Øyvind Rangøy: Eesti andis mulle vabaduse olla see, kes olen ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Øyvind Rangøy
Øyvind Rangøy Autor/allikas: erakogu

Kõne Betti Alveri 2019. aasta kirjandusauhinda vastu võttes.

Høyrde du ein gong steg, ein gong det var sommar,

då trappa låg heit, då flamma ditt livs fronton?

 

Need norrakeelsed sõnad pärinevad minu tõlkes Jaan Unduski luuletusest "Kuum" tema samanimelise romaani kaanelt. Avastasin hämminguks, et see oligi üks esimese Betti Alveri kirjandusauhinna laureaatidest. Hämmingu jätkuks leidsin sedagi, et täna täpselt kakskümmend aastat tagasi sai auhinnaga pärjatud Kalju Kruusa, kellega koos ma paar nädalat tagasi esinesin.

Olen norralane. Olen nüüd juba palju kordi rääkinud oma loo sellest, kuidas ma aastal 1998 rookisin kalatööstuses lõhet, kui eesti neiu minult küsis, kuidas see kalast väljavõetav asi norra keeles on. "Innvoller," ütlesin, ja küsisin vastu: ja kuidas sinu keeles on. Nõnda saigi mu esimeseks eestikeelseks sõnaks "sisikond". Paar kuud hiljem sain öelda ühele teisele eesti neiule: "mina tean ühte eesti sõna". Imbist sai mu naine. Ja mis võks olla loogilisem kui see, et esimene eesti sõna on ühtlasi esimese eestikeelse luulekogu pealkiri.

Mulle meeldib kõnekeel, sest temas on elu. Mulle meeldib ka kirjakeel, sest temas on kihid, on ajalugu: sest temas on kõik eelnenud ajad korraga olemas. Nagu kirjanduseski. Minu jaoks ei ole kirjandus kirjandussisene asi, ei tohi olla. Ta on elu ja avastus.

Mulle meeldib jalgratast leiutada. Olen selles suhtes naiivne diletant. Tegutsen vaimustuse ja tunnetuse alusel, seda teoreetilise teadmisega, et kõik on muidugi varem tehtud ja et suures osas olen ma sellest teadmatuses -- kuigi see koik elab edasi minus, minu keeles, minu hinges. Ma olen tänulik selle kõige eest, mis on olnud. Ma tunnen oma segasel, struktureerimata viisil rõõmu kirjandusest. Ent tean ka seda: et see minu jaoks taandub lihtsusele, elule, tõele.

Ma kirjutan olulistest asjadest. Mulle meeldib Rein Raua pealkiri: "Pisiasjad, mis omavad tähtsust". Aga kirjutan ka suurtest asjadest. Kindlasti korraga nii suurtest kui väikestest. Ma kirjutan veendumusest, et need asjad on tähtsad.

Ma olen end päriseks kirjutanud. Ma üritasin kunagi tubli olla, aga ei oska. Mulle endale tundub, et ma pole osanud süstemaatilselt läheneda eriti millelegi, kirjandusele ka mitte. Olen hüplik ja püsimatu. Ent miski on end peale pressinud. Kuskilt sügavamast kohast.

Ma loen kogust:  

 

Siin, Atlandi ookeani piiril, oli lapsepõlv. Kurk veidi valutab.

12-aastaselt lugesin makilindile Snorre Sturlasoni saagasid, ei

tea miks, võib-olla on kusagil kohvris kassetid veel olemas. Kas

leiaksin säält oma hääle?

 

Olid kajakamunad. Ühel pisikesel laiul, nime järgi vaid skääril, oli

punane ristik, kesalill ja merikann. Siit oli sissepääs sadamasse,

millest ma ei teadnud, sest see oli kodu.

 

Leidsin ühe teise kasseti. Vastik väike poiss tegi raadiot, kiusas

oma õdesid, naabreid, küsides sarkastiliselt ja ärritaval häälel.

Kas see olin mina?

 

Ei saa olla. Sest mina mäletan poissi nii rabatuna kõiksuse ilust,

et ta peaaegu ei saanud surra. Poissi, kes polnud veel vaadanud

üle ääre ega näinud seda, mida nägematuks teha ei saa.

 

Ent seda poissi ei olnud. Ja võib-olla on ta endiselt siin

 

Üks oluline inimene ütles mulle ühel olulisel hetkel: sa oled ikka veel see poiss.

Ma olen. Ja seda täies teadlikkuses, et saab ka küüniliselt suhtuda: kes siis pole? Kas see on nüüd nii eriline, et olid poiss? Aga mina tean, et on eriline olla mitte-eriline. Et nii eriline ongi, sest mina ei ole ainult see poiss. Ma olen iga poiss. Ma olen iga inimene.

Igaüks ei pruugi seda sõnastada samuti -- või üldse -- aga see, millele ma lähenen, mis ennast minust välja murrab, on inimlik, ja mina ei lepi kunagi sellega, see oleks kuidagi vähe. Et seda oleks vähem joodikus. Et seda oleks vähem üksildases inimeses, kes võitleb ärevusega.

Mu naiivsus ei ole naiivne. Alati on alatust. Alati on igasuguseid motiive, ja nende võim pole selles maailmas sugugi väike. Sellest tuleb aru saada, ja sõdu tuleb valida. Alati on objektiivselt nii palju, millega on peaaegu võimatu seda püha erilisuse usku lepitada. Ent ma ei lepi.

Igaüks isemoodi. Aga miski minus on iga inimene. Olen järelikult ka Betti Alver.

On üheksa miljonit jalgratast Beijingis. Või rohkemgi. Igaüks on isemoodi ilus. Ja iga jalgarattasõit, iga selles maailmas elatud hetk, on eriline. Uskugem sellesse, sest selles on jõudu.

Olen ikka veel see poiss. Leiutan endiselt oma jalgratast, mis on natuke minu nägu. Mis on natuke nende armsate inimeste nägu, kes on andnud usku, et minu häält on ka vaja.

Ma hakkasin kirjutama meeleheitest, sest olin kaks või mitu inimest. Olin oma kahe keele ja riigiga omamoodi lõhestunud ja üksi, olin alati kodutu ja hädas asjadega, mida ma ei suutnud väljendada. Ma kirjutan Eestist ja Norrast nõnda: 

Siin olen kodus, ja võõras, nagu ma koduski võõras ja kodus olen. Ja aeg-ajalt, nagu vilksamisi vaadates mägede taha, on maailm sama.

See oli tekstis ja elus mu suur igatsus, et maailm oleks ikkagi sama, et ma suudaks lepitada seda, kes ma olen, sellega, kus ma olen. Ja seda pean ka ütlema, et see ei ole ainult igatsuseks jäänud. Sest loomises olen leidnud midagi, mida on võimatu näha ja samal ajal mitte uskuda.

See on tänukõne. See on mulle üsna loomulik žanr, sest tänulik ma olen. Ma tänan muidugi žüriid, kes on midagi näinud minu teoses. Ma tänan oma kirjastajat, Kaur Riismaa, kes kunagi kinnitas, et lilli ja lukususautosid pole kirjastajale vaja, piisab, kui ma esitlusel tänan teda. Olgu ta siis veelkord tänatud. Ma tänan oma naist, sest luuletajaga pikemalt abielus olla nõuab, et sa oled eriti vintsket tõugu.

Ja ma tänan kõiki neid sõpru, kes on mulle erilist toetust andnud. Kui sa tead, et nii on, siis tead, et oled ka sellega hõlmatud, kuigi kõiki ei saa mainida, aga ma tohin ehk teisi vähendamata mainida, et ilma Turid Farbregdi julgustuseta, Kristiina Ehini luule tõlkimise kaudu luulemaailma leidmata, norra luuletajate Knut Ødegårdi ja Helge Torvundi väsimatu toetuseta, ilma oma norra kollektiivita Kammerpoetane -- nende hulgas eriti sõber Simen Kjærsdalen, ilma oma kursavenna Igor Kotjuhi usuta, ja ilma Veronika Kivisilla väsimatu kannustamiseta, ei oleks ma ilmselt täna siin.

Ja viimaks tänan Eestit. Norras on raske luuletajaks saada. Igal pool on, kindlasti, aga heas, küpses, igavas Põhjamaa riigis on kirjastusmaailmas teatud ootused, mille täitmise korral võid ennast kaotada. Ja kaotades ennast kaotad ka teisi. Eesti on, kogu oma inimlikkuses, kogu oma ebatäiuses, lubanud mulle vabadust olla, kes ma olen.

See pole sugugi pisike tunnustus ühele väiksele riigile.

Ma kunagi lugesin ühele Poola sõbrale ette kaks luuletust. Üks oli Adam Zagajewski. Teine mu enda oma. Ta ütles viimase kohta: "It was good. Not … as good as Adam's, but it was good." Ma usun, et polnudki sama hea -- aga ma usun samas, et ma koos Zagajewski ja veel paljude sõpradega saan llituda sellega, mida ta kirjeldab oma essees "In defence of ardor". Ehk siis: vaimustuse kaitseks.

Ma alustasin tõlkimisest eesti keelest norra keelde. Jätkasin kirjutamiskatsetega norra keeles. Siis sain julgustuse tõlkida ka norra keelest eesti keelde. Ja julgus kandis. Sellest sai raamat Knut Ødegårdi luuletustega ja hiljem ka Rolf Jacobseni luuletuse tõlkimise eest August Sanga luuletõlke auhinna nominatsioon. Ma loodan nüüd leida rohkem aega tõlkimiseks oma emakeelde. Mõne eesti kirjaniku teos on elu keerises teenimatult kaua ootel oolnud. Aga saan seda teha uue julgusega: et olen mõlemas keeles kodus.

Ja võib-olla sobib ka siis lugeda luuletust kojujõudmisest. Seisan siin teie ees Johnny Cashi särgis. See ei ole juhuslik. Minu onu oli kalur. Ta oli lihtne inimene, ma pole kunagi temaga luulest rääkinud. Tihti lihtsalt istusime koos. "Jaa!" ütles ta, kui ma koputasin uksele. Siis istume. Võib-olla rääkis ta anekdoodi. Ja kuulasime muusikat. Eriti tema Johnny Cashi.

Ta suri aastal 2012. Ma lõpetaksin luuletusega, kus tema, see vana kalur, kes kunagi Eestit ei näinud, kas kartis inimesi, aga käis üksi avaral merel, saab seista siin minuga, selles täiesti ootamatus kohas ja ka olla eriline, nii nagu peab olema:

 

Enamik asju meelde ei jää.

Enamik asju, mis meelde jäävad, tulevad hiljem meelde,

ootamatult, võib-olla, või olude sunnil.

 

Mõni haruldane asi on meeles juba siis,

kui ta sünnib.

 

Seitse aastat tagasi oli onu Klausi sünnipäev.

Olin just tulnud teisest riigist.

Ja istudes seal, vanas majas tortide, kohvide ja sugulaste vahel

haarasin hetkest kinni, kui kingitusest:

 

siin on minu sugu, aeg on nüüd. Ei midagi suurt,

on kohv ja vahvel ja vahukooretort, katkine tapeet,

seintel laevad ja näod.

 

Kuid mina olen majas, mis on siin, kus on inimesed, elusad,

kus kõik, mis kunagi minevik, mälestus ja kauge unelm

on vaikselt praegu siin. See ei saa kesta,

kuid kestab,

sest hetk on igavikku ankrusse heitnud.

 

Sellest sai ta viimane sünnipäev,

ma teadsin kuidagi ette.

Kuid selline päev pidi olema,

üks päev, et koju jõuda

 

ja päev, et koju jõudnuna

edasi minna

* 

Tartus, 23. novembril 2019.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: