Theodor Adorno. Minima moralia ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Hiina van Goghid
Hiina van Goghid Autor/allikas: Filmifestivali pressimaterjalid

Märt Väljataga tõlge saksa sotsioloogi ja filosoofi Theodor Adorno (1903-1969) teose "Minima moralia" peatükkidest ilmus Vikerkaare veebis.

100
Sur l'Eau. – Küsimusele emantsipeeritud ühiskonna eesmärgist saadakse vastuseks näiteks inimese võimaluste täideminek või elu rikkalikkus. Sama õigustamatu kui see vältimatu küsimus on ka vältimatu vastuse eemaletõukav valjuhäälsus, mis tuletab meelde seda sotsiaaldemokraatlikku isiksuseideaali, mida pooldasid nood 1890. aastate täishabemega naturalistid, kes tahtsid end välja elada. Õrnus seisneb ainult kõige jämedamas: et keegi ei peaks enam nälgima. Kõik muu eeldab inimvajadustega määratletava tingimusena sellist inimkäitumist, mille mudeliks on tootmine kui eesmärk iseeneses. Sellesse soovpilti elujõulisest, kammitsemata, loovast inimesest on imbunud just seesama kaubafetišism, mis toob kodanlikus ühiskonnas kaasa võimetuse, kammitsetuse ja üha alati sama steriilsuse. Dünaamika mõiste, mis kuulub täiendina kodanliku "ajalootuse" juurde, on tõstetud absoluudiks, samal ajal kui sellele endale – kui tootmisseaduste antropoloogilisele refleksile – tuleks emantsipeeritud ühiskonnas kriitiliselt vastandada vajadus. Kujutlus kammitsemata tegevusest, katkematust sigivusest, pontsakast rahuldamatusest, vabadusest kui ülimast ettevõtlikkusest saab toitu kodanlikust looduse mõistest, mis on alati kaldunud kuulutama ühiskondlikku vägivalda muutumatuks osakeseks elutervest igavikust. Just selle ja mitte väidetava võrdsustamise poolest jäid sotsialismi positiivsed kavandid, millele Marx vastu seisis, kinni barbaarsusesse. Karta ei tule mitte inimese laiskumist heasse ellu, vaid üldloomuseks maskeerunud ühiskondlikkuse metsikut levikut, kollektiivi kui tegususe pimedat raevu. Naiivselt eeldatud ühemõtteline arengutendents tootmise kasvu poole on ise osa kodanlikkusest, mis lubab arengut ainult ühes suunas, sest totaalsusse lõimituna, kvantifitseerimisele allutatuna vaenab see kvalitatiivset erinevust. Kui mõtelda emantsipeerunud ühiskonnast kui ühiskonnast, mis on emantsipeerunud niisugusest totaalsusest, tulevad nähtavale pagemisjooned, millel on vähe ühist kasvava tootmisega ja selle inimlike peegeldustega. Kui kammitsemata inimesed pole sugugi need kõige meeldivamad ega ka kõige vabamad, siis ühiskond, mille köidikud on langenud, võib taibata, et tootlikud jõud ei olegi inimese sügavaim substraat, vaid talle kaubatootmisega kohastumiseks antud ajalooline kuju. Võib-olla tüdineb tõeline ühiskond arenemisest ja jätab just nimelt oma vabaduse tõttu oma võimalused kasutamata, selle asemel et eksisunni all võõrastele tähtedele tormi joosta. Inimkond, mis puudust enam ei tunne, hakkab aimama, kui petlikud ja asjatud on olnud kõik need toimingud, mida puudusest pääsemise nimel on seni rakendatud ja mis on seni hoopis puudust ühes rikkusega laiemalt taastootnud. See puudutab ka naudingut ennast, sest selle praegune skeem on lahutamatu ettevõtlikkusest, plaanidest, oma tahtmise saamisest, allaheitmisest. Rien faire comme une bête, lamada vee peal ja rahulikult taevast vaadata, "olla eimidagi muud, ilma igasuguste lisamääratluste ja -täideminekuteta" – see võikski tulla protsessi, teo, täidemineku asemele ning nõnda tõeliselt täita dialektilise loogika lubaduse päädida oma allikas. Ükski abstraktsetest mõistetest ei jõua täideläinud utoopiale lähemale kui igavese rahu mõiste. Progressi kõrvaltvaatajad nagu Maupassant ja Sternheim[1] on aidanud sellel kavatsusel väljendust leida, arglikult ja ainsamal viisil, mis selle haprusele kohane.

123
H a l b  kamraad. – Õigupoolest peaksin ma suutma tuletada fašismi oma lapsepõlvemälestustest. Nagu vallutaja saadab kaugeimatesse provintsidesse ette oma käskjalad, oli fašism saatnud ammu enne oma sissemarssi sinna minu koolivennad. Kui kodanlasklass on mäletamatutest aegadest saadik toitnud unistust toorest rahvakogukonnast, kõikide rõhumisest kõikide poolt, siis lapsed, kes kandsid juba eesnimesid nagu Horst ja Jürgen ning perekonnanimesid nagu Bergenroth, Bojunga ja Eckhardt, mängisid selle unistuse läbi enne, kui täiskasvanud olid selle realiseerimiseks ajalooliselt küpsenud. Tundsin selle õuduse jõudu, mida nad püüdsid saavutada, säärase selgusega, et kogu hilisem õnn näis mulle tagasivõetav, laenuks saadud. Kolmanda Riigi koidik üllatas küll mu poliitilist otsustusvõimet, kuid mitte minu alateadlikku hirmuvalmidust. Nii lähedalt olid kõik permanentse katastroofi motiivid mind riivanud, nii kustutamatult olid Saksa ärkamise hoiatusmärgid minusse põletatud, et ma tundsin need kõik uuesti ära Hitleri diktatuuri tunnustes; ja sageli paistis minu totrale hirmule, justkui totaalne riik olnuks leiutatud üksnes minu vastu, et teha mulle jälle kõiki neid asju, millest ma pärast lapsepõlve, nende eelmaailma, olin ajutiselt vabastatud. Viis patriooti, kes ründasid üksikut koolivenda, andsid talle tuupi, ja kui see õpetajale ära kaebas, laimasid teda kui klassireeturit – kas pole nad needsamad, kes vange piinasid, et lükata ümber välismaalaste väiteid, nagu vange piinataks? Need, kelle hõisetel polnud lõppu, kui klassi priimus läbi kukkus – kas mitte needsamad irvitades ja kohmetult ei seisnud vahistatud juudi ümber, pilgates tema ebaõnnestunud katset ennast üles puua? Need, kes ei osanud korrektset lausetki koostada, kuid kõiki minu lauseid pidasid liiga pikaks – kas mitte nemad ei likvideerinud saksa literatuuri, et asendada see oma "kirjasõnaga"? Mõned katsid oma rinna salapäraste märkidega ja tahtsid sisemaal saada mere-väeohvitserideks, kui laevastikku enam ammu polnud: nad on kuulutanud ennast Sturmbann– ja Standartenführer'iteks, illegitiimsuse legitimistideks. Piiratud intelligendid, kellel oli klassis sama vähe edu nagu andekal, kuid sidemeteta meistrimehel liberalismi tingimustes ja kes seetõttu oma vanematele meeldimiseks hakkasid tegelema saetööga või koguni iseenda lõbuks pikkadel pärastlõunatel oma joonestuslaua taga värvilise tindiga joonistama – nemad aitasid Kolmandal Riigil jõuda julma tõhususeni ja said siis uuesti petta. Kuid need, kes olid alati õpetajatega riius või, nagu öeldi, segasid tundi, istusid ometigi kohe oma koolilõpupäeval, lausa -tunnil nendesamade õpetajatega ühte lauda ja sama õlle taha ühises meeste vandenõus, kutsumuselt järgijad, mässajad, kes rusikaga lauda lüües juba uhkustasid oma isandate kummardamisega. Neil tarvitses ainult klassi istuma jääda, et jõuda järele neile, kes olid järgmisse klassi edasi viidud, ja neile kätte maksta. Nüüd, kus nemad, ametnikud ja surmakandidaadid, on astunud minu unenäost nähtavale ja võõrandanud minult mu kunagise elu ja keele, ei tarvitse ma neid enam unes näha. Fašismis on lapsepõlve luupainaja tõeks saanud.
(1935)

126
I.Q. – Kõige edenenumale tehnilisele arengustaadiumile kohased käitumisviisid ei piirdu sektoritega, milles neid päriselt vajatakse. Seega mõtlemine allub sotsiaalsele saavutuskontrollile mitte üksnes seal, kus see on ametialaselt sisse viidud, vaid kohastab selle järgi kogu oma kompleksi. Kuna mõtlemine on nüüd väärdunud etteantud ülesande lahendamiseks, siis ka seda, mida ette antud ei ole, käsitletakse kui ülesannet. Mõtlemine, mis on kaotanud autonoomia, ei usalda end enam kui tegelikkuse käsitajat vabalt, selle enese pärast. Selle ta jätab oma aupaklikus illusioonis kõige kõrgemalt makstutele ja teeb ennast hoopis mõõdetavaks. Ta käitub isegi omaenese silmis nii, nagu peaks pidevalt tõestama oma võimekust. Isegi kui pole pähklit, mida pureda, muutub mõtlemine treeninguks mis tahes eelseisva rakenduse tarvis. Ta näeb oma objekte pelkade takistustena, omaenda vormisoleku permanentse testina. Kaalutlused, millega soovitakse võtta vastutust oma asja ja seega ka iseenese eest, äratavad kahtlustust kui tühine, ülespuhutud, asotsiaalne eneserahuldamine. Nii nagu neopositivistidel on tunnetus lõhenenud akumuleerunud empiiriaks ja loogiliseks formalismiks, nõnda polariseerub seda tüüpi vaimutegevus, mille selga ühtsusteadus istub nagu valatult, ühelt poolt teadasaadu inventuuriks ja teisalt mõtlemisväe proovilepanekuks: igasugune mõte saab kas informeerituse või võimekuse viktoriiniks. Õiged vastused peavad olema juba kusagil tallel. Instrumentalism, pragmatismi uusim versioon, ei ole enam ammu mõtlemise rakendamise asi, vaid omaenda vormi aprioorne tingimus. Kui opositsioonilised intellektuaalid üritavad selles nõiaringis kujutleda ühiskonnale teistsugust sisu, halvab neid nende enda teadvuse kuju, mis on juba ette modelleeritud säärase ühiskonna vajaduste järgi. Kuigi mõte on unustanud, kuidas ise mõtelda, on ta ühtlasi saanud iseenda absoluutseks eksamineerijaks. Mõtlemine ei tähenda enam midagi muud kui igal silmapilgul valvamist, kas ikka suudetakse mõtelda. Siit ka see lämbumuse mulje, mida pakuvad isegi kõik näiliselt sõltumatud vaimutooted, nii teoreetilised kui kunstilised. Vaimu ühiskonnastumine katab nad kinni, isoleerib klaasi alla, nõnda kaua kui ühiskond ise jääb vangi. Kui mõtlemine varem internaliseeris üksikud väljast tuletatud kohused, siis nüüd on ta oma integratsiooni ümbritseva aparaadiga iseendasse inkorporeerinud ning käib seega maha juba enne, kui oma õigustesse astuvad majanduslikud ja poliitilised verdiktid.

130
Hall ja hall. – Kultuuritööstust ei aita isegi tema must südametunnistus. Nii objektiivseks on saanud tema vaim, et lööb omaenda subjektidele näkku, nii et nemad – kõik nad ju agendid – teavad seda ja üritavad mentaalsete reservatsioonide abil distantseeruda sellest pahandusest, mida põhjustavad. Mööndus, et filmid levitavad ideoogiaid, on ise laialt levinud ideoloogia. See on administratiivselt paigutatud jäika eristusse, kus ühel pool on sünteetilised unelmad, argipäevast pagemise, escape'i vahendid ning teisel pool heade kavatsustega tooted, mis õhutavad õiget sotsiaalset käitumist, edastades sõnumit, "conveying a message". Kärme hõlmatavus escape'i ja message'i alla väljendab mõlema tüübi ebatõesust. Escape'i pilkamine, pealiskaudsuse standardiseeritud taunimine ei ole midagi muud kui haletsusväärne kaja sellest ammujuurdunud eetosest, mis sõitleb mängu, sest ei oska valitseva praktikaga kaasa mängida. Escape-filmid ei ole nõnda eemaletõukavad mitte sellepärast, et pööravad selja luitunud eksistentsile, vaid sellepärast, et ei tee seda piisavalt energiliselt, sest nad on ise just sama luitunud, kuna need rahuldused, mida nad teesklevad, langevad kokku selle reaalsuse ja salgamise alatusega. Neis unenägudes puudub unistus. Nii nagu värvifilmi kangelased ei lase sekundikski unustada, et nad on normaalinimesed, tüpiseeritud prominentnäod ja investeeringud, nii tuleb skemaatiliselt toodetud fantastika õhukese karra alt eksimatult esile kino-ontoloogia skelett, kogu see kohustuslik väärtushierarhia, soovimatuse ja järeleaimatavuse kaanon. Pole midagi praktilisemat kui escape – midagi, mida äri sisimalt rohkem omaks võtaks; kaugustesse meelitatakse ainult selleks, et taguda distantsilt teadvusse empiristliku elamise seadusi, nii et neid mingid empiirilised puiklused ei häiriks. Escape on täis message'it. Ja message, selle vastand, näeb välja, nagu sooviks põgeneda põgenemise eest. Ta asjastab vastupanu asjastamisele. Tarvitseb ainult kuulata, kuidas eksperdid kiidavad mõnd linateost muude väärtuste kõrval ka mõttetiheduse eest samal toonil, nagu kaunis näitlejanna kinnitab, et temalgi on personality. Filmitootjad võivad koosolekul vabalt otsustada lülitada escape-filmi peale muude kallite lisade veel ka ideaali: et inimene oleks üllas, abivalmis ja hea. Lahutatuna kujundi immanentsest loogikast, selle ainest, muutub säärane ideaal ise millekski fondist hangituks, olles seega midagi ühtaegu käegakatsutavat ja tühist, küündimata enamani kui kõrvaldatavate puuduste parandamine, õilistatud sotsiaalhoolekanne. Kõige meelsamini propageerivad säärased filmid joodikute tagasitoomist ühiskonda, ühtlasi kadestades nende armetut joovastust. Kujutades anonüümsete seaduste järgi jäigastuvat ühiskonda nii, nagu selle vigade kõrvaldamiseks piisaks heast tahtest, kaitstakse seda isegi ausa rünnaku korral. Siin peegeldub justkui kõikide õigesti ja odavalt mõtlevate inimeste rahvarinne. Message'i praktiline vaim, käegakatsutav demonstratsioon, kuidas asju parandada, ühendab süsteemiga oma jõud fiktsioonis, justkui koondühiskondlik subjekt, millist sellisena küll praegu ei eksisteeri, suudaks kõik korda teha, kui vaid ennast kokku võetaks ning jõutaks selgusele kurja juures. Oma suutlikkuse niisugune tõendamine annab hea tunde. Message'ist saab escape: see, kes asub usinalt koristama maja, milles elab, unustab pinnase, millele see on ehitatud. Kuid siiras escape, piltlikustatud vastuhakk tervikule kuni selle formaalsete koostisosadeni välja, võib teiseneda message'iks, ilma seda välja ütlemata, just oma vankumatult askeetliku suhtumisega praktilistesse ettepanekutesse.

132
Värvitrükk. – Ühiskond on integraalne juba enne, kui seda totalitaarselt valitsema hakatakse. Tema organisatsioon hõlmab ka neid, kes on temaga vaenujalal, ja normeerib nendegi teadvust. Ka need intellektuaalid, kellel on kõik argumendid kodanliku ideoloogia vastu poliitiliselt käpas, alluvad standardiseerimisprotsessile, mis oma jämedalt kontrasteeruva sisuga ja nende muganemisvalmiduse kaudu lähendab neid valitsevale vaimule, nii et nende vaatepunkti sisu muutub üha juhuslikumaks, hakates sõltuma pelgalt nende pinnalistest eelistustest või oma šansside hindamisest. See, mida nad subjektiivselt peavad radikaalseks, kuulub objektiivselt niivõrd üleni üldskeemis nendetaoliste jaoks reserveeritud sektsiooni, et radikalism mandub abstraktseks prestiižiks, nendesuguste legitimatsiooniks, kes teavad, mille poolt ja vastu peab üks intellektuaal tänapäeval olema. Hüved, mille poolt nad on, on juba ammuilma olnud sama aktsepteeritud, arvult sama piiratud, nende väärtushierarhias sama fikseeritud nagu üliõpilaskorporatsioonides. Kuigi nad hurjutavad ametlikku kitši, kaldub nende mõttelaad nagu sõnakuulelikel lastel ettevalitud toidu, klišeevastaste klišeede poole. Sääraste noorte boheemlaste eluase sarnaneb nende vaimse majapidamisega. Seinal petlikult originaalitruud värvitrükid kuulsatest Van Goghidest nagu "Päevalilled" või "Tänavakohvik Arles'is", raamaturiiulil lahjendatud sotsialism ja psühhoanalüüs ning natuke seksuoloogiat pärsituile, kel kammitsad puuduvad. Sellele lisaks Random House'i väljaanne Proustist (Scott Moncrieffi tõlge on ära teeninud paremat), juba välimuse poolest säästlikult eksklusiivne, kompaktselt ökonoomne omnibus-editsioon, mis oma kujuga pilkab autorit, kelle iga lause lõi rivist välja mõne käibetõe ning kes täidab nüüd auhinnatud homoseksuaalina noorte juures samasugust rolli nagu raamatud meie metsade loomadest ja põhjapooluse ekspeditsioonist Saksa kodudes. Samuti grammofon Lincolni-kantaadiga mõnelt tublilt vaimult, kelle teemaks raudteejaamad,[2] koos kohusetundlikult imetletud Oklahoma folklooriga ning paari valju džässplaadiga, mis tekitavad ühtaegu kollektiivse, kartmatu ja mugava tunde. Iga otsustus teenib ära sõprade heakskiidu, kõiki argumente nad juba teavad. Kuna kõik kultuuritooted, isegi nonkonformistlikud, on hõlmatud suurkapitali jaotusmehhanismi ja kuna toode, mis ei kanna massitootmise imprimatur'it, jõuab kõige arenenumal maal vaevalt üldse lugejani, vaatajani, kuulajani, siis on nende ainesest juba ette välistatud igasugused hälbivad igatsused. Isegi Kafkast on saanud inventaritükk allüürniku ateljees. Intellektuaalid ise on ennast juba nii tugevalt sidunud sellega, mida nende isoleeritud sfääris kindlalt pooldatakse, et nad ei ihalda midagi enamat kui seda, mida neile serveeritakse highbrow' märgi all. Ambitsiooniks on saanud aktsepteeritud sortimendi tundmine, korrektse loosungi tabamine. Sissepühitsetute autsaiderlus on illusioon, pelk ooteaeg. Nende pidamine renegaatideks annaks neile liiga kõrge hinde; nad kannavad oma keskpärasuse näo ees sarvraamis aknaklaasidega prille, et saavutada iseenda silmis ja üldises võidujooksus "briljantsuse" eelist. Sellised nad kord juba on. Opositsiooni subjektiivne eeltingimus, normeerimata otsustusvõime, on välja suremas, samal ajal kui selle žeste sooritatakse grupirituaalina. Tarvitseks Stalinil ainult köhatada, ja nad viskavad oma Kafkad ja Van Goghid prügimäele.

152
Hoiatus: mitte kuritarvitada! – Dialektika on tekkinud sofistikast kui diskuteerimismeetod, millega kõigutada dogmaatilisi väiteid ja, nagu ütlesid kohtusüüdistajad ja koomikud, et teha väiksem sõna tugevamaks. Seejärel arenes see igikestvaks kriitikameetodiks philosophia perennis'e vastu, varjupaigaks rõhutute kõikidele – isegi veel mõtlemata – mõtetele. Aga oma õiguse saamise vahendina oli see algusest peale ka domineerimise vahend, formaalne apoloogiatehnika, mis sisust ei hooli, valmis teenima neid, kes suudavad maksta: printsiip, millega alati ja edukalt vastast tema enda relvaga lüüa. Seega ei seisne dialektika tõesus või ebatõesus meetodis kui sellises, vaid selles, milline on tema intentsioon ajaloolises protsessis. Hegeli koolkonna lõhenemine vasakuks ja paremaks tiivaks tulenes samavõrd tema teooria kui ka 1848. aasta revolutsiooni eelse poliitilise olukorra kahemõttelisusest. Dialektiline pole mitte üksnes Marxi õpetus, et proletariaat kui ajaloo absoluutne objekt on suuteline saama ka selle esimeseks ühiskondlikuks subjektiks, et realiseerida inimkonna teadlik enesemääramine, vaid seda on ka nali, mille Gustave Doré on pannud ühe ancien régime'i parlamendisaadiku suhu: et ilma Louis XVI poleks kunagi tulnud revolutsiooni ja seega tuleb inimõiguste eest tänada just teda. Negatiivne filosoofia, see universaalne lahustamine, lahustab alati ka lahustaja. Aga see uus kuju, milles ta väidab ületavat [aufzuheben] mõlema, nii lahustaja kui ka lahustatava, ei saa antagonistlikus ühiskonnas kunagi esile tulla puhtana. Nii kaua kui domineerimine ennast taastoodab, tuleb lahustaja lahustumises vana kvaliteet toorel kujul uuesti esile: radikaalses mõttes hüpet ei toimu. Ainus, mis välja päästaks, oleks sündmus. Et uue kvaliteedi dialektiline määratlus viitab alati tagasi objektiivse tendentsi vägivallale, mis kannab edasi domineerimist, on see alati, kui on mõiste tööga saavutanud eituse eituse, peaaegu möödapääsmatult sunnitud asendama, olgugi vaid mõttes, veel olematud alternatiivid vana halvaga. Sügavus, millega ta objektiivsusse tungib, on ostetud osalusega vales, justkui objektiivsus olekski juba tõde. Üritades rangelt ekstrapoleerida privileegideta seisundit sellest, mis võlgneb oma olemisprivileegi ajalooprotsessile, kummardab ta restauratsiooni ees. See ilmneb privaat-eksistentsis. Hegel noomis seda tühisuse eest. Pelk subjektiivsus, mis põhineb omaenda printsiibi puhtusel, takerduvat antinoomiatesse. Teda hukutab iseenese nurjatus, silmakirjalikkus ja kurjus, kui ta ei objektiveeru ühiskonnas ja riigis. Moraal, puhtal eneseteadmisel rajanev autonoomia, isegi südametunnistus olevat kõigest näivus. Kui "moraalset tegelikkust pole olemas" ("Phänomenologie", toim. Lasson, lk 397), siis ongi loogiline, et Hegeli õigusfilosoofias asetatakse abielu südametunnistusest kõrgemale ja et viimasele, isegi selle kõrgemal tasandil, mida Hegel määratleb romantikute kombel irooniana, heidetakse ette "subjektiivset tühisust" selle kahetises mõttes. See dialektika motiiv, mis läbib süsteemi kõiki kihte, on ühtaegu tõene ja ebatõene. Tõene, sest paljastab üksiku kui paratamatu illusiooni, kui irdunud väärteadvuse, nagu ta olekski tema ise ja mitte üks moment tervikust; ja selline väärteadvus hajub terviku jõul. Ebatõene, sest objektiveerimismotiiv, "võõrandumine", saades ettekäändeks subjekti kodanlikule enesejaatusele, madaldub pelgaks ratsionaliseeringuks, nii kaua kui objektiivsus, mida mõte vastandab halvale subjektiivsusele, jääb mittevabaks ja varjub subjekti kriitilise töö eest. Sõna "võõrandumine", mis ootab eratahte kuulekuselt pääsemist privaatse meelevalla alt, tunnistab, käsitades välismaailma kui subjektile institutsionaalselt vastanduvat, et hoolimata kõikidest lepitusekuulutustest on subjekt ja objekt jätkuvalt leppimatud, mis omakorda ongi dialektilise kriitika teemaks. Enesevõõrandusakt tähendab lahtiütlemist, mida Goethe kirjeldas päästvana, ning seega status quo õigustust, nii täna kui toona. Näiteks tähelepanekust, et patriarhaalne ühiskond naisi sandistab ja et neid antropoloogilisi deformatsioone on võimatu kõrvaldada, jättes nende eeldused puutumata, suudab just halastamatult illusioonivaba dialektik tuletada majaperemehe vaatepunkti ning kõneleda patriarhaalsete suhete jätkumise eest. Selleks ei puudu tal ju kaalukad alused, nagu teistsuguste suhete võimatus praegustes tingimustes või isegi humaansus rõhutute vastu, kes peaksid vääremantsipatsiooni arved kinni maksma; aga kogu see tõde moondub mehe huvide kätes ideoloogiaks. Dialektik teab, kui õnnetu ja haavatav on vanapiiga ja kui mõrvarlik on lahutus. Kuid antiromantiliselt eelistades asist abielu efemeersele kirele, mis jääb kooselus ületamata, hakkab ta eestkõnelejaks nendele, kes taotlevad abielu kiindumuse arvel ja armastavad seda, millega nad on kokku laulatatud – nimelt abstraktset omandisuhet. Niisuguse tarkuse viimne järeldus on see, et inimesed polegi kuigi tähtsad ning nad peaksid kohanduma antud konstellatsiooniga ja tegema, mis nõutav. Et ennast selliste kiusatuste eest kaitsta, on valgustatud dialektikul tarvis pidevat umbusku selle apologeetilise, restauratiivse elemendi suhtes, mis on lõppude lõpuks ise üks osake naiivsusetusest. Refleksiooni ähvardav tagasilangus reflekteerimatusesse reedab ennast selles üleolevuses, millega dialektiline meetod vehib ja kõneleb, justkui oleks ta ise see vahetu teadmine tervikust, mille dialektika printsiip just nimelt välistab. Totaalsuse seisukoht võetakse üle selleks, et lüüa õpetliku see-pole-see-mida-silmas-peetakse hoiakuga vastasel käest mis tahes negatiivne otsustus ning ühtlasi katkestada vägivaldselt mõiste liikumine ja peatada dialektika osutusega faktide ületamatule raskusjõule. Kahju tegijaks on thema probandum: dialektikat kasutatakse ära, selle asemel et ennast talle loovutada. Nõnda siis pöördub suveräänne dialektiline mõtlemine tagasi dialektika-eelsesse staadiumi – lahedasse tõdemusse, et igal asjal on kaks külge.

Saksa keelest tõlkinud M. V.

Theodor W. Adorno, Minima moralia. Reflexionen aus dem beschädigten Leben. Berlin; Frankfurt am Main: Suhrkamp, 1951.

THEODOR WIESENGRUND ADORNO (1903–1969) oli imelaps, pianist, helilooja, muusikakriitik, kes oli 30. eluaastaks kaitsnud kaks doktorikraadi, ühe Husserli ja teise Kierkegaardi filosoofiast. Kierkegaardile lähedane on kogu Adorno mõtlemist kannustanud püüdlus päästa hic et nunc, üksik ja konkreetne siin-ja-praegu, mõistelisuse ehk "identsusmõtlemise" võimu alt. Mõistetes avaldub nn vahetusprintsiip, mis taandab kogu võrreldamatu individuaalsuse millekski võrreldavaks. Selle ühiskondlikeks vasteteks on rahalised suhted, kaubafetišism, asjastumine, vahetusväärtuse domineerimine – võiks lisada, et ka digiteerimine. Siin-ja-praegu päästmise missiooniga kaasnes Adornol sügav umbusk igasuguse totaalsuse, terviklikkuse vastu – olgu selleks siis intellektuaalsed või ühiskondlikud süsteemid või meeldivalt harmooniline kunst. Kui Hegeli meelest saab tõde tabada ainult tervikus (poolik tõde jääb alati valeks), siis Adorno kuulsa aforismi järgi on hoopis tervik vale. Sellest ka Adorno kirjutusstiili fragmentaarsus ja raskepärane vihjelisus, kiindumus aforismidesse, kujundlikkuse eelistamine kontseptuaalsusele, samuti poolehoid dissonantsele, disharmoonilisele kunstile. See kõik ilmneb ka sõja-aastatel Los Angeleses alustatud ja 1951 ilmunud raamatukeses "Minima moralia [väike eetika]. Refleksioonid rikutud elust", millest on eesti keeles varem ilmunud seitse pala Akadeemias (1993, nr 6) ja kaheksa Vikerkaares (2004, nr 3). Halastamatu, põhisuunitluselt konservatiivse kultuurikriitika ja kriitika kriitika kõrval leidub selles ka lummavaid utoopilisi viipeid parema maailma poole, nagu ühest Maupassant'i novellist inspireeritud "Sur l'eau" ("Vee peal").

M. V.

[1] Carl Sternheim (1878–1942), saksa novelli- ja näitekirjanik. Tlk.

[2] Mõeldud Earl Robinsoni (1910–1991) kantaati "The Lonesome Train" (1942). Tlk.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: