Andrei Liimets: õudusfilmide renessanss ({{commentsTotal}})

"Meie" ("Us") Autor/allikas: outnow.ch

Pärast mitut tõusu ja langust on õudusfilmidel alanud uus kuldajastu ja neist on võimatu mööda vaadata ka žanrikaugel publikul, kirjutas Andrei Liimets Sirbis.

Ei juhtu sageli, et kevadeks näib aasta olulisim film juba ekraanidele jõudnud olevat. Veelgi märkimisväärsem, kui selleks juhtub olema žanrifilm ja mitte lihtsalt žanrifilm, vaid sageli vähem väärt filmikategooriasse arvatava õudusžanri esindaja.

Aimu sellest, miks Jordan Peele'i "Meie"1 sedavõrd suuri sõnu väärib, võib aimata juba silmapaistva kunstilise teostusega filmi alternatiivset reklaamplakatit silmitsedes. Valgel taustal on kaks musta kujundit, mida võib kaugelt pidada tindiplekkideks. Lähemalt vaadates osutuvad need kaheks raskesti eristatavaks näoks, mis moodustavad kokku käärisangad (kääridel on filmis läbivalt tähtis osa). Mustvalgsus, duaalsus, vastandlikkus, kujundlikkus ja tõlgendusvalmidus justkui Rohrschachi testis, kus uuritavad annavad abstraktsetele kujunditele hinnanguid, mida psühhoanalüütiliste meetoditega analüüsitakse – seda kõike peegeldab ka "Meie" tervikuna. Tegemist on täieliku vastandiga sellele, mida õudusfilmidele sageli ette heidetakse. Need on lihtsus, odavus, ettearvatavus, banaalsed vahendid vaataja ehmatamiseks ja madal kunstiline tase.

Ühe pere kohtumisest oma verejanuliste teisikutega rääkiv "Meie" pole üksik erand. Eelmisel aastal enim laineid löönud filmide sekka kuuluvad näiteks "Pärilik"2 ja "Vaikne kena kohake"3. Veebiveergudel on hakatud rääkima õudusfilmide renessansist, uueks kuld­ajastust, žanri taastärkamisest. Odava sadistliku ekspluatatsiooni juurest on liigutud keerukate psühholoogiliste portreede ja ühiskondlike valupunktide juurde, sest nende mõjusaks avamiseks kipuvad teiste žanrite vahendid tömbiks jääma.

Ühiskonna peegel

Tegelikult peaks üllatavalt mõjuma hoopis õudusfilmide sageli labane maine. Tean seda omast käest hästi – veel aastaid viis tagasi kortsutasin isegi kulmu, kui silme ette ilmus esimesena mõni järjekordne kirvemõrvar. Miks peaksin end ometi säärasest sadismist ja kannatusest läbi immutama? Õnneks annab õudusfilmide paremik rohkem häid vastuseid, kui esmalt arvata võib.

Õudusžanri lähtepunktiks on hirm, ja hirm on evolutsiooniliselt üks tugevamaid ja inimsaatust määravamaid tundeid, mille eesmärgiks on ellujäämine. Hirm on üks universaalsemaid nähtusi, mida me kõik kogeme eri puhkudel ja eri vormides ning mille mõistmine peaks toimuma nii isikliku psühhohügieeni kui ka ühiskonna terve toimimise huvides. Hirmude abil on võimalik inimest manipuleerida ja suunata, hirm mõjutab lähisuhteid, hirm kannab poliitilisi valikuid – seega kulub hirmuga sina peale saamine iseenda mõistmiseks ja juhtimiseks hädasti ära.

Filmikunstis on hirmudega tegeletud õudusžanri kaudu algusaegadest peale. Kuigi lätetest võib rääkida juba XIX sajandi lõpust, algavad vähesed väärtfilmiantoloogiad ilma "Doktor Caligari kabineti"4 ja "Nosferatuta"5. 1920ndaid ja 1930ndate algust peetaksegi õudusfilmi esimeseks kuldajastuks, mil ekraanidele jõudsid paljude eelmise sajandi fantaasia­romaanide ekraniseeringud.

Ehkki omaaegne vastuvõtt ei olnud kummagi mainitud filmi puhul üheselt soodne, tabasid need ära midagi palju enamat üksnes vaatajani jõudva loo kontuuridest. Nii visuaalne ekspressionism kui ängistav meeleolu on peegeldused toonases Weimari vabariigis levinud lootusetust meeleolust. Esimene maailmasõda oli küll läbi, ent selle halastamatu vari ei olnud kuhugi kadunud, hüperinflatsioon oli alles algamas ja ühe Austria päritolu vuntsikandja manifest ootas kirjutamist, et Euroopa taas pimedusse suruda.

XX ja XXI sajandi esimesi kümnendeid on palju võrreldud ja nende allhoovusi haarab ühiskondlikest meeleoludest endasse ka "Meie", mille sotsiaalsed teemad on ühtaegu peidetud rohketesse kujunditesse, ent väljenduvad palju otsesemalt ja nähtavamalt. Jordan Peele'i film väljendab klassi- ja rassiängi, lõhesid ja lootuse kadu. Seda väljendavad nii üldine atmosfäär kui ka tugeva laenguga popkultuurialased viited. Heaks näiteks on stseen filmi algusest, mil väike tüdruk uitab 1986. aastal California rannaribale, seljas Michael Jacksoni "Thrilleri" särk. Toonase popikooni ja üleilmse sensatsiooni pärand on nüüdseks vastu­oludest paksult puretud ja pedofiilias kahtlustatud mehe seostamine lastega enam kui problemaatiline. Teine tasand on siin aga Jacksoni vastuoluline tähendus afroameeriklastele, kellele on muusiku pärandi läbi kümnendite järjepidev lammutamine sümboliseerinud valge Ameerika katseid teise nahavärviga elanikkonna popikoon mutta trampida.

Kui õudusžanri seostatakse ennekõike väliste hirmudega, pööningul luuravate vaimude ja inimkonda tapma saabunud kollidega – kõige sellega, mis teeb pimeduses häält –, siis õudusfilmi uue tuleku ühiseks nimetajaks on pilgu pööramine sissepoole. Viimaste aastate parimad õudusfilmid ei räägi niivõrd väljastpoolt tulevast kurjusest, vaid vaime, kolle ja kurjameid kasutatakse rohkem kujundlikult. Hea-halva vastandusest ja üheselt mõistetavusest olulisem on ambivalentsus ning süvitsiminek sinna, kust kogetud hirm ja pained üldse alguse saavad. Välisvaenlase otsimisest keerukam on leppimine võimalusega, et kurjus tuleb iseenda seest. "Meie" sissetungijad oleme meie ise.

Mis teeb pimedas häält?

Maailma kogemise keerukuse ning füüsilises maailmas ja meie peades toimuva ambivalentsusega mängib edukalt näiteks paljukiidetud "Nõid"6, milles usklik perekond otsustab fundamentalistliku isa eestvedamisel 1630ndate Uus-Inglismaal asunike hulgast lahkuda. Üksi keset metsi jäetuna hakkavad perekonda kummitama salapärased jõud, imikueas perepoeg kaob ning tekib kahtlus ega tema õde ole nõid.

Lavastaja Roger Eggersi kunstiliselt muljetavaldav ja detailselt ajastutruu debüütfilm ei tegele niivõrd üleloomulike jõudude kui sellisega, vaid annab edasi pealtnäha minevikku jäänud maailmatunnetust, kus tundmatu ja hirmutava maailma mõtestamiseks annavad peamise, kui mitte ainsa, juhtnööri religioosne dogma ja halva endega müüdid. Samasugusest kratipõhisest ja maagilisest maailmakogemisest räägib õigupoolest ka näiteks Rainer Sarneti "November"7, kus samuti õudusžanri vahendeid oskuslikult rakendatakse.

Õudusžanr pakubki vahendeid, kuidas anda edasi psühholoogilisi ja tunnetuslikke tasandeid, mis muidu jääksid kõrvaltvaatajale aimamatuks ja kättesaamatuks. Mitte üksnes minevikus, vaid siin ja praegu. Viimase kümnendi üheks hinnatuimaks õudusfilmiks kerkinud "Babadook"8 on pealtnäha sirgjooneline kolli-horror, kus üksikema ja tema poega asub kiusama müstiline varjudes luurav olend härra Babadook. Hirm, äng ja segadus on siin tõepoolest eesmärgiks, aga mitte lihtsalt vaatajale teravate kogemuste pakkumiseks, vaid tugeva empaatiaharjutusena. "Babadookis" räägitakse mitte niivõrd vastasseisust kurja välise olendiga, vaid heitlusest sisedeemonitega. Filmi õõv – tegemist on tõesti viimaste aastate ühe kõige vahetumalt luudeni hirmutava linalooga – peegeldab ennekõike peategelase peas toimuvat. See on lugu üksindusest, depressioonist, sisepingest halvatud saamisest. Film annab mõjusalt edasi, kuivõrd raske ja hirmutav on vaimsete probleemidega või lihtsalt kohutava koormaga üksi jäetud inimese maailm, kellesarnaseid kipub ühiskond liiga sageli kas tähelepanuta jätma või hoopis ala- ja naeruvääristama.

"Babadookil" on tugev soopoliitiline tahk, mida filmis küll ei rõhutata, kuid mida on kerge märgata, arvestades, kui palju kannatavad naised koduvägivalla, füüsilise ja vaimse terrori käes. Nendele radadele on veelgi julgemalt astunud iraani päritolu Babak Anvari HÕFFilgi linastunud "Varju all"9, kus räägitakse samuti ema ja tütre heitlusest kurjade vaimudega. Sellest, mis, on veelgi olulisem see, kus ja millal. Film leiab aset 1980ndatel Saddam Husseini juhitud Iraagi pommitamise alla sattunud Teheranis. Ehkki taustamütoloogia jutustab tuulega saabuvatest ja inimelude kallale kippuvatest džinnidest, on filmi teemad käegakatsutavalt maised – sõjaolukorrast tekkinud trauma, poliitiline repressioon, peategelase hirmude eiramine patriarhaalses ühiskonnas.

Värskeks näiteks sellesarnaste teemade käsitlemisel on tänavusel HÕFFil linastunud "Tuul"10, mis viib vaataja XIX sajandi lõpuaastate Metsikusse Läände, kus naine jääb üksinda keset kõledaid preeriatuuli. Taas on välistest ohuallikatest olulisem see, mis toimub seespool – eraldatus, paranoia, sünnitusvastutuse ja kohusekoormaga üksi jäämine, aeglaselt murenev psüühika.

Hiilgus ja langus

Tasub tähele panna, et neli viimati nimetatud filmi on kõik lavastaja­debüüdid. Koomikuna tuntust kogunud Jordan Peele'ile on "Meie" aga alles teine lavastaja­töö. Õudusest ongi saanud tänu truule žanripublikule ja võimalusele oma änge väljendada noortele lavastajatele atraktiivne uks filmitööstusse. Õudusfilmi kerkiva maine kiuste on raskem näha end juba kehtestanud nimede, filmimaailma cristophernolanite ja stevenspielbergide liikumist õudusžanri juurde.

Ometi oli see tavaline õudusžanri teiseks kõrgajaks peetavatel 1970.–1980ndatel, mil valmisid teiste seas William Friedkini "Vaimude väljaajaja"11, Tobe Hooperi "Texase mootorsaemõrvad"12, Brian De Palma "Carrie"13, Ridley Scotti "Tulnukas"14 ja Stanley Kubricki "Hiilgus"15. Ehkki ajastu märksõnadeks olid teispoolsuse vaimud ja "Texase mootorsaemõrvad", mis juhatasid teed võigaste rapperite lainele, ühendab neid filme tugev psühholoogiline ja sotsiaalne tunnetus, mis taastas pärast külma sõja paineid väljendavate kolliõudukate aegu mõneks ajaks õudusfilmide intellektuaalse ja kunstilise tõsiseltvõetavuse.

Tagantjärele tuleb nentida, et žanrile tegi lõpuks tahtmatu karuteene kultushitiks kujunenud John Carpenteri "Halloween"16, mis on saanud kahekohalise arvu lamedaid järgesid ning kordades rohkem veelgi odavamaid kopeerijaid. Friedkini-Kubricki vormimeisterlikkuse ja psühholoogilise mitmetasandilisuse asemel said populaarseks kõiksugu maskis-tüüp-ajab-noori-tüdrukuid-noaga-taga lood. Hoolimata oma mõjukusest ei ole ka esimene "Halloween" mingi meistriteos ja mõjub üsna üheplaanilise sadismina, koopiad vastutavad aga suuresti žanri maine liikumisest väärtlavastajate lemmikpaigast rämpsžanri alla.

1990ndatel andsidki selles žanris tooni pikaks venitatud ja suuresti teismelisele publikule rihitud seeriad, pisut tõsiseltvõetavama näitena "Karje" ("Scream", neli osa ja telesari) ja vähem tõsiseltvõetavama näitena "Ma tean, mida sa tegid eelmisel suvel" ("I Know What You Did Last Summer", kolm osa). Korraks lõi kaardid pisut sassi toona ülišokeerival moel ehedalt mõjunud "Blairi nõiafilm"17, mis tõi aga omakorda kaasa terve kümnendi jagu üha banaalsemaid käsikaameraga filmitud katsetusi, nt "Paranähtuste" seeria ("Paranormal Activity", kuus osa). Sinna vahele veel hulk tarbetuid uusversioone pea igale kunagisele kultus-horror'ile, sealhulgas "Texase mootorsaemõrvadele". Olgu lisatud, et "leitud materjali" (found footage) alamžanr võimaldas vähemalt väljaspool Hollywoodi, Hispaanias saada maha ülikõheda zombimäruliga "Rec"18, mis aga on nüüdseks saanud – ära arvasite! – kolm tarbetut järge.

Õigupoolest ei ole üha ja üha samu vaimu- ja mõrtsukalugusid taaskäitlev, kopeeriv ja seeriatena tootev osa õudusžanrist kuhugi kadunud. Värskeim (üldiselt hästi vastu võetud, siinkirjutaja meelest maitselagedalt julm) "Halloweengi" tuli alles eelmisel aastal. Üle ootuste edukaks on aga osutunud näiteks "Patu­kahetsuse" seeria ("Purge", neli osa ja telesari). Ainuüksi selle seeria sees võib vaid mõne aasta lõikes näha, kui palju tõsisemaid ambitsioone on õudusfilmidesse taas tekkinud. Klassikalise sissetungipõnevikuga alanud seeria on kujunenud Ameerika ühiskonnakriitiliseks satiiriks, kus tänu iga-aastasele politseivabale päevale saab igaüks välja elada oma kõige tumedamaid tunge. Järjed on suunanud tähelepanu üha enam päevasündmustele, poliitilisele populismile ning massidega manipuleerimisele.

Hädavajalik žanr

Ilmselt dikteeribki ümbritseva maailma kasvav ärevus – viimaste aastate märksõnadeks on polariseerumine, lõhestumine, tsensuur, äärmuslus, diktatuurihirm – suuresti õudusfilmide üha päevakajalisemaid teemasid ja ühiskonnakriitilisemaid kihte. Kui muus osas on kõigi uue põlvkonna õuduslavastajate vahel raske seoseid leida, mingist liikumisest pole siin juttugi, siis seob nende filme ennekõike siiras huvi enda ümber ja inimeste sees toimuvat lahti mõtestada. Taas on parimaks näiteks sellest Jordan Peele, kellest on kujunenud äkitselt žanri eestkõneleja.

Tema debüüt "Kao ära"19 rääbib tuttavliku struktuuri kaudu kõike muud kui žanris tuttavatel ja turvalistel teemadel. Tegu oli üllatavalt mitmekihilise ja nutika Ameerika rassisuhete satiiriga, kus ei lepita vaenlasekuju otsimisega "lõunaosariikide rassistlike matside" seast, vaid peegeldatakse end progressiivseks pidavate liberaalide silmakirjalikke hoiakuid. Kui sügiseste väärtfilmide ja suviste popkornimärulite vahel žanrifilmi hüppelauaks saanud kevadperioodil linastunud film lõpuks parima filmi Oscarile nimetati ning stsenaariumipreemia ka võitis, oli see kui aastaid oodatud sümboolne kinnitus, et žanri­skeptiline filmitööstus on andnud oma tunnustuse õudusfilmi uuele tulekule.

Õigupoolest on õudusfilmi vahendeid ja mõju igal pool – juba mainitud "November", Darren Aronofsky identiteedist ja lõhestumisest rääkiv draama "Must luik"20, sama lavastaja ökoallegooria "ema!"21 või ühe alkohoolikust vanema naise maailmakogemust kujutav draama "Krisha"22. Viimase autor Trey Edward Shults lavastaski muide järgmiseks põneviku "See saabub öösel"23, kus vaadatakse populaarset apokalüpsise-pandeemia-zombižanri läbi äärmiselt realistliku, kõheda filtri, kus kõigi väliste hirmutajate asemel on inimesele hundiks ikkagi ennekõike teine inimene.

Näib, et ehkki odavalt toodetud rapperid on alati menukad olnud, hakkab publik ka suurema kunstilise ambitsiooniga õudusfilmiga vaikselt kaasa tulema. Oma eelarve mitmekümnekordselt tasa teeninud "Meie" purustas USA kinokassas kõigi aegade avanädalavahetuse tulurekordi algupärandist õudusfilmi kohta. PÖFFil sai möödunud aastal ühe kahest publikupreemiast tugevate õudussugemetega Poola draama "Libahunt"24 – film, kus räägitakse koonduslaagrist vabanenud lastest, kes satuvad mõisahoones vastamisi karja verejanuliste huntidega. Kogu tumeduse juures on tegemist ühe eelmise aasta kõige väestavama ja vabastavama vaatamisega, mis sundis tegelased vastamisi kõige kohutavama mõeldava trauma, kõige sügavamate hirmudega ning sellest tugevamana väljuma.

Ja kes arvavad, et õudusfilm peab olema üksnes tõsine, siis tänavuse HÕFFi avas kodumaine lühifilm, visuaalselt nutikas ja läbivalt vaimukas "Karv"25 ning lõpetas möödunud filmiaasta üks eredamaid elamusi, iseseisvale filmitegemisele kummardav leidlik ja hirmnaljakas "Las kaamera käib – zombid!"26.

Parimad õudusfilmid ei võtagi eesmärgiks vaatajat kartma panna, temas hirmu tekitada, nagu paljud õudusskeptikud pelgavad. Parimates õudusfilmides ei ole hirm eesmärk, vaid vahend rääkida millestki muust, olgu ühiskonnas peituvatest pingetest, psühholoogilistest probleemidest, traumast või kohtumistest meile tundmatu, võõristava, hirmsa, teistsugusega. Sellega tuleb elus tegeleda kogu aeg, filmid pakuvad aga võimaluse neid olukordi oma peas võrdlemisi ohutult läbi mängida, teistsuguseid perspektiive näha. Väga võimalik, et kõige madalama žanri asemel on õudusfilm tänapäeval kõige vajalikum žanr.

1 "Us", Jordan Peele, 2019.

2 "Hereditary", Ari Aster, 2018.

3 "A Quiet Place", John Krasinski, 2018.

4 "Das Cabinet des Dr. Caligari", Robert Wiene, 1920.

5 "Nosferatu, eine Symphonie des Grauens", Friedrich Wilhelm Murnau, 1922.

6 "The Witch", Robert Eggers, 2015.

7 "November", Rainer Sarnet, 2017.

8 "The Babadook", Jennifer Kent, 2014.

9 "Under the Shadow", Babak Anvari, 2016.

10 "The Wind", Emma Tammi, 2018.

11 "The Exorcist", William Friedkin, 1973.

12 "The Texas Chain Saw Massacre", Tobe Hooper, 1974.

13 "Carrie", Brian De Palma, 1976.

14 "Alien", Ridley Scott, 1979.

15 "The Shining", Stanley Kubrick, 1980.

16 "Halloween", John Carpenter, 1978.

17 "The Blair Witch Project", Daniel Myrick & Eduardo Sanchez, 1999.

18 "[Rec]", Jaume Balaguero & Paco Plaza, 2007.

19 "Get Out", Jordan Peele, 2017.

20 "Black Swan", Darren Aronofsky, 2010.

21 "mother!", Darren Aronofsky, 2017.

22 "Krisha", Trey Edward Shults, 2015.

23 "It Comes at Night", Trey Edward Shults, 2017.

24 "Wilkolak", Adrian Panek, 2018.

25 "Karv", Oskar Lehemaa, 2019.

26 "One Cut of the Dead", Shin'ichirô Ueda, 2018.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sirp



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: