Pille-Riin Purje: "Pidusöök" pakub amüsantseimat mees-sekstetti ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Pidusöök" Endlas. Autor/allikas: ERR

"Pidusöögi" sümpoosionist kiirgas esietendusel lugupidu ja uudishimu elu ja armastuse olemuse ja tähenduse otsimisel ja sõnastamisel, ütleb Pille-Riin Purje oma teatrikommentaaris.

Ajalooline komöödia "Pidusöök" Endla teatris. Esietendus 23. oktoobril.

"Häbiväärse pärast tuleb häbi tunda, kaunima poole aga püüelda, kuna ilma nende omadusteta ei suuda ükski riik ega üksikisik midagi suurt ja külluslikku saavutada."

(Platon, "Pidusöök". Tõlkinud Astrid Kurismaa. Platon, "Teosed I". Kirjastus Ilmamaa, 2003)

Kinoteatri kolmik – Henrik Kalmet, Paavo Piik, Paul Piik – on mängleva elegantsiga vallutanud Pärnu Endla teatri suure lava: kavaleht esitleb triot kui "Pidusöögi" lavastajaid ja autoreid. Ja ehkki tres faciunt collegium, põhineb ajalooline komöödia Platoni ja Xenophoni samanimelistel teostel, lavastustervikus võib hoomata näitetrupi kaasaloovat osalust.

Tõik, et "Pidusöök" kujunes juba enne esietendust menutükiks, johtub peibutavaist meesnäitlejaist. Küsigem: kas leidub Eestis hetkel teatrit teist, mille koosseisus figureeriks sedavõrd amüsantselt stiilne mees-sekstett nagu "Pidusöögi" laval?

Sten Karpov, Märt Avandi, Ago Anderson, Meelis Rämmeld, Sander Rebane... ning pool-külalistäht Sepo Seeman – Sokrates ise!

Küsimus oli retooriline. Pealekauba on Endlal veelgi meesteväge varuks. Kusjuures, iga osalise kohta kehtib Sokratese ideaali-igatsus: "...et meisterlik tragöödiate poeet on ühtlasi ka komöödiate poeet." Ehk siis žanrite-ülesus.  

Lisaks on mänguruumis aeg-ajalt nähtav Carmen Mikiver, kelle iseteadliku Orja roll haakub Madis Kõivu filosoofiliste teenritega; ning aeg-ajalt kuuldav David Vseviov. Mõlemad tugevdavad veelgi silda vanakreeka kütkestava olemislaadi ja eesti teatri kui ühiskonna peegli siin-ja-praegu fenomeni vahel.  

"Pidusöögi" sümpoosionist kiirgas esietendusel lugupidu ja uudishimu elu ja armastuse olemuse ja tähenduse otsimisel ja sõnastamisel. Intelligentne komöödia sulatab kokku peaaegu provokatsioonilise ilmsüütuse ja rafineeritult, veidi melanhoolselt muigava kõrvalpilgu kaotsiläinud maailmale. Oo, kui stiilipuhtalt iseloomustab seda hoiakut Märt Avandi võidupärga kandva Agathoni tants! Tema õlgade tiivustavas liikumises aimub munast koorunud linnupojukese üllatunud eluvaimustust. Nagu Ago Andersoni Nikeratose hardas pühendumises Homerose loomingule. Nagu Meelis Rämmeldi Antisthenese mõtiskluses inimkonna täiuseotsingutest, lavastuse ühes tipphetkes.

Nagu... Eks minge ja kogege ise, kui saali mahute!

Küllap kõlab kuskil õhus ka väide: "Pidusöögis" puudub draamas nõutav konflikt.

Aga just sümpoosioni harmooniapüüdluse valgel hakkab piinlik, vaagides me üürikeste elupäevade tühisust ja valskust ja üüratut raiskamist. Süveneb kahtlus, kas polegi jumalad meid juba veelkord pooleks lõiganud, meie aga, seda märkamata, "...käime ringi nagu hammasratastel reljeeffiguurid, justkui nina kohalt läbi saetud, nii et oleme nagu vastastikuse külalislahkuse vahetustäringud." (Platon)

Olgu teater paik, kus veel tunnetada ja mõtestada olemuslikku, püüelda tervikuigatsuse poole.         

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: ERR raadiouudised

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: