"Meie" ("Us")
Režissöör: Jordan Peele

Ei kohta just tihti režissööre nagu Jordan Peele, kes suudavad niivõrd tugeva autorivisiooniga põimida kokku kõige lihtsamad õudusfilmiklišeed ning jalustrabava ühiskonnakriitika. Kui tema esimene linateos "Kao ära" ("Get Out") oli salakaval torge Ameerika rassiprobleemide ja white supremacy suunas, siis "Meie" läheb kordades laiemaks. See pole mitte lihtsalt ühe ühiskonna ega riigikorra kriitika, vaid näitab õudusttekitaval (ja samas paroodilisel!) moel kogu maailma nakatanud meeletust.

Tohutult avara tähendusvälja juures ei ole "Meie" kaotanud aga grammigi meelelahutuslikkusest. Kogu filmi vältav tagaajamine on sügav kummardus slasher-klassikutele, kuid samas ka mitte tühipaljas kopeerimine. Peele viib kõige hirmuäratavamad tegevused päevavalguse kätte, seega erinevalt klassikalisest õudusmudelist ei vaja tapatalgud kaitsvat pimeduseloori. Just see lähenemine annab filmile eriti kõheda varjundi.

Kinokunst selles sõna parimas mõttes. Film, mis jääb painama päevadeks, kui et mitte nädalateks, aga samas lahutab ka täie raha eest meelt ning pakub tõeliselt rikkalikku vaatemängu. Seejuures on see ka puhas arthouse, autorivisioon selle sõna kõige paremas mõttes.

"Jaanipäev" ("Midsommar")
Režissöör: Ari Asker

Sarnaselt Jordan Peele'iga on ka Ari Asker üks neist lavastajatest, kes on võtnud oma südameasjaks tõsta õudusfilm taas n-ö tõsiseltvõetava kinokunsti tasemele. Tema debüütfilm "Pärilik" ("Hereditary") käsitles väga tugevalt leina- ja perekonnasidemete temaatikat ning sarnanes parimatel hetkedel isegi Polanski "Rosemary lapsega" ("Rosemary's Baby"). Filmi finaal keeras aga liialt ulmeliseks ning röövis realistliku sügavuse. Õnneks on "Jaanipäev" aga midagi hoopis muud – kummitusloo asemel uurib Asker läbi eriti äärmusliku mütoloogia ühe suhte arenemise lugu.

Rootsi väikeses külakeses elab kari veidrikke, kes tähistavad kummalisel moel jaanipäeva. Mängivad ringmänge ja viivad läbi imelikke riitusi. Oled sellest arusaamatusest lummatud, kuniks järsku lendab ekraanile verd ja mööda maad on laiali purustatud kolba- ja ajutükikesed. Mis juhtus? See ongi eluring, kui miski uus saab alguse, siis peab miski muu ka oma lõpu leidma. Ma tean, et see kõlab täiesti jaburalt, aga tänu niivõrd visuaalsele ja mõjuvale maailmale ei saa "Jaanipäev" külmaks jätta. Seda peab kogema, et filmi tegelikku olemust mõista.

Eesti kriitikud on "Jaanipäevale" ette heitnud, et kaks ja pool tundi kestev linalugu muutub igavaks, kuna filmi kõhedusttekitav atmosfäär on liialt sarnane siinsete suvise pööripäeva pidustustega. Selline etteheide aga lihtsustab liialt filmi mõjuvälja – Asker ehitab õudustunnet just selle pinnalt, et vaataja on pidevalt teadmatuses. Suure osa ekraaniajast on (vähemalt pealtnäha) kõik normaalne, kuid seda halvavamalt mõjub ootamatu šokk.

"Parasiit" ("Parasite")
Režissöör: Bong Joon-Ho

Kui otsida 2019. aastast mingeid filmitrende, siis vähemalt siin nimekirjas oleva kolme esimese linateose põhjal võib väita, et autorikino ja õudusfilm pole juba ammu nii tugevalt ühte sammu astunud. Aasta parim arthouse on olnud, üllatus-üllatus, juuripidi sügaval žanrikinos. Kui "Jaanipäev" ja "Meie" olid selgelt õudusfilmid, siis Lõuna-Korea tipplavastaja Bong Joon Ho segab žanre palju peenemalt ja peidab oma õõva ja terrori klantspiltliku peredraama varju. Seal on ka oma annus absurdikomöödiat ja veidi krimitrilleri elemente – ükski neist ei tõuse otseselt esile, vaid on elegantselt täiesti hullumeelseks jaburuseks kokku seotud.

Üks jõukas perekond hakkab otsima endale koduabilisi, milles näeb aga omakorda võimalust selle pere nn vaesem peegeldus. Põhjustel, mida on raske mõne lausega selgitada, on ühel hetkel kõik vaesema pere liikmed sidunud end rikka perega, kes autojuhi, kes inglise keele õpetajana. Kuigi juba see iseeenesest mängib kätte mitmed ühiskondlikud tähendused, läheb "Parasiidi" lugu sellest kohast veel mitme sammu jagu edasi ning keerab lõpuks täiesti halenaljakaks (aga samas hingekriipivalt realistlikuks) psühhoõuduseks.

Tipplavastajad nagu Ken Loach ("Inglite osa") ja Hirokasu Kore-eda ("Poevargad") on aastaid keskendunud nii majanduslikult kui ka sotsiaalselt raskustest olevate inimeste igapäevaelule, kuid Bong Joon-Ho viib selle "Parasiidiga" uuele tasemele. Sarnaselt "Jaanipäevale" on siingi loodud pealtnäha turvaline ning lummav maailm, mille varjus hiilivad aga saladused, mis löövad vaataja kõige kaitsetumal hetkel rivist välja.

Selliste filmide põhjal tahaks loota, et õige pea hakkavad ka Eesti filmitegijad mõistma, et iga teemat annab rääkida ka läbi rikkaliku filmikeele, mis on samaaegselt nii kaasahaarav ja lõbus kui ka nugateravalt aktuaalne.

"Ärtuemand" ("Dronningen")
Režissöör: May el-Toukhy

Täiesti uskumatu, aga tänavuse filmiaasta ühe kõige vastikuma filmielamuse on pakkunud hoopis Taani draama "Ärtuemand". Kas see on klassikalises mõttes õudusfilm? Kindlasti mitte. On seal üldse õudusfilmielemente? Sedagi mitte. See aga ei tähenda, et ülirealistlik stsenaarium ning tipptasemel näitlejatööd ei võiks luua tervikut, mis on teravamatel hetkedel lihtsalt niivõrd jäle ja ebamoraalne, et pidin korduvalt silmad kinni panema. Mahalõigatud pead ja purskav veri kinolinal jätavad mind selle kõrval täiesti külmaks ...

Lugu on lihtne: üks heal järel Taani perekond võtab endale teismelise kasulapse (täpsemalt mehe lapse eelmisest abielust). Probleemne laps ei suuda perega head sidet leida ning üritab nihilistlikult võidelda kõige selle vastu, mida talt nõutakse. Vaatamata sellele tekib tal aga side Trine Dyrholmi kehastatud pereemaga – ja mitte niisama side, vaid romantiline suhe. Sedalaadi ebanormaalne salasuhe ei saa aga kaua kesta ning kui tekivad probleemid, tuleb välja ka inimeste inimeste tõeline pale.

Pealtnäha põhjamaiselt rahulikust peredraamast kasvab minut minuti järel välja ühe südametu ning täiesti värdjaliku psühhopaadi lugu, mis provotseerib vaatajat ja ajab kohati nii närvi, et tahaks läbi ekraani filmi sisse murda ja peategelastele ise vastu astuda. Seega unustage vampiirid, libahundid, deemonid ja kummitused, sest meie keskel elab nii haigeid inimesi, kes teevad kõigile koletistele silmad ette.

Huvitav, kas Taanis läheb keegi Halloweeni-peole selle pereema kostüümis? Minu selle aasta lemmik (ja samas kõige vihatum) õudusfilmi-pahalane kindla peale.

"Pulmaöö peitusemäng" ("Ready or Not")
Režissöör: Matt Bettinelli-Olpin, Tyler Gillett

Lisaks sellele, et õudusfilmil on meeletu potentsiaal läbi lillede (või tegelikult pigem läbi vägivalla ja hirmu) ühiskonna valupunktidele vajutada, on see žanr siiski ennekõike seotud meelelahutuslikkusega. Õudusfilm ei saa muutuda läbi ja lõhki kunstiks, vaid alati peab säilima ka mingi osa absurdsust, lollakat nalja ning eneseirooniat. Vaataja tuleb kergemeelsuse ja justkui labaste trikkidega enda külge köita – kui tähelepanu on saavutatud, siis võib selle varjus juba ka sügavamaid tähendusi juurde anda.

"Pulmaöö peitusemäng" on justkui väga sirgjooneline õudusfilm, kus kõik öeldakse juba lühikirjeldusega ära. Pärast pulmi selgub, et mehe perekonnas on põlvkondi kestnud traditsioon, et pulmaööd ei veeda mitte abikaasad kahekesi, vaid ajaloolises häärberis tuleb koos hoopis mängida. Ja mitte mingit suvalist mängu, vaid loosi käigus selgub, milline see mäng täpselt olema saab. Antud juhul langes Samara Weavingu kehastatud Grace'i liisk peituse peale. See pole aga tavaline peitusemäng, vaid kogu suguvõsa hakkab naist kaheraudsete, kirveste ja muude julmade relvadega mööda maja taga ajama.

Kassi-hiire mäng kerib üha jaburamaks, paljud tegelased saavad eriti jõletul moel surma ning vaatemängust puudust ei ole. Gaas on kogu filmi vältel põhjas ning teadjamad õudusfilmifännid leiavad seal pisikesi viiteid paljudele klassikutele. Samas pole see taplus aga mingi tühine rupskiooper, vaid selle taga on mõnusalt keel põses viide Ameerikas lokkavale white supremacy probleemile, millega tegeles ka juba varemmainitud Jordan Peele'i "Kao ära". Siin on aga lisakommentaarina peaosasse pandud veel naistegelane, mis annab juurde ka feministliku vaatepunkti.

Slasher on üks neid õudusfilmi tuntumaid nurgataguseid, mis on oma traditsioonides nii kinni, et ei eeldagi mingit innovatsiooni. "Pulmaöö peitusemäng" suudab aga piiratud võttepaigaga – üks vana häärber ning seda ümbritsev aed – paljud tuntud klišeed pahupidi pöörata.

"Velvet Buzzsaw"
Režissöör: Dan Gilroy

Voogedastusplatvorm Netflix on filmitootmises leidnud mitu nišši, mida aktiivselt täita. Väikeste indie-draamade ja lollakate suhtekomöödiate kõrval on üha rohkem ka õudus- ja ulmefilme, mis pahatihti on tehtud umbes 100 dollari eest, kuid on ka positiivsemaid näiteid. Suurepärase krimidraama "Nightcrawler" lavastaja Dan Gilroy näiteks otsustas õuduse viia kunstimaailma, mis pealtnäha tundub täiesti jabur otsus. Mis siis kunstis ikka nii hirmsat on? Tavaolukorras ehk polekski, aga kui teosed üritavad vaatajale kallale minna (ja seda otseses mõttes, päriselt ka!), siis lähevad asjad ikka täiesti käest ära.

Tippnäitleja ansambel eesotsas Jake Gyllenhaaliga ning värvikirev pildikeel muudavad "Velvet Buzzsaw" meeldejäävaks psühholoogiliseks rännakuks, mis ei jää ka pelgalt üheplaaniliseks müsteeriumiks, vaid originaalsele raamloole on antud küllalt palju tõlgendusvõimalusi. Laiema sõnumi poolest võib filmi võrrelda isegi Ruben Östlundi "Ruuduga" ("The Square") või Danny Boyle'i põhjendamatult alahinnatud "Transiga" ("Trance"), mis mõlemad rääkisid vaatajasõbralikult kunstimaailma varjatud pahupooltest.

Just selliste filmide jaoks on Netflix suurepäraseks hüppelauaks, kuidas endale suurem auditoorium võita. Kinolevisse niivõrd sõgedad linalood ei jõua ning ilma voogedastusplatvormita jääksid need praegusel hetkel vaid žanrifestivalidel ringlema. On aga rõõm, et nende jaoks ei tähenda õudusfilm lihtsalt surmigavaid majas-suri-vanamutt-ära-nüüd-ta-kummitab-seal klišeepomme, vaid ka selliseid hulljulgeid katsetusi, mis julgevad kõike üle võlli keerata.

"Laip Brighton Rockil" ("Body at Brighton Rock")
Režissöör: Roxanne Benjamin

Minimalism ei ole just see märksõna, mida eriti tihti õudusfilmidega seostatakse. Ikka rohkem verd, rohkem kolle, rohkem ehmatusi. Režissöör Roxanne Benjamin on aga tõlgendanud hirmu võimalikult lihtsalt, millega saab suhestuda praktiliselt igaüks. Klassikalisele õudusfilmifännile võib "Laip Brighton Rocki" lähenemine meeletult närvidele käia, sest seal justkui polegi midagi, kuid kui vaataja tabab ära režissööri rütmi ja idee, siis poeb film igati naha alla.

Üks kogenematu skaut läheb metsarajal seiklema ning eksib ära. Tagasitee otsimisega läheb ka halvasti, sest kaart on kadunud, telefonilevi pole ja raadiosaatjast öeldakse talle, et abi saab tulla alles järgmisel päeval. Alguse saab võitlus kõige ürgsemate hirmudega: mida teha üksinda metsas, kus on erinevad loomade hääled ning iga vari meenutab mõnd kolli? Eriti jubedaks muutub olukord aga siis, kui peategelane leiab laiba, kelle kõrval ta selle öö peabki veetma. Äkki ta on zombi? Või polegi tegelikult surnud ja otsustab kallale tulla? Pole kedagi, kellega neid hirme jagada.

Ameeriklaste jaoks on skaudid ja sedalaadi ürgmetsad, kuhu "Laip Brighton Rockil" viib, ilmselt haigutamapanevalt igav keskkond, kuid Eesti vaatajate jaoks on see aga midagi võõrapärast. Ma usun, et ka "Seenelkäik", mis meie jaoks toimus kõige tavalisemas metsatukas, võib mõjuda välismaise vaataja jaoks kui täielik utoopia ja kosmos.

Režissöör Roxanne Benjamin suudab filmis väga lihtsate vahendiga (ning väidetavalt ka uskumatult odava eelarvega) mängida kätte hirmutava loo, mis ei takerdu ilmselgete klišeede otsa, vaid keerab need kavalalt enda kasuks. Ilusa pildikeelega meeleolufilm, pärast mida ei taha enam liiga kaugele metsa seiklema minna.

"Wounds"
Režissöör: Babak Anvari

"Wounds" on kindlasti selle aasta üks alahinnatumaid filme, mida kriitikud on üsna halastamatult tampinud ning ka publikule pole linalugu absoluutselt kohale jõudnud. Sarnaselt "Velvet Buzzsaw'le" on ka "Wounds" lähenenud õudusfilmižanrile julgelt ning ilma liialt klišeedele keskendumata ehk taaskord näide, kus Netflix pole ilmselt filmitegijatele erilisi piire pannud ning antud on üsna vabad käed. Režissöör on Iraani juurtega Bakan Anvari, kelle debüütfilm "Under the Shadow" leidis tee ka paljude kriitikute aastatabelisse – kui tema esimene teos segas viis õudusfilmi keset reaalseid sõjasündmuseid, siis uus film on palju veidram ja abstraktsem, ent samas toob ekraanile mitmed tuntud näitlejad nagu Zazie Beetz ja Dakota Johnson.

Film põhineb kirjanik Nathan Ballingrudi raamatul "The Visible Filth" ning räägib loo Armie Hammeri kehastatud baarmenist, kes võtab ühel õhtul koju kaasa baari unustatud mobiiltelefoni. Sealt loeb ta pahaaimamatult aga vestlust, mis lükkab käima ettearvamatu sündmuste ahela. Film seisab pidevalt reaalsuse ja ettekujutuste piiril, sest enamik tegelasi on pidevas deliiriumis, kes alkoholist, kes muudest sõltuvustest. Pärast filmi nägemist on keeruline ka täpselt selgitada, mis on "Wounds'i" puhul kõige kõhedam – režissöör on suutnud luua nii ebamugava ja vastikusttekitava maailma, kus ei peagi otseselt midagi hirmsat juhtuma. Juba nende inimeste igapäevaelu ja ängistav reaalsus mõjuvad miskipärast hirmutavalt.

Tänu sellele jätab lavastaja ka meelega paljud küsimused vastamata. Intervjuudes on Babak Anvari isegi öelnud, et eelistab ise alati vaadata filme, kus vaatajal on võimalik ekraanil nähtavatele märkidele ise tähendusi luua. Tänu sellele on ehk isegi mõistetav, miks paljud vaatajad on närvi läinud. "Wounds" jõuab küll mingi mõttelisi finaalini, kuid see ei tähenda, et vaatajale pakutaks selgust. Teatav WTF-efekt jääb ikka alles ning kuskile kuklasse jäi film mitmeks päevaks tiksuma.

"Palju õnne surmapäevaks 2" ("Happy Death Day 2U")
Režissöör: Christopher Landon

Esmapilgul tundub, et "Palju õnne surmapäevaks 2" on üks neist järjefilmidest, mille oleks võinud pigem tegemata jätta. Filmist "Lõputu küünlapäev" ("Groundhog Day") alguse saanud jään-ühte-ja-samasse-päeva-lõksu mudelit kasutatakse miskipärast viimasel ajal eriti tihti, alates lollakatest seksikomöödiatest nagu "Premature" ja "Naked" ning lõpetades suurepärase telesarjaga "Russian Doll". Miks teha ühele niigi koopiafilmile veel lisaks järg? Tegijad on endale võtnud aga veel topeltkeerulise ülesande: teeks järjefilmi nii, et seal pole praktiliselt mitte ühtegi uut elementi.

Ja tõepoolest: "Palju õnne surmapäevaks 2" jätkab täpselt sealt, kus esimene film lõppes. Tegelased on samad. Võttepaigad on samad. Isegi riided on samad. Filmis ei ole mitte ühtegi uut detaili, isegi mitmed eelmise filmi stseenid on praktiliselt üks ühele maha kirjutatud. Uues filmis läheb käima taas tsükkel, kus peategelane Tree Gelbman peab elama läbi üht ja sama päeva, mis lõpeb alati tema surmaga, vaatamata sellele, et esimeses osas said nad mõrvari justkui kätte. Nüüd on aga tekkinud uus titemaskiga tapja, kes tuleb vahendeid valimata tabada.

Lavastaja Christopher Landon on oma visioonis niivõrd enesekindel, et rohkem polegi vaja – üha jaburamate surmade ning dünaamiliste karakterite abil võiks samadel alustel luua ilmselt veel kolmandagi filmi. See on lihtsalt kinnitus, et originaalsete ideede ning huvitava lavastaja abil saab iga materjali särama panna. "Palju õnne surmapäevaks 2" on kui legomaja, kus Landon kasutas samu klotse nagu esimesel korral, aga pani need täiesti teistmoodi kokku.

"Little Monsters"
Režissöör: Abe Forsythe

Viimaste aastate üks mahlakamaid õuduskomöödiaid pärineb kindlasti Uus-Meremaalt, kui praeguseks üheks Hollywoodi originaalseimaks lavastajaks tõusnud Taika Waititi tegi hullu vampiiri-mocumentary "Mida me teeme pimeduses" ("What We Do In The Shadows"). Tänaseks on film saanud isegi omaette telesarja, kus jätkatakse samasuguse gaas-põhjas vampiiriabsurdiga.

Seetõttu on tore, et Austraalia lavastaja Abe Forsythe on otsustanud samuti tõlgendada oma üliveidra huumoriga zombieõudukat, kuid kaugeltki mitte klassikaliselt – "Little Monsters" on nunnu lastefilm, kuhu on süstitud ebanormaalset huumorit ja täiesti kastist-väljas lähenemisi, mis ajavad pisarateni naerma. Režissöör ei ole aga juhuslikult nalju pritsinud, vaid filmi huumor on oma mahlakuses siiski väga dünaamiline ja täpne, viimase fraasini läbi mõeldud.

Kui Jim Jarmuschi tänavune zombie-komöödia "Surnud ei sure" ei suutnud luua mõjuvat keskkonda ega tabanud ka väga oma laiema keskkonnateemalise sõnumiga, siis "Little Monsters" poeb oma siirusega igati südamesse. Vaatamata sellele, et filmis purskab verd, lüüakse küljest kehaosi ning enamikel tegelastel (välja arvatud lapsed) läheb ikka küllalt halvasti, suudab see lõpuminutitel siiski pisara silma tuua. Ei näe just tihti, et üks õudusfilm suudaks siduda kokku südamlikkuse ja hüpervägivalla ...