Anni Martin. Maarjamäe memoriaalansambel kui nurjatu probleem ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Maarjamäe memoriaalansambel
Maarjamäe memoriaalansambel Autor/allikas: Siim Lõvi

Kultuurilise trauma ilmingud on mälualal küll olemas, kuid sümboliteta, ruumielamuslik lahendus ning kaunis looduskeskkond ei ole kinnistanud selget ideoloogilist tähendust, märgib muinsuskaitseekspert Anni Martin Sirbis.

Aastatel 1960–2018 ilmunud meediatekstid Maarjamäe memoriaalansambli konstrueeritud tähenduse kohta näitavad selgelt, kuidas tähendus pärast ühiskonnakorra muutumist samuti teiseneb. See kinnitab, et memoriaali ümbermõtestamine on nurjatu probleem, mille leevendamisega on tegeletud juba 1990. aastatest saadik.

Lähiajalugu tähistavate mäluobjektide ümbermõtestamine ja ideoloogilise tähenduse muutmine on alati keeruline ja põhjustab kultuuritraumat, eriti neile, kellele võim ja seda tähistavad sümbol­objektid isiklikus mälus sügavalt sees. Pärast Tõnismäe monumenditüli valminud artiklikogumikus "Monumentaalne konflikt. Mälu, poliitika ja identiteet tänapäeva Eestis" (2008) toovad kultuurimälu uurijad Marek Tamm ja Saale Halla välja, et monumendid ei säilita oma esialgset tähendust, uued põlvkonnad ja uued mälukollektiivid kirjutavad need üle uute tähendustega. Samas kogumikus nendib Tartu ülikooli filosoofia ja semiootika instituudi praktilise filosoofia vanemteadur Siobhan Kattago, et ka sõjamemoriaalide juurest hajuvad ajapikku kõik poliitilised ja sotsiaalsed tähistajad, mis püüavad "suremist millegi eest" visuaalselt tabada ja püsivalt fikseerida. Nii muutub paratamatult ka sõnum, mida memoriaal algselt väljendama pidi.

Nurjatu probleem ja kultuuritrauma

Ideoloogiliselt keerulise ajalooga monumentide ümbermõtestamine on klassikaline nurjatu probleem. Nurjatuid probleeme ei ole võimalik lihtsal viisil lahendada, neid võib ainult leevendada. Nurjatud on täpselt defineerimata, ebaselged probleemid, mille käsitlemise tingimused muutuvad pidevalt, need tõukuvad muutustest ühiskonnas ja eri seisukohtadel olijate vastandumisest. Marju Lauristini ja Triin Vihalemma hinnangul on nurjatud probleemid eelkõige sotsiaalsed, sh on nurjatud kõik lõimumisest lähtuvad probleemid, kus põrkuvad võim ja identiteet.

Kõige reljeefsemalt plahvatas kahe rahvuse identiteedil põhinev konflikt näiteks pronksiöö ajal. Eestlaste ja venelaste mõtteviisi põhimõtteline erinevus ja identiteet väljenduvad lahknevates hinnangutes Teise maailmasõja sündmustele. Venekeelne mälukollektiiv näeb selles Suure Isamaasõja pärandit ja välisvaenlase tõrjumist, eestikeelne mälukollektiiv aga väärtustab Eesti Vabadussõja ja väikerahva vabadusvõitluse pärandit.

Kultuurilise trauma uurija Jeffrey Aleksanderi järgi ilmneb kultuuri­trauma, kui kogukonnaliikmed tunnevad, et nad on sattunud mingi kohutava sündmuse osaliseks, mis jätab kustumatu jälje nende grupiteadvusesse ja mällu ning muudab nende identiteeti põhjalikult ja pöördumatult. Teise maailmasõja aegne ja järgne terror ning Nõukogude okupatsioon on kahtlemata üks selline kollektiivse trauma põhjustaja. Traumast saadakse enamasti üle põlvkondade vahetumisega: uuel põlvkonnal pole otsest kogemust algse sündmusega. Kui leevendub kultuuritrauma, siis leevenduvad ka nurjatud probleemid.

Meediatekstides konstrueeritud tegelikkus

Sotsiaalkonstruktivistliku arusaama kohaselt on tegelikkus see, mida meedia tegelikkusena kujutab. Meediatekstid annavad tänuväärse võimaluse analüüsida, kuidas on uuritavale objektile tähendused antud ja kuidas need on ajas muutunud. Uurisin nõukogudeaegse Maarjamäe memoriaali tähenduste muutusi, kultuuritrauma ilmnemist ning võimalusi nurjatu probleemi leevendamiseks.

Analüüsisin kvalitatiivse sisuanalüüsi meetodil 47 meediateksti kuuel ajaperioodil: 1966–69 (memoriaali kavandamine), 1974–78 (I järgu ehitamine, sellele vahetult eelnev ja järgnev aeg), 1987–88 (avalikustamine/glasnost, II järgu kavandamine), 1990–98 (iseseisvuse taastamine ja sellele järgnev aeg), 2018. jaanuar (reaktsioonid (osalise) lammutamise vihjele, mille tegi Vikerraadio jutusaates justiitsminister Urmas Reinsalu) ning 2018. august (kommunismiohvrite memoriaali avamine).

Maarjamäe memoriaalansambli kajastus Autor/allikas: Anni Martin

Memoriaali meediakajastuse teemad 1966. aastast 2018. aasta augustini.

Anni Martin

Tähenduse muutmine

Koondasin meediatekstides esile kerkinud teemad, rühmitasin need ja paigutasin ajateljele. Analüüs näitas, et teemad ja selle kaudu memoriaalile antud tähendused on muutunud lineaarselt koos ühiskonnakorraga. Teemad, mis esinevad peaaegu kõigi perioodide meediatekstides, on memoriaalile tähenduslikud. Nende kaudu väljenduvad nii traumailmingud kui ka põhiväärtused, mille kaudu saab memoriaali edaspidi ümber mõtestada. Need on kunsti- ja loodusväärtused, ideoloogiline kontekst, memoriaali kavandamine eesti autorite loominguna ja pühadus.

Teemade muutus näitab selgelt, et alates 1990. aastatest lisandusid memoriaali kajastamisse uued teemad: ohvrid, tolerantsus, uus algus, ideeliselt arusaamatu tähendus, memoriaali füüsiline seisukord ning n-ö tundlikud teemad. Need peegeldavad memoriaali tähenduse ümbermõtestamise protsessi. Otsiti võimalusi trauma leevendamiseks ja ideoloogilise sõnumi nõrgestamiseks. Samuti oldi teadlikud, et ümbermõtestamine on keeruline protsess.

Ideoloogiline kontekst

Peaaegu kõigi perioodide uuritavates meediatekstides käsitletakse memoriaali ideoloogilist konteksti. Paatoslikku ideoloogia väljendamist kohtab üldjuhul nõukogude perioodi artiklites, kus tsiteeritakse kõnesid, näiteks nurga­kivipaneku miiting (1967) ja memoriaali avamine (1975). Teistes artiklites avaldub ideoloogia memoriaali rajamise eesmärgi kajastamises: mille eest võidelnutele/langenutele memoriaal on pühendatud, memoriaali eri osade sümbolitena esitlemine või kogu tähenduse sümboolsena esitamine. Ideoloogilisus ja sümboolsus jäävad siiski väärtuseks, mida lahti ei seletata. See on justkui kõigile mõistetav sümboliteks kodeerimine, mis seletamist justkui ei vajagi. Kuigi juba 1978. aasta dokumentaalfilmis "Maarjamägi"* ning 1987-88. aasta artiklites tuuakse välja, et ideoloogiast lähtuv sümboolsus ei pääse memoriaalis esile, see ei ole (üheselt) arusaadav.

Alates 1990. aastatest tuuakse välja, et memoriaal on rajatud Nõukogude võimu põlistamiseks või okupatsioonivõimu teostamiseks. Kuid ka siis mainitakse ideoloogiat nentivas vormis, ilma selgituseta, milles ideoloogiline sõnum täpsemalt avaldub. Sel perioodilgi rõhutatakse sageli, et memoriaali lahenduses on välditud nõukogudeaegse sümboolika kasutamist, mis teeb memoriaali ideoloogilise tähenduslikkuse raskesti tabatavaks. Samuti tuuakse 2018. aasta tekstides välja, et memoriaalil puuduvad kinnistunud ideoloogilised seosed, kuna see valmis poolikuna.

Võib järeldada, et ideoloogilise konteksti avamise üldsõnalisus osutab sellele, et see ei ole üheselt ja selgelt väljendatud ega ka arusaadav. Mõistetavate sümboliteta ja ideoloogiat toetavate narratiivideta ei ole memoriaal nii üheselt võimu ja ideoloogiaga seostatav. Arhitektuuriajaloolase Oliver Orro meelest võib üheks põhjuseks olla ka asjaolu, et memoriaalil korraldati tseremoniaalseid üritusi võrdlemisi vähe, sest memoriaali avamise ajaks (1975. aastaks) olid pealinnas juba välja kujunenud traditsioonilised kohad ja riitused. Näiteks lilled asetati Lenini ausamba jalamile Lenini (nüüd Rävala) puiesteel, pioneeride auvalve ja tseremooniad toimusid Tõnismäel nn Pronkssõduri juures, parteitegelased tervitasid ja pidasid kõnesid mai- ja oktoobripühade paraadi ajal Võidu (tänapäeval Vabaduse) väljakul jne.

Kunsti- ja loodusväärtused ning eesti autorite looming

Memoriaali kavandamise perioodil (1966–69) tuuakse olulisena esile kavandatava ansambli unikaalne kunstiväärtus ja arhitektuuriline lahendus. Rajamisaegsetes ja -järgsetes artiklites (1974–78) on kunstiväärtus teisejärguline ning sellest kirjutati pigem ruumielamuse võtmes. Kunstiväärtus kerkib uuesti esile alles pärast taasiseseisvumist. Üks peamine argument, miks peaks memoriaal säilima ning miks peaks seda väärtustama, on 2018. aasta uuritavates tekstides just kunstiväärtus.


Tundlikud teemad memoriaali meediakajastuses 2018. aasta jaanuaris ja augustis.

Maarjamäe memoriaalansambli kajastus Autor/allikas: Anni Martin

 

Maarjamäe looduslikud eeldused on väärtusena esindatud pea kõigil ajastutel. Märgitakse ära mereäärse koha kaunidus, vaated linnale ja merele ning õhtuse päikseloojangu ilu. Looduslikele väärtustele tuginetakse ka taasiseseisvumisest alates, kui memoriaalile püütakse uut kasutust ja kasutajaid leida.

Memoriaali autorite eesti päritolu tõstetakse eri rõhuasetustega esile pea igal ajastul. Nõukogude perioodil kerkib autorite rahvus esile tunnustavalt ja kompleksi kunstiväärtustele kaalu andavalt, rõhutatakse autorite andekust ja nimekust. Tähelepanuväärne on, et autoreid ei mainita memoriaali avamist kajastavates artiklites (1967. aasta nurgakivi miiting ja 1975. aasta avamine). Neid ei ole ka kõnepidajate hulgas ning memoriaalansambli avamispäeval ilmunud ülevaateartiklis antakse sõna hoopis Tallinna toonasele peaarhitektile Dmitri Brunsile.

Memoriaali autoreid hakatakse esile tõstma alles 1990. aastatel alates ümbermõtestamisest. Näiteks väärtustatakse loovisikute võimet luua silmapaistvaid ja kõrgetasemelisi teoseid ka keerulistel aegadel. Autorite kaudu nõrgestatakse memoriaalile konstrueeritud tähendusi ja tähenduslikkust. Arutletakse nii: kui on meie endi andekate loovisikute looming ja ainulaadne meistriteos, siis on sellega lihtsam leppida, kui tegemist olnuks võõrast rahvusest kunstnike, arhitektidega. N-ö omad olid näinud vaeva ka selle nimel, et memoriaal valmiks sümboliteta, abstraktse kunsti­teosena. Näiteks ilmus 1997. aastal ajakirjas Luup usutlus, milles käsitleti monumentide seisu. Memoriaali arhitekt Allan Murdmaa toob seal välja, et kui memoriaali poleks teinud eestlased, oleks tulemus meenutanud samalaadseid liiduvabariikide "fantasmagooriaid". Usutluses tuuakse ka välja, et Murdmaal tuli parteiorganite ees aru anda vähemalt kolmekümnel korral. Ka professor Mart Kalm toob 2018. aasta jaanuaris välja, et see, kuidas koostööd tegema pidanud arhitektid koos hakkama said, on põnev: poliitilisele tellimusele leiti mittetrafaretsed, värsked lahendused.

Autorite rahvuses on seega nähtud teatavat lunastust ning ka nutikust ajada asja nii, et võimu ideoloogia ei ole memoriaalil selgelt loetav ning tegemist on kõrgetasemelise teosega.

1990. aastatel esineb ka varjatud allteksti otsimist ja selle konstrueerimist: otsitakse ridade vahele peidetud tähendust näiteks memoriaali risti kujus – ida-lääne suunalises teede ristumises ning vaadet merele kui valge laeva ootust. Kõik, kes on memoriaali peaarhitekti Allan Murdmaaga kokku puutunud, väidavad, et sellist allteksti otsida ei ole siiski mõtet.

Maarjamäe memoriaalansambli kajastus Autor/allikas: Anni Martin

 

Pühadus, kangelased ja ohvrid

Eri ajastutel kannab pühadus samuti äärmuslikult lahknevaid väärtusi. Nõukogude perioodil oli püha sotsialistliku ürituse eest langenute mälestus, ning tuli, mis oli süüdatud kangelasliku mineviku meenutamiseks. 2018. aasta jaanuari artiklites laiendatakse pühadus aga rahvusküsimusele ning sama aasta augustis küüditatutele ja kannatanutele. Selline pühaduse muutunud käsitlus toob välja kultuuritrauma ja joonistab välja pühaks olemise tähenduse muutumise ühiskonnakorra ja valitseva ideoloogia muutumisel.

Eelnevalt kajastatud teemad kerkivad üles pea kõigil ajastutel. Ühiskonnakorra muutumine peegeldub kõige eredamalt selles, kuidas kangelaste kajastamine asendub ohvrite kajastamisega. Filosoof Eik Hermann peab sellist üleminekut ideoloogiliseks nõrgestamiseks. Nõukogude perioodi artiklites esinevad kangelased, kellele memoriaal on pühendatud, edaspidi asendatakse nad ohvritega.

Kummastavalt mõjub aga Nõukogude perioodil esinenud kangelaste mitmekesisus: kangelastena on esitletud nii meremehed, kellele on pühendatud varasemad monumendid Maarjamäe mälestusalal, kui ka skulptuuris kujutatud kajakad. Siingi jääb silma memoriaali ja selle kangelaste tähenduslikkuse vastuolulisus ja arusaamatus. Kangelasi või märke neist otsitakse juba varem konstrueeritud narratiivide kaudu (Spartaki ja Avtroili sangarlikud meremehed, vapper Venemaa poeg Nikonov, Jääretkest osavõtnud kangelased), pidepunkte otsitakse abstraktsest monumentaalkunstis (vaprad kajakad, leeki hoidvad käed). Silma jääb, et kangelasi mainitakse väga vähe, kui on mainitud, siis ametliku nimetuse mugandusena või memoriaali rajamise eesmärgi võtmes. Pigem tuuakse välja memoriaali suursugusus ja see, kui palju betooni ja terast selle valmimiseks kulub ning mitu ehitajat objektil töötab. Ka seegi, et objekti ehitavad Töökuulsuse III järgu ordeni kavalerid ja Tööpunalipu ordeni kandjad. Ehitajad on justkui suuremad kangelased kui need, kelle mälestuseks memoriaal valmib.

2018. aasta meediatekstid

Vaatlesin tundliku teema, esteetika ja uue alguse kajastamist eraldi 2018. aasta jaanuaris ja augustis. Jaanuaris ilmunud tekstid on ajendatud justiitsminister Urmas Reinsalu väljaöeldust. Vikerraadio saates tutvustas ta uut kommunismiohvritele pühendatud memoriaali ning tõi välja võimaluse nõukogudeaegne memoriaal (osaliselt) lammutada. Augustis avati uus kommunismiohvrite memoriaal, mis andis võimaluse konstrueerida ühiselt uued tähendused kogu Maarjamäe mälestusalale või keskenduda ainult uuele memoriaalile. Valdavaks sai neist viimane.

2018 jaanuar Autor/allikas: Anni Martin

2018. aasta meediatekstides käsitletakse enim ühtmoodi esteetikat ja memoriaali uut algust, kõige suuremad erinevused puudutavad memoriaali kui tundlikku teemat. Nii jaanuaris kui augustis ilmunud tekstides on suurim ühisosa pühadus ja tolerantsus. Jaanuaris joonistuvad teemadena välja ka barbaarsus (monumentide hävitamine, lammutamine), ideoloogiline taak (memoriaal on ajaloolise ebaõigluse füüsiline tunnistus, see on n-ö punane ja paatoslik) ning rahvusküsimusest tõukuv hirm, mis viib võrdluseni Tõnismäe pronkssõduri monumendikriisiga.

Augustis joonistuvad välja uued teemad: rindejooned, ohvrid ja timukad. Näiteks tsiteeritakse pärast kommunismiohvrite memoriaali avamist Postimehe juhtkirjas arhitektuuriteadlase ja -kriitiku Triin Ojari 26. VIII 2016 Sirbis kirjutatut: "Vastaspoolel võidelnud suurriikide hammasrataste vahele jäämine sai siinsele maale ja rahvale saatuslikuks, Maarjamäel on ühekorraga näha sõda ja ohvrid, võim ja selle ajutisus." Kommunikatsiooniteadlane Katrin Aava lisab neli päeva hiljem Eesti Päevalehe arvamusloos: "Meil on valik kaotada Maarjamäel rindejooned uue ja vana, õigete ja valede hukkunute ja kannatanute vahel. [—] Me võime näha, et Maarjamäel on kõrvuti timukad ja ohvrid, aga võime mõelda nii, et totalitaarses ühiskonnas on kõik lõpuks ohvrid."

Need on teemad, mille kaudu mõtestatakse kogu Maarjamäe mälestusala ka edaspidi. Selle kaudu avaldub võimalus nõrgestada memoriaali tähenduslikkust veelgi ja rääkida ajalugu teistmoodi (nn vaikijate ajalugu), tõsta esile senisest teistsugused kangelased või näha toonaseid kangelasi teises rollis, ka ohvrina. Küsida võib ka, kas ja kuidas andekaid noori arhitekte ja kunstnikke, kes leidsid võimaluse rakendada oma loovus võimu teenistusse, selline otsene võimu teenimine – ideoloogiliste sõnumite kajastamine kunstis – mõjutada võis. Kas ja kuivõrd oli selliste tellimuste täitmine vastuolus nende maailmavaatega, mil määral ja kuidas nad okupatsiooni kui paratamatusega leppisid ning kas see viis väärtushinnangute konfliktini inimese sees.

Maarjamäe memoriaali uus algus uue otstarbe ja uute kasutajatega on võimalik, muutumise protsess käivitus juba 1990. aastatel. Kultuurilise trauma ilmingud on küll olemas, kuid memoriaali abstraktne, sümboliteta, ruumielamuslik kunstiline lahendus, kaunis looduskeskkond ning vähesed võimu­rituaalid ei ole kinnistanud kohale selget ideoloogilist tähendust. Kommunismiohvrite memoriaali avamine on pakkunud võimaluse ka nõukogudeaegse memoriaali tähenduse muutmiseks ning kogu ala ühise totalitarismivastase monumentaalse mälumaastikuna määratlemiseks.

Artikkel on järg eelmise nädala (6. III) Sirbis ilmunud loole "Tähenduse minetanud memoriaalansambel". Artikkel põhineb autori eelmisel aastal kaitstud Tallinna ülikooli Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituudi magistritööl "Maarjamäe memoriaali tähenduste väljad – teisest maailmasõjast kommunismiohvrite memoriaali rajamiseni (1940–2018). Meediatekstide ja arhiivimaterjalide sisuanalüüs" (juhendajad Esta Kaal ja Katrin Aava).

* "Maarjamägi", Helle Murdmaa ja Peeter Tooming, 1978. Filmi on võimalik vaadata ERRi portaalis aadressil err.ee/media/video/822562

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: