Nii ütlemata lühinägelik olin ärgates.
Pahurast ninaotsast kaugemal polnud muud kui udu.
Ei midagi, peale talumatult pika öö ja päeva
ja otsata ootuse
ja neidki nägi ainult kõõritadas.

Kusagil pidi ent olema midagi veel.
Ei võinud ju, et olen ainuke tõre täpp
ses lõputus läbistamatus ähmasuses.

Olingi siis otsides teel,
kuppel kõrvuni, tänavaid tüütuks tembeldades.

On ehk teine täpike veel, vahest terve trobikond,
On kuskil laiem pilt, kõrgem kaar ja kuppel,
täppidest kett või kee?

Kui mõtlesin just loobuda, tuli Lootuse puiestee
ja udust ilmus tuhandeid tantsisklevaid täppe,
kes nagu virvatuled vedasid edasi.

Unistuse tänav.
Ei teadnud, et see olemas on.
Ei uskunud vist.
Nii lähedal, et lühinägelikki leiab üles
ja kui usub, võib saada kaugele nägijaks,
kaugele-kõrgele nägijaks ja kuuljaks

Jah, on otsata pikk, on ähmane.
On tüütuid tänavaid, mis kuhugi välja ei vii.
Aga üks väikene põige...
Alles on tähenduslikest täppidest keed!
Ja Unistuse tänav
mis unistajaid alati ühendab
ja igatsejaid kokku viib.
Üks igatsev hõige...
Näe, neid pisikesi täppe
teineteise kaisus ja kurgu all,
neid õnnelikke täppe,
kellel on millest unistada
ja kes moodustavad nii tohutu tähenduslikke
ühendusi, sirgeid ja sildu,
kaari ja kupleid.

Seisin varahommikul Unistuse tänaval.
Kinnitan, ta on olemas.
Ta on ja jääb alles.
Tuleb vaid minna Lootuse puiesteele
ja sealt siis pöörata
õigele poole