Veidi vähem kui kuu aega tagasi tunnustati Eesti kirjanduse ja kultuuri tutvustamise eest Ida-Virumaal Sillamäe linnaraamatukogu direktorit Elviira Sidorovat. Sidorova tõdes, et venekeelne lugejaskond tarbib varasemast rohkem vene keelde tõlgitud Eesti kirjandust, küll aga pigem vanemaid, Eesti kirjandusklassikasse kuuluvaid teoseid, sest Eesti nüüdiskirjanduse venekeelsed tõlked pole alati saadaval.

Ühena teostest, mis oleks venekeelse lugejaskonna seas kindlasti populaarne tõi Sidorova välja aasta proosateose, Vahur Afanasjevi romaani "Serafima ja Bogdani". Raamatu üks toimetajatest, tõlkija ning luuletaja Igor Kotjuh ütles, et mahuka romaani tõlkimine vene keelde oleks suur kultuuritegu, sest tegemist jagub siin omajagu alates tõlkimisest lõpetades raamatu reklaamimisega.

Venekeelse Eesti kirjanduse seis ei ole Kotjuhi hinnangul halb, kuid alati võiks olla paremini, sest häid raamatuid ilmub eesti keeles igal aastal päris palju. "Kirjastajaid, kes vahendavad Eesti kirjandust venekeelsete tõlgete kaudu, ei ole palju. Need on kõik pisikesed, reeglina ühe inimese kirjastused, ja mõistagi ei jõua üks inimene väga palju ära teha," tõdes Kotjuh.

Kotjuh ütles, et vene keeles lugejad soovivad olla kursis, millest räägitakse eestikeelses kultuuriruumis. Tõlketöö aegluse või olematuse tõttu on see aga kohati raskendatud. "Näiteks ilmub alles nüüd Maarja Kangro proosa vene keeles, mis lõi laineid aasta tagasi eestikeelses kultuuriruumis. Lugejad tahavad olla võimalikult kähku teemaga kursis," selgitas Kotjuh.

Tõlketöö on Kotjuhi sõnul mahukas ja kulukas, mistõttu oleks püsiv rahastus tõlketööde mahu kasvamiseks vajalik. Hetkel saavad kirjastajad küsida toetust oma tegevusele vaid Kultuurkapitalilt. See tähendab, et püsivat rahastust Eesti kirjanduse venekeelsele tõlkele pole. "Sageli ei saa projektile eraldatud rahast teostada seda sajaprotsendiliselt. Venekeelne lugejaskond on majanduslikult üsna tagasihoidlikul järjel, mis tähendab, et võrreldes eestikeelse lugejaskonnaga ostavad nad raamatuid vähem. Kui teha raamatuid vähem, on kogu protsess kallim. Raha eraldatakse kirjastajatele võrdsetel alustel, kuigi vene keeles on kirjastada siiski kallim," nentis ta.

Eesti kirjandust on vaja vene keelde tõlkida, eriti lastele, et nad Eesti kirjandusest ja kultuurist rohkem teaksid, tõdes kirjastuse Alexandra direktor, kirjastaja Nelli Melts. "Kõik maailma kultuurid on meil tuntud tõlgete järgi. Tavalugeja ei loe raamatut talle võõras keeles. See peab ikka olema nii, et vene lugeja saab Eesti kirjandust vene keeles juba lapsepõlves. Näiteks võiks regulaarselt ilmuma Täheke. See peab olema pidev ja kestev tegevus," ütles Melts.

Lasteajakiri Täheke saab riiklikku toetust, küll aga ilmub lasteajakiri venekeelsena mõni aasta tihedamini, teinekord harvem. Kui 2016. aastal anti venekeelset Tähekest välja kolm numbrit ning 2017. aastal neli numbrit, siis sel aastal on kultuuriministeerium eraldanud selleks vaid ühe numbri raha, nentis Tähekese peatoimetaja Ilona Martson. "Muidugi oleks vahva, kui venekeelseid Tähekesi ilmuks ka tänavu rohkem, kuna vene koolid ja raamatukogud on sellest väga huvitatud. Aga ministeerium ei saa eeldada, et me õhinapõhiselt ja olematute ressursside arvelt tekitame tänavu rohkem ajakirju kui võimalik," ütles Martson.  

Paralleelväljaande loomine, kasvõi kuus numbrit aastas, eeldaks suuremaid summasid kui hetkel ajakirja jaoks eraldatakse. "See eeldaks suuremaid summasid ja vastavalt siis ka omaniku (st riigi) algatust, aga ma küll ei näe hetkel kedagi, kes sellise algatuse võiks teha. Eesti riigi lõimumispoliitika on ju traditsiooniliselt väga kaootiline, puudub igasugune tervikpilt ja järjepidevus, kõik käib mingite üksikute projektide ja kampaaniate korras," tõdes Martson.

Suurem või püsiv rahastus kirjastustele on Igor Kotjuhi arvates pikemaajalisem muutus. Kotjuhi hinnangul leidub probleeme, mille lahendamisega saaks kohe pihta hakata. Näiteks võiks parandada infovahetust kirjastajate, raamatukogude ning lugejate vahel. "Olemas võiks olla mingisugune riiklik struktuur, mis aitaks viia kokku kirjastaja raamatukogude ja lugejatega, et see protsess oleks korrapäraselt organiseeritud ning raamatukogud ja lugejad saaksid infot uute raamatute kohta," lausus ta.

Nelli Melts lisas, et uute Eesti kirjanduse tõlketeoste tutvustamisel võiks abiks olla ka venekeelse kultuuriajakirja Tallinn toetamine, mis on siiani tegutsenud Kultuurkapitalilt saadud raha najal. "Sellega on võimalus tänapäeva kirjandust kiiremini tutvustada, sest raamatu tõlkimise ja kirjastamise protsess on pikk," ütles Melts.

Kuigi väljaanne peaks ilmuma kuus korda aastas, pole see Meltsi sõnul alati nii. "Mõnikord peame tegema kaksiknumbri. Neli korda aastas kirjutame taotlusi Kultuurkapitalile toetuse saamiseks ja iga kord me seda ei saa. Tiraaž on meil 250 kuni 300, isegi 500 kui raha kuskilt leidub," tõdes ta.

Kultuuriministeeriumi kirjandusnõunik Asta Trummel nõustus, et kirjastajatel on keeruline. Trummeli sõnul tuleb teema arutlusele ümarlaual 19.–21. aprillini toimuval Tallinna raamatumessil.