Filmi "Kiirtee põrgusse" stsenaristiks on Vaike Kõrve, mis tegelikult tähistab talu nime, kus tegevus toimub. Suuresti andiski just see koht Urmas Eero Liivile idee, milline film olema peaks. Samas soovitab režissöör vaatajatel filmi mitte liiga tõsiselt võtta.

Liiv sõnas, et "Kiirteed põrgusse" võiksid vaadata need inimesed, kes saavad aru, et muigamine nii iseenda kui maailma üle on üks edasiviivaid jõude. "Õudusfilm on ju tegelikult kinokunsti üks suuri žanre, Eestis aga täispika filmina peaaegu kasutamata," tõdes ta ja rõhutas, et kõige markantsem näide on võib-olla hoopis "Nukitsamees". "Seal olid mõnedki metsastseenid päris õudukad ja lapsed 1980. aastate alguses tõesti nutsid ja kartsid kinos."

Näitlejatena astuvad üles Franz Malmsten, Kristjan Kasearu ning Kersti Heinloo, kes kehastab filmi keskset pahalast. Ta rõhutas, et naudib alati rolle, mis pakuvad võimalust mugavustsoonist välja astuda. "Ma ei armasta üldse õudusfilmi ning suhtun ka vägivalda väga eitavalt, eriti just verist laadi õudusfilmi, pigem meeldivad psühholoogilised thrillerid," selgitas Heinloo ja kinnitas, et õnneks oli Urmas Eero Liiv kirjutanud tema karakteri piisavalt tihedaks ning seal oli psühholoogilist sügavust.

Kriitik Hendrik Alla arvates võib "Kiirteed põrgusse" pidada kõige tähelepanuväärsemaks Eesti filmiks sel aastal, vaatamata sellele, et aasta algul ilmus ka Tanel Toomi "Tõe ja õiguse" ekraniseering. "See film tõestab, et Eesti filmikultuur on niivõrd suur, täisvereline ja laiapinnaline, mistõttu võime teha ka igasuguseid veidraid žanrifilme," sõnas ta ja rõhutas, et loomulikult midagi ilusat, intellektuaalset ja kena "Kiirtees põrgusse" pole ning hea maitsega pole selle filmi puhul midagi teha. "Liiv ju enne hoiatas, et ta teeb midagi väga halba, keegi ei uskunud ja nüüd on kriitikud natukene nördinud, et miks tehti."