul meetodil luua Messiat/Jumalat, kes päästaks meid me enda käest. Kuid me ise olime kogu aeg see inteliigents, mida otsisime. See teadmine võiks iga mõtleva inimese viia intelligentsema elamise ning eneseteadlikkuse saavutamise poole.

Intelligentne inimene ei pea koerasitta sööma et aimata, milline see on. Kuid loomad saab tsirkusest päästa. Tagasi vaadates mõtleme alati, kuidas me saime lasta nii jubedatel asjadel juhtuda ja me oleme justkui alati ärkamas ajaloo õudusunenäost. Inimesed, siis loomad, kalad, taimed ja siis... Hamlet, Muumitroll ja kõik teised, kelle piinadest sa oled kunagi toitunud.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: