Øyvind Rangøy "Oled ikka veel see poiss" koosneb lühikestest paladest, kronoloogilisse järjekorda paigutatud mälupiltidest. Viimaseid täiendavad kogumikus päris pildid – mustvalged fotod asjadest ja Norra maastikust. Seega mõjub raamat kohe justkui vanaaegse, paberil fotodega pildiraamatuna. Selle vahega, et mõned asjad on pildistatud autori mälusse ning ilmutatakse nüüd sõnadena. See elu, mis jääb ühe või teise kirjasaanud pildi vahele, on ununenud või mõnes teises, kapi otsa ära pandud või ära kaotatud albumis. Mäletamine, nagu pildistaminegi, on valikuline.

Seejuures tunnistab ka autor ise, et mälu on petlik: mõni mälestus, mida ta on pidanud enda omaks, kuulub kellelegi teisele. Hajusate mälupiltide raamatuks trükkimine muudab need kindlamaks, justkui tõelisemaks, kuulutab enda omaks. Rangøy lugu on ka ühe norraka Eestisse jõudmise lugu. "Oled ikka veel see poiss" algab väga varasest lapsepõlvest pisikesel Norra saarel ning jõuab lõpuks autori täiskasvanuikka, tänasesse päeva ja Eestisse.

Hilisemas eas tulevad meenutuste kõrvale päevikusissekanded, mis kirjeldavad vahetult ja olevikus 11–12-aastase poisi igapäevaseid tegemisi. On huvitav, kuidas ühes teoses suhestuvad omavahel lapseeas kirjutatud olevik ja täiskasvanu tagasivaade lapseeale. Lapseea päevikusissekannete kõrval tuleb seda selgemini esile täiskasvanu tagasivaateliste tekstide pildilisus, kus tekst kasvab välja konkreetsest detailist, olgu selleks siis kassimuumia, tühi kanala või merest leitud nokamüts.

Milline on siis see pildiraamat, mida autor meid vaatama kutsub? Seal on Norra maastik – tõusu ja mõõnaga ookean, kusagil autosõidu kaugusel mäed ja fjordid ning meritsi saabuv raamatukogupaat. See on justkui võlumaailm, sest raamatu sisekaanel on fantaasiakirjandusele omaselt selle maailma kaart. Nõnda saab pilte lugedes neid ka geograafiliselt õige täpselt Rangøy lapsepõlvemaailma paigutada.

Lapsepõlv on nagu lapsepõlv ikka – idülliline. Ent väikesel Norra saarekesel on see paratamatult igavuseni hea ja ilus. Ja autor on väga hea poiss. Kui ta pisut eksibki, siis kogemata, teadmatusest, ning kahetseb seda hiljem alati kibedalt. Raamatu tagakaanel on toodud välja Pille-Riin Larmi kommentaar, et Rangoy "maailmanägemis- ja kujutamisviis on üllatavalt kaugel heaoluühiskonnale iseloomulikust pseudoprobleemistikust." Pseudoprobleemistiku kõrval näib puuduvat ka "päris" probleemistik. On ainult meri, vahel vaikne, vahel tormine. On paadid, raadio ja tuul ...

Teose mõjusus tuleb kõige paremini esile siis, kui sellesse täielikult sisse minna. Vastasel korral võib suuremate sündmusteta tekst jälgi jätmata mööda külgi maha libiseda. Rangøy "Oled ikka veel see poiss" nõuab aja maha võtmist ning ideaalis ühe hingetõmbega algusest lõpuni lugemist. Siis jõuab pisikese saare rahulik kulgemine kontidesse, tekib arusaam tuulest ja ookeanist, tunne vaikusest, tormidest ja helgest lapsepõlvest.