Arvustus. Surnud žanr ei sure

Film
"Surnud ei sure" (The Dead Don't Die)
Lavastaja Jim Jarmusch
Näitlejad Bill Murray, Adam Driver, Tom Waits
5/10
Tänapäevane zombi sündis aastal 1968 George A. Romero filmis "Elavate surnute öö" (Night Of The Living Dead). Viimase poole sajandi jooksul on ilmunud lugematu arv zombifilme, -raamatuid ja -mänge. Zombindus jõudis haripunkti kümnekonna aasta eest, kui esilinastus telesari "The Walking Dead" (2010), ilmus raamat "Uhkus ja eelarvamus ja zombid" (2009) ning tuli välja "Call of Duty: World at War" (2008), ülimalt populaarne teise maailmasõja mäng, kus sai ka zombidega võidelda. Sestsaati pole zombid küll päris ära kadunud, olekski irooniline, kui zombid välja sureksid, kuid see motiiv on end veidi ammendanud. Nii et kui aastal 2019 lastakse välja uus zombifilm, on raske ette kujutada värsket, ennenägematut lähenemist.
Jim Jarmuschi "Surnud ei sure" on sotsiaalne kriitika nagu enamik zombifilme. Tegelased on haruldaselt tuimad tükid, need mitte-surnud siis, paljud neist triivivad ringi oma üksluises väikelinnas ja räägivad monotoonse häälega, eriti Bill Murray. Kui zombid lõpuks kohale jõuavad, mis tundub olevat seotud Maa pöörlemisega, siis selmet kähiseda: "Ajuuud!", kuuleb hoopis hüüdeid "Wiii-fiii!", "Xaaanaaax!", "Kooohviii!". Sõnum, et inimesed on juba põhimõtteliselt surnud ja kulgevad mõttetult läbi elu, kajab ka Sturgill Simpsoni loodud filmimuusika sõnades. Kuna aga juba Romero teine zombifilm "Surnute koidik" aastal 1978 kritiseeris tarbijaühiskonda, siis pole tegu just uuendusliku sotsiaalse kriitikaga.
Tegemist on keskkonnafilmiga. Zombide rünnak langeb kokku üleilmse looduskatastroofiga. Terve filmi jooksul kuulavad või vaatavad tegelased uudistesaateid, kus räägitakse planeetide pöörlemise aeglustumisest inimtegevuse tõttu, polaarsest frakkimisest. Enamike reaktsioon sellele jääb ükskõiksuse ja kerge segaduse vahele. Erandiks on ainult rühm teismelisi ja Erak-Bob (Tom Waits), kes elab metsas kooskõlas loodusega ja jälgib zombide lähenevat hävitustööd. "Surnud ei sure" (pealkiri pärineb samanimelisest Sturgill Simpsoni laulust, mida tegelased kogu filmi jooksul kuulavad) on metafoor käimasoleva kliimamuutuse diskursuse kohta. Täiskasvanud suhtuvad küsimusse üleolevalt ja hoopis noorsugu (nagu näiteks Greta Thunberg) mõistab küsimuse teravust ja lähenevat hukatust inimkonnale.
"Surnud ei sure" (mis on ka Sturgill Simpsoni laul, mis läbivalt mängib) pole õudusfilm. Jarmusch ei ole tuntud kvaliteetsete eriefektide poolest, nii et grotesksete jäsemeteta kehade asemel saab näha mittemuljetavaldavat arvuti standardprogrammi. Õnneks pole vägivald filmis kesksel kohal, ainult lõpupoole hakkab see üles kerima. Nagu Jarmuschi eelmine kollifilm "Armastajate igavene elu" (Only Lovers Left Alive), on ka "Surnud ei sure" õhustikufilm. Kui eelmises lõid atmosfääri lahedad stiilsed vampiirid, siis seekord määravad tooni igavad, tuimad väikelinna zombid. Leidub mõni neljanda seina murdmise moment ja viited Romerole, mis annavad tunnistust satiirilisest ja eneseteadlikust filmist. Esineb ka julge katse proovida teha zombisatiiri viisteist aastat pärast Edgar Wrighti filmi "Shaun Of The Dead" (2004), mis dekonstrueeris žanri põhjalikult enne zombidest tekkivat üleküllastust. "Surnud ei sure" satiir on liiga pehme ja õrn ning saabub kümnendi võrra hilja.
"Surnud ei sure" võinuks olla suurepärane 20minutine film, kus kohtab õnnestunud komöödiamomente. Näitels kui üks ülbe tegelane kannab Trumpi-mütsi, mis paradoksaalselt ütleb "Keep America White Again" (Hoidkem Ameerika jälle valgena"). Paraku pole piisavalt materjali, et hoida huvi ülal 100 minutit. Film hakkab ennast kordama, nii nagu tegelasedki, rääkides üha uuesti sellest, kuidas neile meeldib või ei meeldi Sturgill Simpsoni laul "Surnud ei sure" ja kuidas öö-päeva tsükkel on paigast ära Maa aeglustumise tõttu. Sõnumid ja teemad on laialivalguvad ning kuigi meta- ja satiirielemendid on olemas, ei tundu olevat sügavamat sisu näiteks Jim Jarmuschi enda stsenaariumisse sisse kirjutamisel.
Võib-olla seisnebki nali selles, et metasus ja neljanda seina lõhkumine on tänaseks ülekasutatud võtted ja mõjuvad pealiskaudselt, kuid sellegipoolest on ka teadlikult igav, fookuseta film siiski igav fookuseta film.
Toimetaja: Valner Valme