Kultuuriportaali soovitused HÕFFiks: Brasiilia nõiametsad ja Eesti lasteõudus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Must mets" Autor/allikas: Kaader filmist

25. aprillil alustas 14. Haapsalu õudus- ja fantaasiafilmide festival ning kultuuriportaal on festivalil kohal, et vahendada toimuvat ning anda sissevaadet, millist õõva- ja hirmuprogrammi sel korral näha saab. Enne suuremat festivalijärgset sissevaadet anname mõned soovitused, mida tasuks festivalil vaadata.

"Higi ja pisarate maja" ("Casa de sudor y lágrimas")
Režissöör: Sonia Escolano

HÕFFi teise festivalipäeva avab Hispaania minimalistlik ja madalatel pööretel kulgev "Higi ja pisarate maja", mis esmapilgul võiks sobida ka neile, kes õudusfilmidega nii tuttavad ei ole. Vaataja visatakse ilma pikema hoiatuseta äärmusliku kristliku ususekti argipäeva, kus oma eluga ummikusse jooksnud inimesed elavad range liidri juhtimise all. Lõigatuna ära kogu muust maailmast, kulgevad nad päevast päeva justkui unenäos, omamata mingit lootust, ootust või üldse arusaama, kuidas päriselu kulgeb.

Samalaadses pimeduses hoitakse ka vaatajat, kellele antakse küll sissevaade sellesse mõistmatusse ning kohati isegi võikasse – igal hommikul lasevad nad klaasikilluga oma jalataldades verd – sekti, kuid ei jagata selgitusi. Tänu sellele mõjub "Higi ja pisarate maja" isegi antropoloogiliselt, justkui vaatlusena mingist võõrast maailmast, mis eksisteerib meie keskel, aga ei järgi ühtki tuttavlikku reeglit.

Hiljuti jõudis Eesti kinolevisse sarnastelt alustelt tõukunud "St. Agatha", kuid seal puudus igasugune atmosfääritunnetus ja kõhedus. Antud juhul tulebki aga õudus just sellest, kui realistlikuna mõjub kogu sündmustik. Väikeseid kogudusi on igas linnas, mis tegutsevad ilma suurema kisa ja kärata – kes teab, äkki toimub seal samasugune võimuvõitlus ja räpaste tegude peitmine religiooni varju?

Kes ei karda jääda vastusteta – kõigile veidrustele, mida "Higi ja pisarate majas" näha saab, ei leiagi lõpuks loogilist seletust –, võib lasta end selles unenäomaailmas veidi kaasa kanda. Kui vaatamise ajal isegi külmaks jätab, siis vaatamise järel jääb see ebamaisus mõneks ajaks kuklasse igatahes kummitama.

"Higi ja pisarate maja" linastub HÕFFil 26. aprillil kell 15:00.

"Must mets" ("El bosque negro")
Režissöör: Rodrigo Aragão

Sarnase antropoloogilise jõuga virutab ka Brasiilia linateos "Must mets", mis viib väikesesse külla keset paksu džunglit, mille kallale pole moodsa elu kombitsad veel pääsenud. Vaesuses elavate inimeste elu lüüakse pea peale, kui mängu tuleb kotitäis kuldmünte ja nõiarituaalid, millega taaselustatakse surnuid ja manatakse elule muid ebamaiseid friike. Kujutage ette "Novembrit", aga eemaldage sealt jantlik huumor ja asendage see pideva loitsimise ja võlukeediste kokkusegamisega.

"Must mets" ei üritagi mängida tuttavate õudusfilmiklišeede või -stereotüüpidega, pigem vastupidi. Lugu kulgeb veiderdavalt – loojutustusest olulisem on arusaamatu tuiamine mööda metsa, kus peategelane üritab hüsteeriliselt oma allakäiguspiraalist kuidagi välja pääseda. Kui "Higi ja pisarate majas" olid inimesed kapseldatud sekti nelja seina vahele, siis siin hoiab džungel neid nõiduseid muu maailma eest varjul. Tegelased ei ootagi mingit abi kusagilt väljastpoolt, vaid mõistavad, et ratsionaalsel moel nad oma probleemidele lahendusi ei leia. Maagia on osa nende reaalsusest.

Samas ei võta film end pidevalt liiga tõsiselt, sest kohalikel traditsioonidel ja mütoloogiatel põhinev lugu põimib sinna vahele palju camp'i, mis meenutab Peter Jacksoni "Braindeadi" ja Sam Raimi "Evil Deadi". Odavad eriefektid annavad ka filmile just selle vajaliku lisatõuke, et see oleks täielik maiuspala kõigile neile, keda ajavad kommertsõudukad oma etteaimatavusega lihtsalt haigutama.

"Musta metsa" viimane kolmandik vajutab gaasi mõnuga põhja ja kui kohati kipub filmi tempo muidu kõikuma, siis vähemalt lõpuminutid toovad oma hardcore-veidrusega naeratuse näole.

"Must mets" linastub HÕFFil 26. aprillil kell 23:30.

"Kollane mask"
Režissöör: Elvi Koppel

Kõigi nende välismaiste veidruste kõrval mõjub kuidagi kainestavalt aga hoopis üks kodumaine pärl, mille HÕFFi tiim on ERRi arhiivisügavustest välja otsinud. Vaatamata sellele, et suur osa nõukogude-aegseid telelavastusi on pidevalt tele-eetris jooksmas või siis vähemalt DVD peal välja antud, siis Elvi Koppeli "Kollane mask" on täielikult varjusurma vajunud kummaline pärl. Kaks agarat pioneeri asuvad uurima kollase maskiga röövli Jerry Blake'i müsteeriumit, puutudes seejuures kokku ka mitmete teiste kahtlaste tegelastega.

Kunagiste telelavastuste puhul ei ole mõiste "lasteõudus" muidugi midagi uut, arvestades kivivalvur Ropkat "Nõiakivist" või deemonrotti "Kikerikiist", aga "Kollase maski" puhul ei tulene õõvafaktor mitte lihtsalt rajust kostüümikunstist, vaid ka loojutustus on julge ja mõnusalt kavalate pööretega. Paljuski meenutab lugu, kus piiratud tegelastega üritatakse luua müsteeriumit, mõnd "Scooby Doo" telesarja osa, kus lapseliku naivismi ja keel põses huumoriga suudetakse tuua õõva ka nooremate vaatajateni.

Tõsi, "Kollane mask" on ajahamba poolt üsna püdelaks näritud ja kehv näitlemine koos küllalt igava tubateatriga ei köida enam tänapäevaste standardite kohaselt, kuid friigikraamina, mida koos kamba nohikutega HÕFFil vaadata, on see täiesti omal kohal. Lisaks mõjub kollase suka pähe tõmmanud Kalju Orro tänaseni päris kõhedalt.

"Kollane mask" linastub HÕFFil 27. aprillil kell 13:45.

"Vene psühho" ("Russki bes")
Režissöör: Grigori Konstantinopolski

Keda jätavad traditsioonilised õudus- ja fantaasiafilmid külmaks ning hing ihkab pigem realistlikuma lähenemise järele, siis "Vene psühho" on täpselt sobilik maiuspala. Kunstnik Svjatoslav Ivanov armub rikkast perest pärit tüdrukusse nimega Asja. Tänu tüdruku isalt saadud laenule õnnestub Svjatoslavil avada restoran, kuid paralleelselt sellega hakkavad teda kummitama painajad. Ta astub vahekorda suvaliste naistega ning tapab kõik inimesed, kellel temaga väiksemgi konflikt tekib. Üllataval kombel suudab ta end aga kõigest sellest välja rääkida.

Seejuures püsib pidevalt küsimus: kas ta ikkagi päriselt teeb neid vägitegusid? Kas see liiderlik värdjas, kes ei järgi ühtki ühiskonnanormi, on lihtsalt Svjatoslavi kujutelm, et pääseda oma haledast elust, või ongi ta tegelikult külma südamega mõrvar? Sama mõttemängu annab hästi paigutada ka Vene tänapäeva poliitilisse reaalsusesse, kus valeuudiste ja vägevate kõnemeeste abil suudetakse ka kõige räpasemad teod puhtaks rääkida.

Teostuslikust küljest kasutab "Vene psühho" vaba käega kõiki neid elemente, mis on meile tuttavad Paolo Sorrentino filmidest. Ülikunstilised kaadrid pannakse aeglustuse peal jooksma, stseenid on komponeeritud kui kunstiteosed või maalid ning enamikku filmist saadab peakangelase voiceover, mis on tulvil ilutsevat sõnamängu ja tihedat allegooriat. Konstantinopolski ei ole kindlasti nii hea lavastaja kui Sorrentino, aga oma võlu tema käekirjas kindlasti on – tänu sellele mõjub film ka kui Vene versioon selle aasta algul Eesti kinodesse jõudnud "Silviost".

Kuigi algul mainisin, et film pakub realistlikumat lähenemist, siis lõpuminutitel kaob igasugune loogika ja "Vene psühho" langeb nii sügavasse mitmetähenduslikkuse ja hullumeelsuse sohu, et sellest läbi närimine osutub keeruliseks. Aga olgu mis on – Vene sõgedast kunstkinost annab film hästi aimu.

"Vene psühho" linastub HÕFFil 27. aprillil kell 16:45.

"Las kaamera käib - zombid!" ("Kamera o tomeru na!")
Režissöör: Shinichirô Ueda

On kuidagi nukker, et kuigi zombifilme toodetakse aastas kümneid ja kümneid, siis pole selles žanris just midagi eriti originaalselt ammu juhtunud. Ikka on mingid aeglaselt loivavad elukad, keda siis kas võikalt pudruks tambitakse või kelle eest paaniliselt ära põgenetakse. Romero "Night of the Living Dead" seadis 1968. aastal zombifilmide mudeli ja ega 50 aastaga pole seda üle tehtud. Õnneks on siiski ka üksikud erandeid, kus irvitatakse julgelt absoluutselt kõigi zombiklišeede üle – kuid mitte pahatahtlikult, pigem sõbraliku õlalepatsutuse saatel.

Samas tuleb kohe anda ka hoiatus – Jaapani õuduskomöödia "Las kaamera käib - zombid" on justkui kolmest erinevast filmist (seda küll väga tinglikult öeldes!) kokku põimitud teos, millest esimesed kaks võivad tunduda suvaliste, ehk isegi halvasti näideldud amatöörteostena. Eraldi võttes ei oma need mingisugust väärtust ja kui olekski ainult need kaks, siis poleks sellest filmist mingit põhjust rääkida. Aga kannatage need ära, päris tõsiselt kohe. Kui tekib tunne, et tahaks selle jampsi peale saalist välja joosta, siis suruge see tunne alla ja kannatage ära.

Sest pärast seda kõike tuleb kolmas osa, mille võib kokku võtta lausega "film sellest, kuidas tehti filmi sellest, kuidas tehti filmi filmitegemisest". Võib-olla mul tekkis selles loogikaharjutuses mingi viga sisse, aga laias laastus on finaal korraga nii mitmetasandiline filmitegemise paroodia kui ka armastuskiri žanrifilmidele ja nende piiritule loovusele. Täiesti naeruväärse eelarvega – 25 000 dollarit – valminud "Las kaamera käib - zombid!" suudab lõpuks lihtsate vahenditega luua nii paeluva terviku, et hakkad lõpuks end isegi halvasti tundma, et esialgu filmis kahtlesid.

"Las kaamera käib - zombid!" linastub HÕFFil 28. aprillil kell 16:15.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: