I

Uks on loodud selleks, et teda saaks avada. Samas võib ka öelda, et uks on loodud selleks, et kinni olla, sest muidu poleks teda vajagi. Uksest väljudes avaneb meeletu taevas, linnud räägivad, sammal kasvab, teekate kannab meie kehade kaalu ja kõike on nii palju, et hetkegi rahu tundub täiesti uskumatu kingitusena. Rohkem pole nagu vajagi: olemas olla on täpselt nii mastaapne ime.

II

Me näeme. Kivi on kivi, vesi on vesi. Ent nähtud vesi ja nähtud kivi on juba midagi muud: ta on see, millest me koosneme. Me koosneme nägemisest, selle kaudu oleme maailmas. Kuulmine on nägemine kõrvadega. Haistmine on nägemine mäluga. Sest nõnda saame aru, et me ei ole seda, mida me näeme. Nägemise kaudu oleme ka üksi, sest keegi ei näe nagu meie.

III

Ent mõnikord näeme nägemist. Mõnikord näeme kellegi silmades või nende kaudu seda, mida teine näeb, või kuuleme, kuidas ta seda kuuleb. Me laename kellegi silmad ja me näeme nähtud vett, nähtud kivi, ent ka selle nägemist ennast. Nägemise nägemise kaudu oleme ka maailmas tundega, et me ei ole päris üksi.

IV

Mõni oskab jutustada, joonistada, kirjutada, maalida või lihtsalt olla maailmas nõnda, et teised on vähem üksi. Ta on inimene, kelle nägemine on teistele nähtav. Ja näidates oma nägemist, oma kivi ja oma vett, ei tekita ta tunnet, et sinu nähtud kivi või sinu nähtud vesi on kuidagi vähem nähtud. Ta tekitab hoopis tunnet, et nägemine on ka sinu pärisosa. Ja ongi.