Ülevaade. HÕFF – kinnitus, et žanrid ei mängi mingit rolli

"Miks sa vaatad õudusfilme?", "Kellele selliseid filme vaja on?", "Kas sa tõesti tahad neli päeva ainult õudukaid vaadata?" on vaid mõned küsimused, mida enne Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festivalile minekut kuulsin. Lühidalt öeldes: suure osa inimeste jaoks oled sa friik, kui tahad rõõmsa meele ja hea tujuga õudusfilme vaadata.
Ma ei taha seejuures väita, et pelgaksin friik olemist ega ütle ka seda, et HÕFFil tõesti poleks hulgaliselt tulihingelisi filminohikuid, vaid küsimus on palju laiem. Miks on üks filmižanr teistest eemale tõugatud, suisa niiviisi, et filmi sellesse lahtrisse surumine lõikab ära väga suure osa vaatajatest? Minule andsid need neli päeva HÕFFil aga värvikalt kinnituse, et žanripiirid on tänaseks tugevalt hägustunud ning kõige pöörasem õudusfilm võib seista täpselt samade väärtuste eest nagu mõni akadeemiline ja vagur draama. HÕFF pühitseb lihtsalt head filmikunsti, kus on tavapärasest rohkem julgeid käsitusi ja pöörasust.
See ei tähenda ka seda, et HÕFFile peaksid tuleval aastal kohale sõitma suured massid – neli päeva žanrifilmide keskel loksumist eeldab siiski, et oled varem selles maailmas pisut aega veetnud –, kuid inimesed võiksid vähemalt võimaluse anda. Õudus ei ole ainult see, et koll hüppab nurga tagant välja ja ehmatab vaatajal püksid märjaks, kaugel-kaugel sellest. Seekordne tugev ja mitmekülgne kava rõhutas filmikunsti väljendusvõimaluste rohkust ja sulatas oma mõnekümne filmiga õuduse, krimi, ulme, komöödia ja draama üheks tervikuks.
"Matrix"
Heaks näiteks on festivali avapäeval linastunud "Matrix", mis tähistas tänavu 20. sünnipäeva, kuid ei ole selle ajaga kaotanud grammigi on tähendusväljast ja mõjujõust. See on aga üks poolus – tõesti, tehisintellekt ning päris- ja valemaailma piirid hägustuvad üha kiiremini –, kuid sellest enam on vendade-õdede Wachowskite hitt-film kinnituseks, et tõeliselt hea ulmefilm toob kinodesse ka need inimesed, kes muidu seda žanri pelgavad. "Matrix" püsib inimestel meeles kui võimas ja särtsakas hea film, mitte tingimata kui täiesti pöörane ulmekas, mis räägib mingitest kookonites elavatest inimestest, telefoni kaudu teleporteerumisest ja kurjadest kameeleonagentidest.
Minimalism ei tähenda loomingulist tühisust
Märksõna, mis seekordset festivali samuti saatma jäi, oli minimalism. Minu jaoks üks festivali säravamaid teoseid, lavastaja Roxanne Benjamini "Laip Brighton Rockil" ("Body at Brighton Rock") suutis näiteks luua kõheda atmosfääri põhimõtteliselt eimillestki. Kogenematu pargivaht eksib ühes Ameerika rahvuspargis ära ning leiab kaljuservalt laiba. Halbade kokkusattumuste tõttu peab ta veetma öö metsas, mis paneb käima aga inimese kõige ürgsemad hirmud: kuskil põõsas krõbiseb midagi, äkki tuleb koopast välja karu, võib-olla ärkab laip ellu, ehk ilmub kuskilt välja kurikaval mõrvar?
Enamik neist asjadest ei vasta ilmselgelt tõele ning hirmud on põhjendamatud. Samas suudab vaataja kerge vaevaga end peakangelasega samastada, sest kes meist ei kardaks pimedat metsa ega sooviks magada kõduneva laiba kõrval? Enamasti kipuvad õudusfilmid lisama n-ö kirsiks tordile sellesse tuttavasse mudelisse aga midagi ebainimlikku. Keset metsa on vana maja, kus elavad kollid, tihnikust roomavad välja pahad deemonid või hõljuvad ringi muud sorti kurjad vaimud. Seda jaburdamist pole tegelikult vaja, sest nagu Roxanne Benjamin edukalt näitas – me suudame omale õuduseid ja hirme ise juba nii palju ette kujutada, et kõiksugune lisaterror on ebavajalik.
"Laip Brighton Rockil" ("Body at Brighton Rock")
Ootaksin "Laip Brighton Rocki" vaimus veel skaudiõudukaid, sest Ameerika popkultuuris niivõrd üleromantiseeritud valdkonnas on ruumi ägedatele žanrifilmidele küll ja veel. Videomängumaailmast tuli hiljuti üks samalaadne tugev teos, rahvuspargi tulevalvuri argipäeva avav krimimüsteerium "Firewatch", mille sõnum oli sarnane – õudused on meis endis ning peame esmalt neist karidest läbi murdma.
Käsitlusi, kus erinevalt välk-pauk žanritraditsioonidest pöörati pilk hoopis sissepoole, oli kavas tegelikult veel. "Troonide mängu" laadis pseudokeskaegne gootihorror "Peakütt" ("The Head Hunter") tundus esmapilgul kui hüpervägivaldne ja tume kollifilm, kus vägev raudrüüs sõdalane raiub kõiksugu värdjalikel elajatel päid otsast. See justkui vastab ka tõele, kuid seda ideed antakse edasi väga rahulikult ja – üllataval kombel – isegi südamlikult.
Vaataja ei ela kaasa mitte taplusele, vaid hoopis sellele eelnevale ja järgnevale – me näeme üksildase kangelase igapäeva, kuhu kuulub nii oma hukkunud tütre haual käimine, haavade ravimine kummalise veniva lägaga kui ka trofeedeks raiutud peade orki pistmine. Enamasti kipuvad sellised testosteroonist nõrguvad kangelasfilmid oma macho-poosi kinni jääma, kuid "Peakütt" keskendus just inimlikkusele, näidates, et ka kõige retsim rets võib paksu turvise ja armide all olla täiesti pehme tüüp. Aga noh, lõpus sai muidugi ka body horror'it ja mõnusalt juustuseid efekte, seega napilt tunni aja sisse mahtus kõike.
Vestern ei ole just tihti õudusfilmi mängumaaks – esmalt meenub S. Craig Zahleri "Bone Tomahawk" –, mistõttu on eriti äge, et HÕFF leidis üles ka psühholoogilise hirmuloo "Tuul" ("The Wind"), kus muidu Ameerika lagendikel müttavate meeste asemel on fookuses hoopis naised. Režissöör Emma Tammi lavastatud vaikne linalugu avab meile üksildases talus elava naise kannatusi ja hirmu preeriadeemonite ees – mõnes mõttes on lugu sarnane filmiga "Laip Brighton Rockil", kus õudused on meie peas kinni, kuid peategelane langeb "Tuules" ikkagi veel sügavamale painete ja ettekujutuste meelevalda.
"Tuul" ("The Wind")
Huvitaval kombel sobitub "Tuul" hästi ka Eesti konteksti, kus üha hõrenevates maapiirkondades tekivad isolatsioonis ja üksilduses inimestel samasugused hirmud. Poleks eales uskunud, et suudan oma vahel kõrvuti panna USA õudusvesterni ja kodumaise dokumentaali, aga tõepoolest, Eeva Mägi viimase lühidoki "Süda Sõrve sääres" tegelased elasid sarnaste deemonite küüsis. Tõsi küll, nende puhul vabatahtlikult kõri kaudu sisse valatuna, aga nemadki olid oma murede ja raskustega täpselt samamoodi üksi.
Üllatav on muidugi ka see, et nii "Tuule" kui ka "Laip Brigton Rockil" režisöörideks on naised – žanrifilmis niigi erakordne juhus, aga et HÕFFi kavva oli mahtunud lausa kaks sellist linateost, on märkimisväärne. Jällegi hea kinnitus, et õudused ja tugevad teemad pole ainult meeste mängumaa.
Sõltumatu kino peab sammu hiidkassahittidega
Kahtlemata peabki filmifestival olema koht, kus ekraanile jõuavad filmid, mis ühelgi teisel moel linastuda ei saaks – ka suur osa HÕFFi programmis tugineb oma olemuselt just sellistele indie-pärlitele, mis on sündinud ilma ühegi stuudiobossi manitseva sõrmeviibutuseta, kuid seetõttu on neil raskem ka laiema publiku ette jõuda. See-eest oli festivalil siiski ka üksikuid näiteid, kus need sõltumatud filmid jõudsid samale tasemele (või tegid isegi vaat et silmad ette!) suurte kommertskassahittidega.
Võtame näiteks festivali avafilmi "Friigid" ("Freaks"), mis hüppab pealtnäha turvalisele superkangelasefilmide laineharjale. Viimased kümme aastat on koomiksifilmid olnud katkematu kinoreaalsus ja ega see trend ei näita ka vaibumise märke. Kui aga Marveli miljardeid dollareid kassaedu korjavad (arulagedad, khm) filmid on aja jooksul muutunud üheks suureks segapudruks, siis ongi just sellistel väikestel superkangelasefilmidel võimalik särada ja näidata, milline emotsionaalne ning sotsiaalkriitiline potentsiaal selles žanris tegelikult peitub.
"Friigid" ("Freaks")
Pean end parandama – režissöörid Zach Lipovsky ja Adam B. Stein näitavad oma filmis küll maailma, kus elavad teatavate supervõimetega inimesed, kuid on vale neid nimetada superkangelasteks. "Friigid" vaatab neid kavalalt hoopis kui üht vähemust, keda kiusatakse ühiskonnas aktiivselt taga. See annab ühelt poolt võimaluse äratundmiseks ja laiemateks üldistusteks – võrdlused ükskõik millise teise vähemusega on kerged tulema – ning samas võimaldab mängida oma idee välja suhteliselt lihtsate vahenditega.
Filmile järgnenud Q&A vahendusel selguski, et kõik eriefektid valmisid režissööride isiklikes arvutites praktiliselt ilma rahata. Tõsi, "Friigid" ei lase seetõttu ka ühtki Ameerika suurlinna õhku ja sealsed kangelased ei kanna värvikirevaid kostüüme, aga kas see ongi kõik, mida superkangelasefilmid endas peidavad? Mina arvan, et mitte.
Üllatavalt jõulise ja pöörase filmimaana tõestas end Rootsi, kust jõudsid seekordsele HÕFFile kaks täiesti eriilmselist, kuid samavõrd meeldejäävat linalugu. Üks väheseid Haapsalu kultuurimaja kinosaali otsast ääreni täis toonud filme oli "Uskumatu" ("The Unthinkable"), mis jõuab juunis ka Eesti kinolevisse. Huvitav, kas üldse kunagi võiks mõnel Eesti filmitegijal tulla mõte, et teeks katastroofifilmi? Et ta vaatab näiteks "Iseseisvuspäeva" või "Päeva pärast homset" ja mõtleb: "Kurat, selle teeme Eestis ära!" Ilmselt ei ole sellist hullumeelset inimest veel sündinud, rootslased on aga julgemad ja tegid juba ära.
Tegelikult ei ole katastroof "Uskumatu" keskpunkt, vaid filmitegijate kamp Crazy Pictures on otsustanud Rootsit lõhestava paanika keskele paigutada imala melodramaatilise armuloo. See kahe inimese vastamata armastuse lugu kulgeb justkui kuulirahest ja hüsteeriast sõltumata, mis mõjub ülijaburalt ja annab filmile nn keel põses paroodiamõõtme. Samal ajal ei tehta aga atmosfääri seisukohalt ühtki allahindlust – tänu suurejoonelistele efektidele ja pinevale loole mõjub "Uskumatu" kui tõeliselt suur film. Sinna vahele on peidetud ka üliprovokatiivne poliitiline sõnum, mis tõi filmi teravas finaalis meelde Spike Lee "Blackkklansmani".
"Uskumatu" ("The Unthinkable")
Kui "Uskumatu" oli rootslaste küllalt õnnestunud katsetus vaatemänguliste kassahittide vallas, siis Johannes Nyholmi "Koko-di koko-da" pöördub hardcore põhjamaise psühhoõuduse suunas. Siin-seal nimetatakse filmi tinglikult draamaks ning tõepoolest, leinaga silmitsi seismine ning sellest tekkiv trauma on väga valus ja raske probleem, kuid film on seejuures ikkagi vastikult painajalik. Üha uutest ja uutest unenägudest tekkiv rütm surub vaataja nurka ega anna kordagi hingetõmberuumi. Reaalsus muutub häguseks ja alles jäävadki vaid sadistlikud värdjad, kes käivad verejanulise koeraga telkijaid tapmas.
Kõige hirmsam "Koko-di koko-da" juures on see, et enamik väikestest detailidest ja alltekstidest, mida filmis näha saab, on arvatavasti seotud mingi eriti veidra Rootsi kohaliku mütoloogiaga. Nyholm on selle aga veel kolmekordselt nihkesse keeranud, et ikka vaatajat eriliselt šokeerida – kokku tuleb sellest samavõrd emotsionaalne leinaõudus kui Ari Asteri "Hereditary", kuid traditsioonilise kolliloo asemel saab midagi hoopis-hoopis napakamat.
Kui enamikke filme HÕFFi kavas suutsin vaadata tõepoolest naerusui ning rõõmsa meelega, siis 2008. aastal ilmunud ning korraldajate poolt igati õigustatult "ekstreemfilmi" tiitli saanud "Märtrid" ("Martyrs") lõi täiesti oimetuks. Heausklikult vaatama asudes ei osanud absoluutselt oodata, millise šokeeriva ja moraalitu vägivallaga film provotseerib, kuid see on ainult üks aspekt – kui paljastub sügavam filosoofiline tagamõte, lukustatakse vaataja koos peategelasega sügavale keldrisse ja füüsiline ebamugavustunne muutub lõpuks nii talumatuks, et pidin korduvalt silmad sulgema ja mõttes tõdema: "Siin läheb tõesti minu taluvuse piir".
"Märtrid" ("Martyrs")
Ehk siis liiguti Haapsalus nende paari päeva raames kõige vaatajasõbralikematest filmidest žanrikino nii tumedatesse nurgatagustesse, et ka enesekindel "ah, misasja, ma olen ju kõiki rõvedusi näinud" mentaliteediga filmifriigil võttis kõhu õõnsaks. Seejuures tuleb muidugi rõhutada, et "Märtrite" õudused ei olnud mitte lihtsalt vaataja kannatuse proovile panemiseks, vaid neid saatsid tugevad moraalsed ja eksistentsiaalsed küsimused, mida aitas ülivisuaalne ja hüpervägivaldne sündmustik spektrisse tõsta. Sama tegi ka Lars von Trier filmis "Maja, mille Jack ehitas", kuid seal on seda doseeritud huumoriga, Prantsuse lavastaja Pascal Laugieri kultusteos on naljatamisest nii kaugel kui võimalik.
Klišeed saab ka enda kasuks tööle panna
Ameerika kommertsõuduse – aga ka žanrifilmi puhul laiemalt – on kõige suuremaks probleemiks just klišeed, mis närivad pehmeks ka parimad ideed ning muudavad need lihtsalt etteaimatavateks ja tüütuteks käkkideks. HÕFFi kavas oli õnneks terve käputäis linalugusid, mis pealtnäha mängisid kõige turvalisemate stereotüüpidega, ent suutsid tuttavlikud mudelid hoopis lahti kiskuda ja uutmoodi ning huvitavalt kokku panna.
"Surma keskpunkt" ("The Dead Center") on esmapilgul kui lihtsate vahenditega tehtud psühholoogiline thriller, mille põhiidee uuesti ellu ärkavast laibast kuulub õudusjuttude ja -filmide kullafondi. Sellele vundamendile ehitab režissöör Billy Senese aga loo, mis kasutab ära steriilsete haiglaruumide kõhedat potentsiaali ja arendab samm-sammult väikse müsteeriumi hoopis ülitumedaks deemonihorroriks, mida poleks filmi algul kuskilt oodata osanud.
"Surma keskpunkt" ("The Dead Center")
Lähenemine, kus väga robustse kaameratöö ja praktiliselt nullkeskkondadega suudetakse vaatajatele naha alla pugeda, on üha rohkem – eriti eredalt meenuvad Söderbergi "Unsane" ja Benedict Andrewsi "Una". Samasse ritta kuulub igati ka "Surma keskpunkt", millele jäi ehk jalgu pisut laisalt kirjutatud stsenaarium, kuhu oleks võinud veel julgelt hullust juurde süstida, kuid üldine tervik töötas sellele vaatamata igati kõhedalt. Tagasi mõeldes oli see ehk isegi ainus nn klassikaline õudusfilm festivalil – film, mille kohta ütleks isegi žanrivõõras inimene "õudukas".
Sama võtet kasutas ära ka Kanada lavastaja Rob Granti "Harpuun" ("Harpoon"), võttes pealtnäha veel igavama komplekti ehk ilusa päikselise mere, ühe kaatri ja kolm parimat sõpra, kelle vahel on tekkinud armukolmnurk. Oh üllatust, eksole – ilmselt läheb mootor katki, suhtejamad tulevad välja, toit saab otsa, keegi ei tule neid päästma, raadiosaatja on puruks, mida iganes. Ja muidugi nii lähebki, kõik need vanad tuttavad nipid ja trikid kasutatakse kiiremas korras ära, aga "Harpuuni" võtmeks on seejuures eneseiroonia.
Film ei üritagi end liialt tõsiselt võtta, vaid peategelaste omavaheline dialoog on hoogne ja labane, mis ei lase filmil muutuda lihtsalt järjekordseks ellujäämisfilmiks. Igal hetkel, kui tundub, et nüüd võib lugu minna liiga tavaliseks ja võiks ehk vaikselt juba ette aimata, mis sündima hakkab, viskab peategelane kajaka surnuks ja hakatakse ühiselt kajakaverd jooma. Sest miks mitte?
Meie kodumaised rahvafilmid võiksid minna sama rada pidi – huumor on "Harpuunis" ja "Klassikokkutulekus" tegelikult üllatavalt sarnane, ikka käib nali selle ühe ja sama asja ümber. Kõik sõltub lihtsalt laiemast kontekstist, kuhu see asetada, seega jääme ootama Eesti esimest romantilist õuduskomöödiat!
"Harpuun" ("Harpoon")
Sarnaselt 2017. aastal HÕFFil linastunud retrokokteiliga "Armastuse nõid" oli selgi korral festivali kavas üks linateos, mis läks oma austusavaldusega Itaalia giallo-žanrile nii kaugele, et seda on isegi raske eraldiseisva filmina vaadata. "Abrakadabra" viib oma napilt tunnise kestusega ülistiliseeritud eksistentsiaalsele rännakule läbi lõbumajade ja baaride, kust tuleb lihtsalt lahutada eksistentsiaalne osa. Peategelaseks olev mustkunstnik tuiab ringi täiesti kaootiliselt, justkui nagu üritades uurida lahtirulluvat müsteeriumi, aga tegelikult on tal sellest vist suhteliselt ükskõik.
Üllataval kombel on sedalaadi 1970. aastate pildikeele ja teostuse üks-ühele jäljendamist huvitav jälgida – põhjuseks ilmselt see, et vennad Onettid on hoidnud stsenaariumi piisavalt avara ja lihtsakoelisena, et lastagi lool lihtsalt veereda, ilma erilise pinge ja tempota. Lõpus lüüakse sekunditega kõik kaardid segamini ja arutule jõlkumisele antakse justkui tähendus, aga poleks ehk vaja olnudki. Vahel ongi suurim väärtus just selles, kui film suudab oma võluva visuaalse keelega kõik muud puudused ära varjata.
Festivali arusaamatuim film oli Cameron Macgowani "Punase kirja päev" ("Red Letter Day"), mis mõjus pühapäevahommikuse mõnusa äratava sahmakana. Kokku said lääge peredraama ja "The Purge'ist" inspireeritud "mis oleks, kui võiksid kedagi tappa ja sellest pääseda" idee – see kõik oli aga tehtud kohutavalt halbade näitlejatega ja (loodetavasti meelega!) telefilmiliku ambitsioonitusega. Kindlasti kõige naljakam film HÕFFil, aga ma ei ole päris kindel, kas seda saab just plussiks pidada. Ma küll naersin korduvalt pisarateni, aga mitte filmiga kaasa, vaid pigem selle üle...
"Punase kirja päev" ("Red Letter Day")
Teisalt vajab vist tõesti üks tõsiseltvõetav žanrifilmifestival ka ampsukest rämpskino, sest kas mitte sedagi ei või vaadata kui omaette kategooriat? On ju viimasel ajal Eesti kinolevissegi jõudnud hulgaliselt kohutavalt halbu õudusfilme –eriline piin oli näiteks "St. Agatha" –, kuid nendes puudub igasugune lust ja rõõm. "Punase kirja päev" see-eest oli nii lollakas, kehvasti näideldud ja jabur pereõudus (on see üldse reaalne asi?), et teenib rämpsfilmi tiitli välja pigem kiiduavaldusena.
Kodumaises žanrikinos ootab ees huvitav aeg
Vaatamata sellele, et Urmas E. Liivi suurte sõnadega turundatud Eesti esimene täispikk õudusfilm "Kiirtee põrgusse" valmib alles sügiseks ja Eesti žanrikinos saab eeldatavasti maha pandud mingisugune suurem maamärk, kinnitas HÕFF juba praegu, et meil on mitmeid noori tegijaid, kelle armastus kinokunsti hullumeelsema külje vastu on nii piiritu, et ka väheste vahenditega on võimalik teha igati tõsiseltvõetavaid ja konkurentsivõimelisi ulme- ja õuduspärle.
Oskar Lehemaa "Karv" on ülitugev visuaalne hullus, mis heidab kõrvale intellektuaalsuse ja on lihtsalt kümmekond minutit hulle eriefekte ja kavalaid mooduseid, kuidas Sten Karpovi kehastatud tüübi olemine eriti ebamugavaks muuta. Lehemaa on ilmselgelt kogenud õudukanohik, sest tal on täpne tunnetus ja arusaam, mil moel vaataja ootustega mängida ning kuidas minidetailidega – näiteks žiletitera aeglaselt-aeglaselt-aeglaselt lähenemas silmamunale – saalisolijad täiesti lolliks ajada ja pingest kiljuma panna. Harva on isegi täispikad filmid nii lõbusad ja elamusterohked, seega Eesti filmi kontekstis kindlasti suur saavutus.
"Karv"
Täieliku nohiku- ja fännitootena jõudis HÕFFil esmakordselt (ja ilmselt kahjuks ka viimast korda!) linale Julius Kitse ilma igasuguse eelarveta valminud Eesti esimene natsizombifilm "Reich of the Dead". Noh, ilmselgelt on tegemist amatöörfilmiga ja sellena tuleb teda ka võtta, kuid kiiduväärt on juba mõte kui selline – teha niivõrd nõudlikus žanris filmi ilma ühegi eurota on jabur katsumus. Sellise hullu eesmärgiga ei tahaks silmitsi seista isegi kogenud tegijad, Kits aga võttis kätte ja valas oma õudusfilmiarmastuse koos sõpradega filmivormi.
Näitlejate mängust ja stsenaariumist oleks selle filmi puhul silmakirjalik rääkida, ent võttenurgad ja lavastuslikud nipid annavad kinnitust, et kui Julius Kitsele veel raha ka anda, siis võib sealt midagi täiesti pöörast sündida.
Ka kodumaine animatsioon on jätkuvalt tugeval tasemel – Mattias Mälgu "Maasikaõgijad" jätab kõrvale meie animatraditsioonis valdava psühhedeelia ja mängib ühe suhte loo baasil välja üliveidra reaalsust väänava õuduse. Mälgu lugu maasikaid õgivatest tigudest võiks tegelikult vabalt anda alust isegi täispikaks filmiks. Ka Nicola Piovesan, kes 2017. aastal tegi Linnahallis küberpunk-ulmekat "Attack Of The Cyber Octopuses", on tagasi võluva ja armsa lühianimatsiooniga "Robot kaitseb sind", mis sobinuks igati Netflixi filmikassetti "Love Death & Robots".
"Maasikaõgijad"
Mida neist lühivormidest järeldada? On võimatu ette ennustada, kas ükski neist võtab ette midagi suuremat (tõsi, Lehemaa käe all valmib praegu "Vanamehe film", aga see on midagi hoopis muud), aga vähemalt see potentsiaal on olemas. Žanrifänni jaoks on juba lootus, et kunagi võib tõenäoliselt midagi juhtuda, parem kui mitte midagi.
Vaiksest väikelinnast sumisevaks nohikukeskuseks
Pikale veninud filmimöla kõrval ei tohi siiski ära unustada, et festivali juures on ääretult oluline ka see keskkond, kus üritus toimub. HÕFFi avapäeval Haapsallu jõudes tundus, et linn ei ole veel talveunest ärganud. Tänavad olid tühjad, inimesi liikus minimaalselt – kui mitte öelda, et ei liikunudki –, mis tekitas lärmakast Tallinnast tulles väga vastupidise efekti. Olime küll linnas, keset maju ja tänavaid ja poode ja kohvikuid, aga jäi tunne, nagu oleks sõitnud maailma äärele ja lõiganud neljaks päevaks ära sideme nn pärismaailmaga.
Haapsalu kultuurikeskus aga, kus tuksus festivali aktiivne süda, oli üht väikelinna arvestades nendeks päevadeks muutunud sibelevaks-säbelevaks sipelgapesaks, kus elu kees varahommikust hiliste öötundideni. Olgem ausad – tulihingelistele fännidele tuli olemine piisavalt mõnusaks muuta, sest pikad festivalipäevad lõppesid pärast südaööd, kus seansside vahepeal oli vaba aega vaid loetud minutid. Seetõttu olidki korraldajad (palju tänu, Maria ja Helmut!) muutnud kultuurikeskuse žanrifriikide võlumaaks, kus võimalusi läsutada või lihtsalt end mõnusalt tunda oli iga nurga peal.
"Peakütt" ("The Head Hunter")
Just see tunne, et neli päeva sai elada mingis täiesti teises rütmis, kus kino vahele mahtus ka veidi midagi muud – mitte vastupidi, nagu tavaliselt, et muude toimetuste vahele ehk mahutab mõne kinoseansi – muutis tavaellu naasmise niivõrd raskeks. Pühapäeval Haapsalu bussijaamas istudes tekkis küll tunne, et äkki võiks edaspidi nimetada novembris toimuva mitmenädalase filmimaratoni PÖFF pisut ümber ja tuua õudukanäljas friikidele hoopis kolme-nelja-viiekordse portsu žanrikino. Vot see oleks alles festival!
Aga üritades taas vastata algul püstitatud küsimusele, siis tuleb HÕFFi meisterlikult koostatud kava põhjal ausalt tõdeda: žanrid ei oma tänapäeval enam mingit tähtsust. Festivalil nähtud filmid varieerusid vesternitest ja gootiulmekatest labaste komöödiateni, aga kuigi need liiginimetused võivad kätte anda juhise, siis ei ava nad filmi pärisolemust. Iga film, ka pealtnäha kõige verisem ja arulagedam rappimine, võib anda põhjaliku läbilõike päevapoliitikast, inimeste hingesügavustest, keerulistest armulugudest ja eksistentsiaalsetest mõtisklustest – küsimus on lihtsalt selles, milliste vahenditega murrab filmitegija läbi kinokülastaja paksust nahast ja skeptilisusest. Kui tähelepanu on võidetud, pole õudusfilmil ja tõsisel draamal enam mingit vahet.
PS! Kirjutasin enne HÕFFi ka paar soovitust festivaliks, kus rääkisin lähemalt filmidest "Higi ja pisarate maja", "Must mets", "Vene psühho", "Kollane mask" ja "Las kaamera käib - zombid!".