Aivar Kull. Vene kirjanikud ja Suur Oktoober ({{commentsTotal}})

Aivar Kull teeb Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva puhul ülevaate selleteemalistest raamatutest.

Oktoobripööre Venemaal 1917, mida oli Nõukogude Liidus kombeks igal aastal 7. ja 8. novembril suure käraga meenutada, kujutas endast üht inimkonna ajaloo suurimat, vahest isegi kõige hukatuslikemate tagajärgedega sotsiaalset katastroofi, mille tõelist mastaapi pole maailm tänini veel täiel määral teadvustanud.

Nõukogude tsensuur ja ideoloogiavalvurid tegid oma tööd hästi (ja ka praegused uus-stalinistid oskavad vahel päris osavasti vett segada), 1917 vallandunud massiterrori tegelik ulatus ja tähendus on isegi sada aastat hiljem mitmeti mattunud läbipaistmatutesse udupilvedesse. Küll püütakse punaterrorit õigustada I maailmasõja järelmõjude ja valge terroriga, küll leiutatakse aina uusi statistilisi manipulatsioone – kasutades ära andmete lünklikkust ja arhiivide suletust. Rein Taagepera on kommunistliku genotsiidi kohta kujundlikult nentinud: „Nii nagu astrofüüsikast teame, neelavad mustad augud isegi valguse, nii neelab äärmuslik terror ka igasuguse teabe oma ohvritest.”

Rein Taagepera, „Soomeugri rahvad Venemaa Föderatsioonis”, Tartu 2000, lk 96

Nii on otsekui servapidi püsima jäänud ka eksikujutlus, nagu olnuks Lenini aja terror olnud kuidagi leebem Stalini omast.

1990. aastatel aga avaldati hulgaliselt arhiivipeidikutest leitud ja kaua hoolega varjatud Lenini allkirjaga dokumente, kus refräänina korduvad käsud „Maha lasta!” ja „Üles puua!” (eriti loomingulises revolutsioonilises õhinas ka täiendiga „Võimalikult palju!”

„В. И. Ленин. Неизвестные документы, 1891-1922”, Moskva 2000, 670 lk

Nii ei jäänud „kõige inimlikuma inimese” inimlikkusest enam järele mitte kui midagi. 

Kuid pisut on püsima jäänud ka müüt massilisest „revolutsioonilisest” nõukogude kirjandusest. Kuidas üldse „tehti” seda nõukogude kirjandust? Üksainus näide: Sergei Jesseninilt võeti üksikud hurraa-optimistlikud Oktoobrit pooldavad salmid ja võimendati neid viimse võimaluseni (ka eesti keeles on ilmunud kogunisti tema väike luuleraamat „Leninist” (1980, tõsi küll, vaid 14 lk); ühtaegu maksti kirjanikule hiigelhonorare. Ning samas püüti võimalikult retušeerida tema täielikku pettumust loodetud „talurahva paradiisis”. Mille asemel sattuti hoopis ehtsasse talurahva põrgusse.

Oktoobripöördest kirjutades kipub senini varju jääma tõsiasi, et bolševikke toetas õieti vaid väga väike osa vaimuinimestest. 4. oktoobri Postimehe kultuurilisas https://kultuur.postimees.ee/4297995/suur-oktoober-kui-noukoguliku-kunsti-kohustuslik-juhtmotiiv tsiteeritakse meie kirjanike arvukaid hilisemaid oode ja ülistusi Suurele Oktoobrile.

Siinkohal aga tahaksin teemale läheneda hoopis teise nurga alt ja meenutada mõnede tollaste vene tuntumate kirjanike vahetuid reageeringuid. 

Isegi John Reedi kurikuulsas, bolševikke vaimustunult idealiseerivas raamatus „10 päeva, mis vapustasid maailma” on tunnistatud: „Kõik olid nende vastu (...) Nõukogude poolel olid lihttööliste massid, madrused (...) ja käputäis, väike käputäis haritlasi.”4

John Reed, „10 päeva, mis vapustasid maailma”, Tallinn 1958, lk 232

Ja kirjanikud ei vaikinud.

Hiljem „Revolutsiooni tormilinnuks” kuulutatud Maksim Gorki artiklisari „Ajakohatud mõtted” (1917-18) on üks parimaid ülevaateid „Suure Oktoobri” esimestest saavutustest kõigi kodanikuvabaduste – eesotsas sõnavabadusega – mahasurumisel. Lugejad, kes panid imeks „kirjaniku julgust, tema süüdistuste teravust bolševike aadressil, ei võinud tollal teada, et ajuti polemiseeris Gorki oma kirjavahetuses ka riigi juhtidega ning palju teravamaltki. Polemiseeris äärmisel piiril. Või koguni üle selle!”, kirjutab uuema aja Gorki biograaf (selgitades veenvalt ka kirjaniku hilisemaid meelemuutusi).

Vadim Baranov, „Maksim Gorki. Elu ja surma saladus”, tõlkinud Jüri Pärni, Tallinn 2006, lk 38

Aastal 1919 tõlkis Friedebert Tuglas, keda oleme ikka harjunud pidama tasakaalukaks, peaaegu apoliitiliseks vaimusuuruseks, tollal Gorki kõrval ühe tuntuima vene kirjaniku Leonid Andrejevi raevuka, bolševikke piitsutava üleskutse maailma avalikkusele „S. O. S. (Päästke meie hinged!)”; Andrejev esitab siin sugestiivse pildi Venemaa üldisest metsistumisest bolševike võimu all. „Ja see kõige usu kaotamine inimlikku ja jumalikku õiglusse, kõigi inimese hinge kõrgemate omaduste jalge alla tallamine on suurem ja kibedam kannatus, kui kõik kehalised valud enamlistes vangihoonetes.”

Leonid Andrejev, „S. O. S. (Päästke meie hinged!)", vene keelest tõlkinud Friedebert Tuglas – Odamees 15. mai 1919, nr 3; taasavaldatud ajakirjas Vikerkaar 1989, nr 10, lk 49-56, kommenteerinud Jaan Undusk

Ere ajadokument on noore Mihhail Bulgakovi artikkel „Tulevikuperspektiivid” aastast 1919 ühes kodusõja-aegses tsensuurivabas väljaandes, mille algus kõlab nii: „Nüüd, mil meie õnnetu kodumaa on häbi ja viletsuse kuristiku põhjas, kuhu ta on tõuganud suur sotsiaalne revolutsioon...”, ning kirjutise sisu võtab kokku lause: „Me oleme hakanud jooma nuhtluse karikast ja me joome selle põhjani.”

Mihhail Bulgakov, “Tulevikuperspektiivid”, tõlkinud Edvin Hiedel – Kultuur ja Elu 1991, nr. 11

Tulevase Nobeli preemia laureaadi Ivan Bunini ilmekad päevikumärkmed aastatest 1918-20 koondusid raamatuks „Neetud päevad”. Sissekanne 11. maist 1918: „Lenin, Trotski, Dzeržinski... Kes neist on alatum, verejanulisem, jälgim?” küsib Bunin retooriliselt.

Bolševike võimuhaaramise hukatuslikkust paljastasid väga eripalgelised kirjanikud. Tsaariaja lõpul ülevenemaalise kuulsuse saavutanud suurepärane humorist, „naerukuningas” Arkadi Avertšenko avaldas emigratsioonis sarkastilise jutukogu „Tosin nuga revolutsiooni selga” (Pariis 1921), mis ärritas Leninit sedavõrd, et ta kirjutas vihase arvustuse iroonilise pealkirjaga “Andekas raamat” (Teosed, 33. kd.).

Eesti keelde on nii Avertšenko („Kiri Leninile”, 2013) kui ka Aleksandr Kuprini („Jumalasalgajad: lood vene hinge allakäigust”, 2014) „nõukogudevastast” loomingut tõlkinud Paavo Kivine.

Juba tsaariajal oma äraostmatu õiglustundega rahva seas väga populaarseks saanud, paljusid hädalisi ja poliitiliselt tagakiusatuid aidanud Vladimir Korolenko püüdis sama tegevust jätkata ka uue võimu ajal ning saatis aastal 1920 kuus kirja hariduse rahvakomissar Lunatšarskile, apelleerides humanismile ja kutsudes bolševikke üles oma poliitikat pehmendama; need kirjad jäid aga vastuseta, hüüdjaks hääleks kõrbes. (Tõepoolest, Venemaa uued võimurid võisid vaid jumalat tänada, et polnud enam elus Lev Tolstoid; pole raske ette kujutada, mida Tolstoi oleks Suurest Oktoobrist arvanud!)

Väärib märkimist, et ka Venemaa tuntuim marksistlik filosoof Georgi Plehhanov astus ühemõtteliselt bolševike võimuhaaramise vastu välja. Plehhanovi artiklite kaheköiteline kogumik „Aasta kodumaal” (kirjutatud 1917-18, ilmunud Pariisis 1921) sisaldab Lenini ja leninismi hävitavat kriitikat; juba Lenini tuntud „Aprilliteese” nimetas ta puhtakujuliseks jampsiks.

 Äsja ilmus eesti keeles briti ajaloolase ja kirjaniku Helen Rappaporti suurepärane raamat „Revolutsiooni küüsis. Petrograd 1917”. Teos sisaldab paljude erapooletute tunnistajate kirjeldusi ning tahaksin sellest ära tuua vaid ühe, iseäranis kõneka „pildikese”:

„Petrogradi täistuubitud trammivagunis... hakkas üks naine korraga karjuma, et tema rahakott on ära varastatud. Ta ütles, et selles olevat olnud viiskümmend rubla, ja süüdistas varguses hästiriietatud noormeest, kes juhtus seisma tema selja taga. Viimane kinnitas väga innukalt oma süütust ja teatas, et ta annaks pigem naisele oma taskust viiskümmend rubla, kui laseks end vargaks nimetada. Miski ei aidanud; võib-olla arvati, et ta protestib liiga palju. Ta viidi trammist välja ja lasti kohe maha. Vaese vennikese surnukeha otsiti läbi, aga rahakotti ei leitud. Vene vabariigi aususe kaitsjad tulid tagasi trammi ja ütlesid naisele, et ta otsigu hoolikamalt. Seda naine tegigi ja avastas, et kadunud rahakott oli taskust läbi augu voodri vahele libisenud. Õnnetu „õigusemõistmise” ohvri heaks ei saanud enam midagi teha, sestap valisid nad ainsa teguviisi, mis nende arvates näis antud juhul sobivat – viisid naise välja ja lasid ka tema maha.”

Helen Rappaport, „Revolutsiooni küüsis. Petrograd 1917”, tõlkinud Aldo Randmaa, Tallinn 2017, lk 147-148. Siit oli vaid väike samm tsaariperekonna mahalaskmiseni järgmisel suvel.

Nii hakati Suure Oktoobri lävepakul ehitama helget tulevikku...

Kapitaalne ülevaateteos „Kommunismi must raamat: kuriteod, terror, repressioonid” (e. k. 2000) hindab kommunismiohvrite üldarvu ümmarguselt sajale miljonile. Kui igale ohvrile pühendada üks mälestusminut, siis võiks selline järjestikune mälestustseremoonia kesta kokku ligi 200 aastat.

Jah, kui Venemaa parimate kirjanike hoiatusi oleks õigel ajal kuulda võetud...

Toimetaja: Helen Eelrand



Eesti keele riigieksam.

Peeter Helme. Tehtud-mõeldud keeleteema

On nelja sorti käitumisstrateegiat – mõeldud-tehtud, mõeldud-mõeldud, tehtud-tehtud ja tehtud-mõeldud. Eks peame kõik seda esimest, mõeldud-tehtud, targa inimese tunnuseks ja üldiseks ideaaliks. Paraku enamasti ideaaliks ta jääma kipubki.

FILM
TEATER
KIRJANDUS
KUNST
Arhitektuur
MUUSIKA
Arvamus
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: