Arvustus. "Hellboy" arusaamatult tõsimeelne paroodia ({{commentsTotal}})

"Hellboy" Autor/allikas: outnow.ch

Uus film kinolevis
"Hellboy"
Režissöör: Neil Marshall
Osades: David Harbour, Milla Jovovich, Ian McShane, Mark Stanley, Brian Gleeson jpt.
3/10

Paljuski võiks "Hellboyst" üldse kirjutamata jätta. Suure eelarvega kassahitt ongi tänamatu žanr, mis tegeleb pahatihti lihtsustuste ja lahjendustega, et kõnetada ka - khm, kuidas seda nüüd viisakalt öelda - vähemkogenud ja madalamate ootustega publikut. Näpuotsaga seksistlikku huumorit, verd, hüpervägivalda, valju kitarrimuusikat. Natukene ehk ka armastust, aga mitte liiga palju, et meesvaatajatel südame läägeks ajaks. Lugu võiks olla, aga mitte liialt, muidu väsitab ära ja ei jõua jälgida. Osad filmitegijad teevad neid lahjendusi peenemalt ja säilitavad inimväärikuse, Neil Marshall aga langes kogu täiega lõksu.

Arvestades koomiksifilmide rikkalikku, kuid sisuliselt üsna üheplaanilist turgu, suudab "Hellboy" pealtnäha isegi meeldivalt üllatada. Nimikangelane jaburdab ja rebib kildu, aga pole samas ka suvaline macho-jobu, vaid hoolib siiski oma kolleegidest ning muutub isegi sentimentaalseks. See pettekujutlus lahustub aga ruttu, kui põhja keeratakse vali muusika - jääb mulje, nagu oleks otsingumootorisse kirjutatud "cool music for fighting scene" ja valitud kõige markeerivam ja iseenesestmõistetavam variant - ning käima läheb action, mis on nii kiretu ja tühi, et paneb pigem häbist silmi peitma kui põnevusega jälgima.

Filmi kulgedes, kui agaralt tuuakse juurde keerukaid tegevusliine ja arendatakse "Hellboy" sisulist diapasooni, jääb segaseks, mida Neil Marshall kokkuvõttes üldse teha tahtis. Kui ta oleks David Harbouri kehastatud põrgulise jätnudki jantivaks naljameheks ning jätkanud läbi filmi kerglasel käigul, võinuks tabada kuskile "Deadpooli" ja "Galaktika valvurite" vahepeale. Selles lahenduses poleks midagi halba, koomiksifilmides ongi liiga vähe huumorit ja kiindutakse liialt nohiklikku fanatismi, aga kahjuks jäi see külg "Hellboy" puhul kiirelt tahaplaanile.

Selle asemel hakati jutustama hoopis eepilist ulmelugu, mida ilmestasid odavad ja lohakad eriefektid - midagi sellist, nagu võib näha praegu Netflixi ambitsioonitutes ulmekates või straight-to-DVD õudukates - ning laialivalguv stsenaarium, mida kahe tunniga ei suudetudki kokku tõmmata. Kuid seegi pole veel päris täpne hinnang, sest kohati jäi mulje, nagu üritaks Neil Marshall hoopis koomiksifilmide üle nalja heita ja näidata nende jaburust ja naeruväärsust. Seda paroodiat võis sealt õrnalt aimata, aga teostusest see päriselt välja ei paistnud - ta lõi ise täpselt samasuguse toote, nagu Marveli ja DC egiidi all liiga tihti meie kinodesse jõuab. Ebaõnnestunud paroodia on aga kahjuks üks talumatumaid žanre üldse.

Kokku saavad seega kolm poolust: verine rokkiv rappimine, suurejooneline taustalugu ja koomiksiparoodia. Kui tegu oleks julge žanrifilmiga, kus iga aspekt oleks täie hooga põhja keeratud, võiks sellistest koostisosadest saada jõulise filmi, aga praegu kisub film end ise tükkides ja saab - kui nii saab öelda - iseendale saatuslikuks. See kõik on veel eriti kummaline, arvestades, et Guillermo del Toro on teinud "Hellboyst" varem müstilised ja sisuliselt tugevad ulmelood, mis tegelikult mängisid just nende samade teguritega. Jääb arusaamatuks, miks oli vaja sellise põhjendamatu taaselustusega üldse lõpuni minna, kuid kahjuks on sama aga juhtunud mitmete teistegi koomiksikangelastega. Vaadakem näiteks kolme (või on neid rohkem?) erinevat "Ämblikmehe" filmisarja, mis on oma kvaliteedis ikka väga kõikuvad, aga ikka ja jälle astutakse samasse ämbrisse.

Kui tendents "kassahitid neelavad head näitlejad" on juba omamoodi reegliks saanud - Robert Downey jr pole Tony "Iron Man" Starki kehastamise tõttu juba kümmekond aastat eriti muud teinud -, siis viimasel ajal hakkab tunduma, et suurstuudiote magusad rahapajad murravad üha enam ka tipprežissööre. Möödunud aastal kinnitas seda hästi "The Predatori" uusversioon krimikomöödia meistri Shane Blacki käe läbi ning Neil Marshall läheb täie hooga samasse ritta. Raske on mõista, kuidas saab õudusfilmide tippklassi kuuluva "The Descenti" režissöör 15 aastaga jõuda nii madalale, et tahab tegeleda millegi sedavõrd naiivse ja tühisega nagu "Hellboy". Raha paneb rattad käima, aga sunnib oma põhimõtted nende samade rataste alla jätma...

"Hellboys" on tegelikult ka üksikud helgemad momendid. Tekkinud (super?)kangelaste trio oli särtsakas ning suutis lõpuminutitel kinnitada, et ehk vääriks tõenäoline järjefilm isegi vaatamist, kui fookus keerataks aastatega rämpsulmekate nurgakiviks muutunud Milla Jovovichi verekuningannalt millelegi tõsiseltvõetavama peale. Samuti võib loota, et teises osa avatakse rohkem slaavi muinasjuttudest tuntud Baba Yaga liini, keda kujutati filmis eriti kõhedalt - need viis minutit, mis toimusid tema kanajalgadel majas, olid kahtlemata "Hellboy" parim osa.

Aga miks rääkida üldse järgmisest filmist? Kriitikud on ühtse kisakoorina filmi pihuks ja põrmuks teinud, seega pole ilmselt ka kinokassast suurt edu oodata. Ehk lüüakse Neil Marshall ebaõnnestumise tõttu suurstuudiote juurest minema ja ta läheb tagasi omanäoliste õudusfilmide juurde, millest ta kunagi alustas? Praegu aga jätke "Hellboy" heaga vahele - kui on tõesti isu žanrifilmide järgi, siis kannatage paar nädalat ja sõitke hoopis nädalavahetuseks HÕFFile, kus saab kindlasti sama palju lolli nalja, lendavaid jäsemeid ja purskavat verd, aga ilma vajaduseta sobituda kassahiti halastamatusse formaati.

Trash-kino, mis võiks oma jaburuse poolest liigituda samasse kategooriasse näiteks Robert Rodriqueze "Machete" või värske Netflixi möllukaga "Polar", kuid jääb praegusel kujul lihtsalt suvaliseks ja kiirelt ununevaks rämpsuks.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: