Võitlus tähelepanu, suurte rahanumbrite ning hiigelpubliku nimel on Hollywoodi koomiksifilmide maailmas täiesti hullumeelseks muutumas. Aastaid ei toimunud seal midagi ärevat, olukord oli rahulik ning tasane - suurte hiidudena tiksusid Batman ja Superman, vaikselt tekkisid sinna kõrvale Ämblikmees ning X-Mehed ja kusagil olid ka mõned pisemad nohikuprojektid (näiteks “Hellboy” ja “Blade”). See oli pisike žanr, tol hetkel pigem marginaalse tähtsusega.

2000. aastate algul hakkas see asi aga aina ärevamaks muutuma (loe: filmikompaniid said aru, et sealt annab koormate viisi raha koorida) ning tänaseks on kätte jõudnud kliimaks nimega “Suitsiidisalk”. Hiigelrahastus, hüperturundus ning kümnekordne suhkruglasuur, et vaataja ikka magusast täielikult üledoosi saaks. Kõik selle filmi miinused on korraga aga ka plussid, muutes selle geniaalseks statement’iks koomiksifilmide teemal. Midagi sarnast nagu Zack Snyderi “Sucker Punch”. Viiekordne kitš, mis näitab “Kellavärgiga apelsini” moodi hüpervägivallast ja seksist läbi imbunud maailma, mida me kinos naelutatud silmil vahime. Teraapia, ah?

Ma pean nentima, et ei räägi siin kui kriitik. Ma olen pigem ohvri positsioonis, sest mind kisti samasse ringi. Keerati turundusliku vaiba sisse ja peksti kurikatega. Ma ei ole eales ühegi teise filmi treilerit nii palju vaadanud kui “Suitsiidisalga” oma ega esilinastust sedavõrd palju oodanud. Ma ärkasin hommikul naeruväärsel tunnil, et jõuda Saaremaalt varajasele pressiseansile. Värisesin kinotoolil istudes veidi, sest see kõik tundus esimestel hetkedel nii hullumeelselt vinge, kuid ronisin siis sellest ootuseärevuse mäetipust vaikselt üle ning langesin reaalsuse pimedasse sügavikku.

Tegelikult on see ju eriti halb ning suisa debiilne?!

On tõesti, ja mitte vähe. Vaatajale tutvustatakse algul superkangelasi. Nad on detailirohked ning värvikirevad, joonistatud otsekui elava kujutlusvõimega 10-aastase poisi poolt. Seal on värviliste juustega kuri Barbie-nukk (Harley Quinn), äge rohelise peaga maffiaboss-gängster-räppar (Jokker), tuld purskav tätoveeringutega tüüp (El Diablo) ning krokodill (Killer Croc). Nad on eriti pahad tegelased, aga suure osa neist püüab USA valitsus kinni ning paneb kurja vastu võitlema. See nn “kuri” on aga aspekt, mida kordagi lahti ei seletata. Lihtsalt noh, et kuskil on halvad asjad, mis tuleb ära lahendada. Film lükatakse käima ilma sisuta. Meil on 10 ägedat tegelast, ehk saab hakkama.

Film tegeleb enda karakteritega tõesti karismaatiliselt. Harley Quinn, keda mängib Margot Robbie, on veetlev ja kurjakuulutav, saates korraga teele nii õhusuudlusi kui ka rusikahoope. Will Smith oskab olla kõige ebatõsiseltvõetavam tõsiseltvõetav näitleja - ta on korraga nii sentimentaalne (ta viiakse eemale enda tütrest) ja ustav (ei hukka kaasvõitlejast superkangelast) kui ka halastamatu ning külma südamega. See kukub tal aga vapustavalt säravalt välja. Võluv on ka kurja geeniust mängiv Viola “kui mind puutud siis sured” Davis, kelle paroodiline surematu kurikaela roll tuletas meelde heerosliku Steven Seagali ülesastumise filmis “Machete”.

Tegelased on arendatud tõesti viimase tasemeni välja. Nad on soolonumbreid väärivad kangelased, kes on ühte kampa kokku lükatud. Supergrupp. Nagu sopafilmis “The Expendables” või Marveli hinnatud “Avengersis”. See ei teeni aga filmi, vaid turundust. Alusmaterjal sajale reklaamklipile, tuhandele hiigelplakatitele ning lugematule hulgale reklaamivale “ootamatule” infokillule filmi kohta. Samuti annab "Suitsiidisalk" võimaluse luua veel umbes 79 proloogi, epiloogi, kõrvallugu ning jätkuteost. Sidrun, millest saab lõputult mahla välja pigistada.

“Suitsiidisalk” ongi tehislikult üles ehitatud film, mis doseerib iga faktorit täpselt vajalikul määral, et luua kontsentraat. See on frantsiisikino näidisprojekt, kullaproov, mille järgi teised enda kaalu paika seavad. Nagu ideaalne fitness-modell 0-rasvaprotsendiga või siis antud juhul film, mis ongi nagu koomiks. Kerge, lööv, värviline ning eriti meelelahutuslik. Siit on filtreeritud välja suureks puhutud paatos - film ei ürita olla sisuliselt totralt eepiline ning masendav “Batman vs Superman” või idiootne “Roheline latern”. Sest milleks? Koomiksite eesmärk on möll. Kaboom. Whoosh. Braaauh. Splash, Vrooom.

Sisulises plaanis ei näegi režissöör David Ayer seetõttu suuremat vaeva. Kui on vaja üks superkangelane ära tappa, aga põhitegelasi ei raatsi, siis too juurde üks suvaline tegelane, kelle mõne minutiga ära hävitada. Sest noh, nii on lihtsam ja ägedam. Kui kuidagi tuleb filmi põhipahalasest lahti saada, aga mingit head moodust ei ole, siis vahet pole, laseme ta suvalise pommiga õhku. Kuidagi tuleb ju headuse jõud taastada? Selliseid detaile ei saa aga kritiseerida, sest see on elementaarne. See on koomiks, asjad juhtuvad. Vahet pole, kuidas, aga juhtuvad.

See muudabki aga “Suitsiidisalga” mõjusaks. See on tõesti filmina eriliselt halb ning näitab, et DC on täielikult loobunud "normaalsete" filmide tegemisest. Sind kui vaatajalt lüüakse lihtsalt turunduse rusikaga nii kaua kõhtu, kuni sul on lõpp-produktist lihtsalt totaalselt ükskõik.

Selle kõrval on see aga keel hambus paroodia koomiksifilmide establishment'ile - kõik üritavad teha veel suuremalt, veel võimsamalt, veel sentimentaalsemalt, kuid "Suitsiidisalk" näitab, et sellel pole mingit mõtet. Värvi enda film lihtsalt vikerkaarevärviliseks, sega sinna kõvasti plahvatusi ning pista see siis otsast põlema. Küll inimesed kohale tulevad. Ahjaa, võta naispeategelasel enamik riided ka seljast ära, siis on veel parem.

"Suitsiidisalk" on ebaoluline koomiksifilm teiste samasuguste vahel. Ta on ambitsioonikas, kuid vaimustub enda tugevustest liialt, jättes sealjuures tähelepanuta kõik muud filmile olulised detailid. Täitis ootused? Kindlasti mitte. Kahetsen vaatamist? Samuti mitte.

PS! Filmi heliribale võite ilma nägematagi kõrva peale heita - seal on paar päris põnevat pala, näiteks Grimesi pulgakommi-punk "Medieval Warfare".