Levinud seisukoht on, et ingliskeelne naiskirjandus sai alguse hilisel keskajal 12. sajandi õukonnakirjanikust Marie de France'ist, Julian of Norwichist ning Margery Kempe'ist. Kuid novembris ilmuvas ülevaateteoses "Women, Writing and Religion in England and Beyond, 650–1100" väidab autor Diane Watt, et naised olid tärkava ingliskeelse kirjandustraditsiooni keskmes oluliselt varem, vahendab The Guardian.

Surrey ülikooli professor Watt kirjeldab raamatus, kuidas mõned selle perioodi anonüümsed tekstid olid tõenäoliselt naiste loodud, ja ta väidab, et mehed kirjutasid algselt naiste loodud teoseid ka ümber.

"Naised olid erksa kirjanduskultuuriga seotud eri viisidel ja juba enne Normannide vallutust. Sellele eelnev suur ladina traditsioon jäetakse arvesse võtmata osaliselt seetõttu, et see on ladinakeelne ja osalt seetõttu, et suurt pilti pole kokku pandud," ütles Watt. "Isegi kui leitakse üksikuid tõendeid naisautorlusest, siis ei ole neid omavahel kokku viidud."

Tema raamat koondab hulga varajasi naiskirjanikke, sealhulgas Inglise misjonär ja Tauberbischofsheimi abtiss Franconias nimega Leoba, kes suri 782. aastal, ning Heugeheimi benediktiini kloostrisse astunud inglise nunn Hugeburc. Leoba ühes säilinud kirjas on on varaseim näide luulest, mille kirjutanud inglanna. Samal ajal kirjutas Hugeburc vendade püha Willibaldi ja püha Winnebaldi elust. Hugeburcit peetakse esimeseks täispika loo loonud inglise naiseks, kelle autorlus tuli ilmsiks alles 20. sajandil, kui tema nimi avastati käsikirjast krüpteerituna. Krüptimata tekstis seisab järgmine: "Mina, saksi nunn nimega Hugeburc, kirjutasin selle".

"Tänapäevane tõlge puudub, nii et see pole asi, mida inimesed saaksid minna ja lihtsalt lugeda, aga selline tekst on tohutult oluline," ütles Watt. "Püha Boniface'i lähedase toetaja Leoba esimene kiri talle sisaldab salmi, millega ta tahtis talle muljet avaldada. Tundub, et see töötas, kuna püha Boniface kutsus teda pärast seda Saksamaale misjonitööd tegema. Ta kasutab luulet peaaegu et CV-na. Nii et me teame, et naised kirjutasid toona luulet."

Watt väidab ka, et 8. sajandi anonüümse teose "Life of Gregory the Great" võis kirjutada Whitby topeltkloostri üks nunnadest, ja mitte tingimata munk. "Naiste rõhutamine tekstis näib kajastavat naiste huve, mis näib viitavat naisautorsusele," sõnas ta.

Samuti väidab ta, et tollased kloostrikirjutajad kirjutasid naiste kirja pandud ajalooteoseid üle. Üks näide on tema sõnul Püha Bede, kes ei ole nimetanud kohalike raamatute autoreid, kellele ta tugines inglise kiriku varajaste abtisside elu käsitlevas teoses "Ecclesiastical History of the English People".

"Olen 99,9 protsenti kindel, et need varajased allikad on kirjutanud naised, kes panid ise oma ajaloo kirja," ütles Watt. "Bede võttis need allikad ja pani need kokku. See pole tahtlik tsensuur, aga kui algatusega liitub selline suur kirjanik nagu Bede, siis saab tema tekstist lõplik versioon ja varasemad muutuvad ülearuseks."

Asi polnud ainult selles, et keskaegsed mungad oleks naiste tööd alahinnanud. Watt kirjutab, et isegi hiljuti avaldatud kirjandusajaloo uuringud annavad naistele jätkuvalt vähe tähelepanu, eriti seoses eelmodernistliku ajaga.

"Arvan, et keskaegse kirjanduse uurimisvaldkond on väga visa muutuma, kui aus olla," ütles ta. "Ma püüan selles raamatus luua põhja saadavalolevatest tekstidest, sest need on ladina ja vanainglise keeles, seega peavad inimesel selle materjali kasutamiseks olema üsna konkreetsed teaduslikud oskused."

Watt usub, et naiskirjanike panuse mõistmine on perioodi enda mõistmise kontekstis ülioluline. "Meie arusaamine kogu perioodist tervikuna kannatab, kuna nende panust pole tunnustatud," sõnas ta.