Randvere sõnul tõi neid tango ja Argentiina helilooja Astor Piazzolla muusika juurde Serbia akordionimängija Momir Novakovic. "Tema kirg Piazzolla muusika vastu ühendas teda kõigepealt tema abikaasa Mariga ja kui nad tulid Eestisse, siis nad otsisid üles mind ja teisi. Tema kirglik huvi ja armastus tango vastu ühendas kuidagi ka meid."

Ta on kindel, et tango ja Piazzolla sobib vähemalt mingiks perioodiks korraks igale poole. "Igale vanusele, igale ilmale. Temas on midagi klassikalist. See on muusikastiil, mis algselt pole olnud klassika, aga ta on saanud klassikaks."

Piazzolla on ka omaette žanr, märkis Samuel-Randvere. "Johan on klassikalise muusika esindaja, mina olen popmuusika esindaja. Nagu kantrimuusika on ka piazolla omaette žanr, mille nimi ongi Piazolla ja seda ei ole piinlik mängida ka klassikalisel muusikul."

Randvere tunnistas, et piazolla harjutamine on tõepoolest natuke teistmoodi kui näiteks Stravinski puhul. "Seal on küll noodid täpselt samamoodi viimseni kirja pandud nagu nad peavad olema, aga mingi vahe seal on. Seal on vaja tunnetada seda miskit. Ta on natuke ka n-ö feeling'u muusika." Ta lisas, et seda tuleb harjutada just kambakesti.

Tango ja piazzolla toovad Randvere sõnul igas inimeses esile mingisuguse kire. Samuel-Randvere usub, et ehk on malbel eestlasel mingi igatsus tule ja temperamendi järele ka, sest muidu hakkab lihtsalt külm. "Ma usun, et meis kõigis on peidus see tuli ja õigel hetkel lööb see lõkkele."