"Eks see kõlab naljakalt, kui niimoodi sisse juhatada, et Eesti kiilakaim mees mängib Eesti karvaseimas filmis." Ta lisas, et temale mõjub iseenda selles filmis kõrvalt vaatamine naljakalt, sest ta teab, mis selle taga kõik toimus. "Need viis võttepäeva olid minu jaoks täis piina." Ta selgitas, et oli kõik need päevad läga ja plägaga konstantselt kaetud.

"Mulle pritsiti silma kunstverd. Ma pidin püherdama, rähklema ühes vannis, üleni kaetud mingi liimi ja kunstvere ning melassi seguga. Aga melass on ju teadupärast selline suhkrutööstuse jääkprodukt, mis on hästi kleepuv ja liimuv ning kui ta ükskord ära kuivas, siis ma hakkasingi naksuma ja igale poole külge jääma. See oli väga valus."

Karpov tunnistas, et oma isiklikest ihukarvadest sai ta lõplikult lahti. "Sain lahti ja pärast põdesin veel haavu. Ma olin seal lausa kolm päeva päris kärnas kodus. Taastumiseks läks ka oma aeg. Kunst nõuab ohvreid."

Grimmikunstnik oli "Karva" võtetel Liisi Roht, kes vastutas ka "Tões ja õiguses" grimmi eest. "Tema teeks ükskõik kelle väga koledaks. Vabalt." Samas ta tunnistas, et tolleks hetkeks, kui tal tuli hakata sisuliselt haavu lakkuma, oli entusiasm ja säde silmist kadunud.

"Aga ma ütleks, et Oskar Lehemaa oma sellise fanaatilisuse, maksimalismi ja selle pöörase ideega, millega ta peale lendas, ta pani tegelikult kõiki neid filmitootmisesse kuuluvaid erinevaid osakondi pingutama – grimm, kostüüm, heli, valgus. Ega nad ei saa igapäevaselt midagi sellist teha. Selles osas Oskari ees müts maha, see on mõnus õppetöö ja võimalus edasi areneda.

Samastub peategelasega täielikult

Lugu rullub lahti selle koha peal, kus kiilaspäisust põdev mees otsustab kasutada kõikvõimalikke variante, abivahendeid, et see juuste väljakukkumine kuidagi pidurduks, ja ta leiab ühe müstilise seerumi, mida kasutades hakkavad grotesksed moondused tema kehas aset leidma.

Ta tunnistas, et samastus tegelasega absoluutselt. "Ma kahtlustan, et Oskar Lehemaa, kes selle filmi režissöör ja idee autor on, just sellepärast ta mind sinna ka välja valis. Ta ei ole küll seda konkreetselt põhjendanud, aga kui me esimest korda kohtusime, siis ta ütles, et arvesta sellega, et mul on veel väga palju kandidaate. Aga millegipärast ta minu peal pidama jäi, sest tõesti, ka mina olen selle sama traagika ja trauma läbi elanud."

Karpov selgitas, et ka tema langes sellesse lõksu, et katsetas neid imeseerumeid, mis käsimüügis apteegis tol hetkel saadaval olid. "Aga teada on, et tõenduspõhiseid uuringuid nende seerumite taga ei ole, heal juhul annavad nad sulle sellise mõnusa lõhna sinna pealae peale. Aga muidugi ma nii meeleheitel ei olnud, et mingeid kangeid ravimeid oleks meestearstilt päris välja nuianud."

Kiilasus tekitas ennatlikke hirme

Ta märkis, et kõige enam sõltub kiilanemise läbielamise raskus sellest, mis elueas see sinuga juhtub ja millal sa avastad seda, et sinu juuksepiir hakkab taanduma. "Kui see juhtub nooremas eas nagu minul – ma alles õppisin veel näitlejaks, olin 3. kursusel – siis järsku tundus, et oi-oi, ma lõpetan kooli ja ma ei ole enam täiuslik või olen kuidagi poolik ja kes mind sellisena üldse tahab. Ma olen varakiilakas noor mees."

"Teatris suurel laval veel mätsib selle kuidagi seal parukatega ära – parukad on muideks tänapäeval täitsa usutavad." Karpovi sõnul on aga filmis ja teles asi veidi teistmoodi. "Ma olen parukaga ühes seriaalis mänginud ja ei kukkunud väga hästi välja. Ei peta ära."

Talle tundus, et kiilas pea paneb teda kuhugi kasti, et ta on kohe selline stereotüüptegelane. "Sest filmides ja seriaalides teadupärast on kiilakas mees ikkagi pätt, varas, kaabakas, vang, narkomaan." Ta tunnistas, et on pätti ja varast mänginud küll. "Aga õnneks olen saanud ka selliseid pehmemaid ja tundelisemaid tüüpe mängida. Järelikult see päris üks ühele nii ei ole. Tegelikult võib isegi öelda, et lõppkokkuvõttes neid pahalasi on tihtipeale mõnevõrra huvitavam ka mängida."

Tänasel päeval ei põe ta kiilasust mitte üks gramm. "Ma olen ikkagi kuidagi enesega leppinud ja ma usun, et olen selles osas tugevamaks saanud küll."