Loe katkendit Ingmar Bergmani teosest "Fanny ja Alexander"

Ingmar Bergman
Ingmar Bergman "Fanny ja Alexander" Autor/allikas: LR

Loomingu Raamatukogu kuldsarjas ilmus Ingmar Bergani raamat "Fanny ja Alexander", mille on rootsi keelest tõlkinud ja saatesõnaga varustanud Ülev Aaloe. Anu Saluäär on kirjutanud uustrükile lisaks ka saatesõna "Ingmar Bergman Loomingu Raamatukogus". Avaldame teosest lühikese katkendi.

Bergmani poolautobiograafilises teoses avaneb laste pilgu läbi Ekdahlide teatridünastia igapäevaelu ja murdeliste sündmuste jada. See on meisterlikult kirja pandud haarav lugu täis sümboleid, mis kõnetavad ka tänapäeval. Samanimeline linateos, mida kriitikud on nimetanud Bergmani hüvastijätuks filmikunstiga, jõudis kinodesse 1982. aastal ning pälvis võõrkeelse filmi Oscari. Bergman on oma filmistsenaariumide kohta ise öelnud: "Ma pole kirjutanud filmikäsikirja selle tavalises tähenduses. See, mis ma olen kirjutanud, näib mulle pigem meloodiana, mida kaastööliste abiga lavastuse käigus instrumenteeritakse. Lugeja fantaasiale jätab mu käsikiri vaba voli."

Nagu kirjutab uustrüki värskes saatesõnas Loomingu Raamatukogu pikaaegne toimetaja, Bergmani loomingu tõlkja ja asjatundja Anu Saluäär, on "Fanny ja Alexandri" taasilmumine LR-i kuldsarjas "sümboolne lõpetus pikale Bergmani-ajajärgule "Loomingu Raamatukogus" ning ühtlasi ausammas Ülev Aaloe visale ja viljakale tõlkimistööle, mis pikki aastakümneid varustas Eesti teatreid Skandinaavia draamakunsti pärlitega."

Katkend:

Koridoris seisab aukartustäratav raudahi, mis levitab oma erilist, veidi ebameeldivat põletatud söe lõhna, ka kuumaks läinud raud haiseb. Köögis keedab preili Vega õhtusööki, head ja toitvat kapsasuppi, mille soe ja tugev lõhn kandub edasi kogu korterisse ning üleneb kõrgemaks ühenduseks koridori nurgas oleva hea koha ülimalt ihuliste aurudega. Väikese inimese jaoks, kes kõnnib Alexandri kombel nina maadligi, lõhnavad vaibad kõvasti koipulbri järele, mida nad suvekuudel kokkurullituna vedeldes endasse imevad. Igal reedel poonivad preili Ester ja preili Vega vana parkettpõrandat poonimisvaha ja tärpentiniga, see on uimastav lõhn. Okslikud puupõrandad lõhnavad vedelseebi järele. Linoleumi puhastatakse halvasti lõhnava hapu lõssi ja vee seguga.

Inimesed lõhnavad erinevalt. Nende riided ei lõhna mitte üksnes kanga, vaid ka toidu, higi, tubaka ja parfüümi järele. Nende jalanõud lõhnavad naha, viksi ja jalahigi järele. Inimesed käivad ringi nagu lõhnasümfooniad: puuder, tõrvaseep, uriin, sperma, roe, pumat. Mõnel on lihtsalt inimese lõhn, mõni lõhnab turvaliselt, mõni ähvardavalt. Preili Esteril, teenijatüdrukul, on parukas, mille ta spetsiaalse liimiga palja peanaha külge liimib. Kogu preili Ester lõhnab liimi järele. Vanaema lõhnab närtsinud rooside järele. Alexandri ema lõhnab magusalt nagu vanilje, aga kui ta kurjaks saab, lähevad tema udejad vurrud niiskeks ja temast levib tajutavat mõrkjat odööri, mis mõjub ohtlikuna. Noor trullakas ja punasejuukseline teenijatüdruk, kelle nimi on Maj ja kes on lombakas, on Alexandri lõhnalemmik. Parim, mida Alexander teab, on lamada Maj voodis tema käsivarrel, nina tema karedasse öösärki surutud. Maj lõhnab higi ja muu hea järele. Nad mõlemad teavad, et teineteise juurde minek on neile ilmselt keelatud, kuid keegi pole neile peale sattunud ja seetõttu võivad nad endist viisi koos olla nagu kaks väikest sõbralikku loomakest. Alexandri vanem õde lõhnab metalli järele, kummaline küll, aga ta lõhnab just nagu raamatukogus suitsetamislaual seisev tinakausike. Fannyl on rõõsa koore ja väikeste laste lõhn, ehkki ta on juba kaheksa-aastane.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: