*
Uue aasta esimene hommik ja seitse surnud siidisaba siruli siinsamas sillutisel. Esimene jalutuskäik ja päevapüüdmine ja seitse surnud siidisaba, see on nimeste uue aasta hind: bombycilla garrulus, pommitatud pihuks ja põrmuks. Ümber lahe kõndides on mõttes surnud siidisabad. Korjan pisut piduprügi, näe, Sampo tikud - mis jahu see veski küll saabuvail päevil jahvatab, millest, ja kuhu see kõik mahub? Metsatukk kihab rahutuist lindudest. Laulan: anna meile rahu, anna natukenegi, kui palju ei mahu. Maailm veel raskes piduunes pärast ränka ööd.

Üks ema väikese pojaga vaid, too silmab kaljurünka: vaata, see on ju saurus, tritseeratops! Korjan purke ja topse ja mõtlen - oleks ehk võinudki maailm jääda sauruste omaks või olemegi meie nüüd need - purkide ja topside saurused? Milline on õigupoolest me aju ja kehamassi suhe?

On esimene päev ja päevapüüd, maailm ikka vana ja arusaamatu. Just nõnda vanast aastast uude lohiseb see sama juhe. Telekas on Viin, on kuld ja samet ja siid, lühtrisära, läikiv pillipuit ja triibuline tviid. Mina ent mõtlen seitsmele surnud siidisabale. Täna ja terve ülejäänud aasta.

1. jaanuaril Helsingis