Kuidas sa sattusid Steven-Hristo Evestusega koos filmi tegema? Kust see idee pärineb?

Idee oli mul juba vana. Ma tegin kunagi reality-sarja süüdistajatest ja üks sõber, kes on Monika Mägi all töötanud, rääkis mulle sellest nii-öelda hoogsast kontorielust, mis tundus väga põnev. Selle sama reality käigus puutusin ma kokku ka Monikaga, kes oli üks kommentaator, ja ta tundus ultrapõnev karakter.

Kuidagi samal hetkel ma hakkasin mõtlema, et kaks poolust võiks kokku saada. Üks on oma ametiülesannetelt prokurör, teine on advokaat, ning panna nad jutustama elulistel teemadel, läbi selle rääkides mitte nii klassikalist doklugu.

Ma sain mingil hetkel aru, et selle loo jutustamisel võib tekkida täiesti ideaalne kombinatsioon, mis on nagu film "Reis Hispaaniasse", kus kaks keskealist koomikut (Steve Coogan ja Rob Brydon, toim.) istuvad vastaspool lauda, räägivad omavahel ja sõidavad mööda maad ringi.

Selline jutustatud lugu on kui kerges vormis šarž, mis võib-olla avab inimest isegi rohkem. See võttis kaua aega, aga ma loodan, et sai asja.

Ütlesite, et Monika Mägi tundus juba enne ultrapõnev karakter, kuidas ta tegemise käigus avanes? Kas oli ikka sama põnev?

Eks ta üks heitlus ole, advokaadiga pole kõige kergem hommikust õhtuni vaielda selle üle, kuidas asjad peaksid olema. Eks Steven oli sellel puhul abiks, ta on harjunud neid karaktereid paremini tajuma.

Ma tegin juba aastaid tagasi ühe proovivõtte, läksime Narva-Jõesuusse ja panin nad kokku. Seal ma sain siseveendumuse, et võiks täitsa proovida seda.

Aga kuidas Monikast rääkida?

Noh Monika on veel sellisest advokaatide põlvkonnast, kes on suured staarid. Tema kõrgaegadel oli advokatuuris liikmed 120, praegu on advokaate üle tuhande. See aga tähendab, et toona pidid nad kõik olema väga säravad isiksused, et selle tööga tegeleda.

Filmis joonistus välja see, et Monika on selle ajastu advokaat, kus kohtus toimus esinemine. Kohtu mõjutamine, nagu filmides näha saab, kurjad pilgud, jalgadega trampimine. Sellist teatraalsust ja show-elementi enam kohtusaalides ei näe, siis ikka inimesed astusid saali ja see oli nagu teatrilava. Seal räägiti, mis on õige ja mis on vale.

Sa ei lähenenud sellele nagu klassikalisele dokile, vaid lasid kahel poolel vaielda.

Meil olid kuklas umbes teemad, kuhu suunas võiks liikuda, aga lõplik pilt selgus siiski läbi nende vaidluste ja vestluste. Filmist oli näha, et Monikal on vaja oponenti, siis ta läheb käima.

Kui me paari stseeni filmisime tühjas Liivalaia kohtumajas, siis oli näha, et ta läheb kohe rolli sisse. Mingi klõks käis peas ära ning ta oli paduadvokaat. Temas tuli välja emalõvi, nagu öeldakse, siis käis ka rusikas vastu lauda ära.