Arvustus. Keskplaanikaadreid ühest ühiselust ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tallinna linnateater
Tallinna linnateater "Kommuun" Autor/allikas: Siim Vahur

Uuslavastus

"Kommuun"

Autorid: Mogens Rukov ja Thomas Vinterberg

Lavastaja: Elmo Nüganen

Kunstnik: Kristjan Suits

Näitlejad: Hele Kõrve, Indrek Ojari, Rain Simmul, Külli Teetamm, Marko Matvere (külalisena), Sandra Uusberg, Ursula Ratasepp, Andres Raag, Aurora Aleksandra Künnapas (külalisena)

Kommuunidest ei kuule Eestis just tihti: mõnest kurioossemast juhtumist ajalugu küll pajatab, ent tänapäevaste kollektiivide kohta leidub vaid üksikuid teabekilde. Küllap on see loogiline, sest olemuslikult suunab kommuun tegevuse eelkõige sissepoole, mitte välismaailmale uudistamiseks. Elmo Nüganeni lavastatud "Kommuun" Tallinna Linnateatris sellest tavast hälbib, avades publikule pea kolmeks tunniks ühe lavastatud kommuuni uksed. Samas säilitab teos ikkagi killu kommuuni olemusest, mis võõrast lõpuni ligi ei lase: mõni liin või roll jääbki vihjeliseks.

Taanlaste Mogens Rukovi ja Thomas Vinterbergi "Kommuun" (tehtud ka filmiks "Kollektivet" - toim.) algab hetkel, mil keskealine Erik (Indrek Ojari) on pärinud isalt suure maja, mis talle lapsepõlves vanglaga võrdus. Kohe algul poetatakse esimesi viiteid Eriku vildakatele (võimalik, et vägivaldsetele) suhetele isaga, kuid vihjetest kaugemale etenduse vältel ei jõutagi. Ometi nõustub Erik abikaasa Anna (Hele Kõrve) mõjutusel majast mitte loobuma, vaid asutama sinna kommuuni, kus võiks hommikusöögilauda katta kas või 40 kukli ja 18 liitri kohviga.

Pikema sissejuhatuseta hakkab kommuuni riburadapidi asukaid kogunema. Saabub esmalt Rain Simmuli kehastatud sõbramehelik ja vahetu Ole, kellest saab omal kaootilisel moel ometi korralooja. Kes ta on ja kust ta tuleb, publik teada ei saa, ent siiski muudab tema kohalolu õhustiku mugavamaks. Simmuli Ole kiirgab muretust ja tolerantsust: kord familiaarsemalt ja kord distantseeritumalt ülejäänud majarahvaga lävides vormub temast ajuti diplomaadimõõtu karakter, kes kommuunis demokraatial silma peal hoiab.

Siis ilmuvad Ditte (Külli Teetamm) ja Steffen (Andres Raag), esialgu üsna reserveeritud moega abielupaar. Neile vastandiks sajab aga stseeni sisse Ursula Ratasepa mängitud Mona, kelle heliseval häälel hüütud "Hei!" lausa rolli kõlaliseks motiiviks kujuneb. Ilmsest sinisilmsusest hoolimata toob rõõmust pulbitsev naine kommuuni siirast sära, mida sageli hallidesse toonidesse värvuv argipäev vajab. Samamoodi mõjub aeg-ajalt ka prantslasest majaelanik Virgil (Marko Matvere), kes teoses üheks peamiseks (sõna)koomika allikaks muutub. Matvere Virgil esindab enda päritolule omast kirglikkust, puhkedes pingete keskel kas või ootamatult nutma või tõustes teinekord hoopis keema.

Lisades kambale Eriku ja Anna tütre, turtsaka teismelise Freja (Aurora Aleksandra Künnapas) ning Sandra Uusbergi mängitud noore ja vabameelse Emma, saame kokku tõeliselt värvika karakterirägastiku. Ent nagu sõnab Erik, tulebki kommuunis omaks võtta üksteise elu erinevad küljed. Kommuun püüdleb harmoonia poole justkui ühiskonna pisendatud mudel, kus kohtuvad erinäolised arusaamad elust ja kus tuleb teistsugust mõtteviisi väärtustama õppida. Nõnda räägib "Kommuun" muu hulgas kompromissidest ja nende võimalikkusest.

Lihast loobunud Ditte ja Steffen nõustuvad ostma toitu, mida nad ise ei söö, ning Freja tõmbab silma alla esimese lainerijoone, olgugi et teda on seni õpetatud pidama meikimist naise kohatuks seksualiseerimiseks. Kõik kompromissid siiski võimalikud pole, eriti kui asi puudutab armastust. Tõepoolest, naljakal kombel meenub teatris istudes küll Abram Roomi film "Armastus kolmekesi" Nõukogude avangardkino päevilt. "Armastus kolmekesi" tõukus ideest, et komnoored võiksid omavahel jagada kõike, ka elukaaslasi-abikaasasid. Väidetavalt olla tollasel Venemaal kord isegi kaks isa sünnitusmajja vastse ema juurde saabunud, sest kolmepoolses suhtes (armu)kadedust ei tuntud.

Taoline armukommunism pole monogaamse traditsiooniga ühiskonnas mõistetavatel põhjustel juurdunud. Inimlik armastus ei ole ühisomand, vaid kahevaheline kiindumus: kui sellesse võrrandisse sekkub kolmas, lüüakse kaardid segi. Senise kindlustunde äkiline kadu viib inimese piirolukorda, ehk isegi afekti.

Nõnda on Hele Kõrve Annagi määratud kujunema afektiivseks. Isegi kui pealtnäha tundub ta vahel leplik, julgen Anna kompromissiotsingute siiruses kahelda. Tema pinna alt immitseb meeleheidet ja hävituslikku viha, mis lõpuks kammitsatest ka vabaks murrab. Kõrve raevust vabisev, pettumusega täidetud ja kurbusega küllastatud kuju lavastuse teises pooles mõjub seejuures õige võimsalt, tuues vaatajale lausa kananaha ihule.

Kahjuks ei õnnestu mitmete tegelaste loogikat etenduse jooksul lõpuni lahti muukida ning jään "Kommuunilt" igatsema enamat psühholoogilist sügavust. Kui Anna tegelaskujus saab vähemasti tuvastada teineteisest tulenevaid ja arenevaid tahke, siis mõjub näiteks tema abikaasa Erik alatihti põhjendamatult julma ja enesekesksena. Mainitud isaliini arendamine võiks siin arvatavasti abiks olla, ent selleni, nagu öeldud, ei jõuta. Kivi lendab korraga nii dramaturgide kui lavastaja kapsaaeda.

"Kommuuni" muusikaline pool toimib pea sama etteaimamatult kui tegelaslahendused (muusikalised kujundajad Riina Roose ja Jaak Jürisson, helikujundaja Arbo Maran). Ometi toovad ootamatud laululisad teksti vahele soojust ja nooruslikku hipiaurat, mitte segadust, kõlades nii kommuuni mõttega sobivalt kokku.

Kuivõrd see kommuuni alusmõte rõhutab rohkem liikmete ühisosa kui individuaalsust, tõuseb küsimus: ehk lähtuti tegelasloomes samuti kommuunile omastest printsiipidest? Üldine olekski niisiis üksikust olulisem, kogupilt tähtsam kellegi isikupärast.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: