Netflixi värske psühholoogiline põnevik "Fractured" täidab küll voogedastusplatvormi trillerikataloogi, ent pakub tuimalt kalgi pildikeele ja standardse looga kesise elamuse. Ehitades pinevust selle ümber, kas konspiratiivsed asjaolud sünnivad tegelikult või on need peategelase vaimuseisundi tekitatud pettekujutulus, ei suuda Brad Andersoni ("Transsiberian", "Beirut", "The Machinist") lavastatud "Fractured" luua piisavalt intrigeerivat ega üllatavat narratiivi, mis hoiaks haaravalt pinget või looks psühholoogilist sügavust.

Kätte jääb vaid ühe mehe (Sam Worthington) keskpäraselt veetud lugu sellest, kuidas õnnetuse ja haiglavisiidiga päädiva pissipeatuse järel püüab pereisa leida abikaasat (Lily Rabe) ja tütart (Lucy Capri) haiglas, mis ümbritsetakse kahtlastele praktikatele viitava atmosfääriga. Sellest, kuidas traagilise minevikuga mees püüab olevikus toimuva raske sündmusega toime tulla. Ühelt poolt oma karile jooksvat abielu taas avastatud toimekusega ja otsustuskindlusega päästa püüdes ning teiselt poolt oma mõistust rajal hoides. Lühidalt ja võimalikult ähmaselt öeldes, satub Monroede pere tütre käemurru järel haiglasse, kus loo võtab üle pereisa Roy, kes hakkab selgitama, et miks talle ühtäkki väidetakse, et ta saabus haiglasse üksi, mitte oma perega.

Samal ajal, kui haiglamiljöö kütab kahtlusi, kas patsiente kasutatakse ära süngeteks ärieesmärkideks külmades ja tumedates toonides haigla keldrikorrusel, ei unusta film ka meenutada, et Royga ei pruugi kõik korras olla. Kui süžee oma puändini viimaks jõuab ja selle piinliku detailsusega lahti mõtestab, on raske unustada selleni viinud tülgastavat ühe ja sama motiiviga vatravat teekonda ning seda, et su fantaasia juba mängis selle võimaliku stsenaariumi läbi enne kui lugu üldse korralikult käima läks.

Alan B. McElroy igavale stsenaariumile rajanevale filmile ei aita kaasa pingutatult kõhe visuaal, mis iga teist tänapäeva põnevusseriaali imiteerides püüab rohekassinised värve kasutades loole emotsionaalset "tõsiseltvõetavust" peale võõbata. "Fractured'i" puhul jätab see pelgalt pildiliselt sombuse tunde, mis koos šabloonse heliribaga süvendab linateose omapäratust.

Kuigi kannatavat ja segaduses peategelast kehastav Sam Worthington saab üheplaanilise, kuid karakteripsühholoogiat õigustavate selgete atribuutidega ehitud rolliga usutavalt hakkama, ei moodusta sooritus koos teiste lugu edasi loksutavate vahenditena kasutatavate tegelastega köitvat tervikut. Nõrkade motiividega kõrvaltegelased lahustavad filmi põhimotiivi, tehes süžeest logiseva.

Kokkuvõttes täiesti adekvaatselt koos püsiv "Fractured" pole küll selline ebaõnnestumine nagu aasta alul välja tulnud fantaasiakõhedikuna müüdud pea koomiliselt jabur "Meelerahu"[1], aga paneb mõtlema, kas žanrist on andekad ideed otsa saanud. Kui eelmise aasta põnevikest mõjusaimatena jäid pinnale vormiliselt leidlikud ning julged "Searching" ja "The Guilty"/"Den Skyldige", siis selleaastane saak näib lahja.

Tundub, et üha mitmekesisem ja kuldajastu mastaape saavutav[2] õudusfilmide žanr suudab pakkuda psühholoogiliselt veenvamat, emotsionaalselt tugevamat ja kontseptuaalselt sisukamat pinevust ("Us", "A Quiet Place", "Get Out"), viidates ehk sellele, millised žanrihübriidid tänapäeval pinevuse tekitamisel löövamalt toimivad.