Loe katkendit Don DeLillo teosest "Null K" ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Don delillo
Don delillo Autor/allikas: Wikimedia

Kirjastuselt Varrak ilmus "Moodsa aja" sarjas Don DeLillo teos "Null K", mille tõlkis inglise keelest Kersti Unt. Raamatu kunstnik on Maris Kaskmann. Avaldame teosest katkendi.

Üsna tavaline noormees Jeffrey satub oma multimiljonärist isa kutsel Kasahstani asustamata umbsoppi, tohutusse akendeta tehnoloogilisse kompleksi, kus ülirikkad inimesed lasevad end külmutada, et võita surma ja ärgata kunagi paremasse tulevikumaailma. Jeffrey kasuema Artis, kes põeb ravimatut haigust, soovib end külmutada. Hiljem, suutmata leinast üle saada, laseb end külmutada ka Jeffrey isa. Lugu kirjeldabki Jeffrey püüet toimuvat mõista ning inimese ja maailma suhet meie kõrgtehnoloogilisel ajastul.

"Null K" on mitmekihiline ja mõneti irooniline romaan tänapäeva maailmast, religioonist, võõrandumisest, maailma lõpust, südametunnistusest ja surmast. Teose keskmes on inimese püüdlused ja unistused ning suutlikkus maailmast või ka iseendast aru saada. 

Katkend:

Kui Ross ei istunud töölaua taga, seisis ta akna juures. Aga ta praeguses kabinetis polnud aknaid.
Ma küsisin: "Ja Artis?"
"Teda vaadatakse läbi. Varsti antakse rohtu. Ta elab paratamatult rohtude varal. Ta nimetab seda roidunud rahuloluks."
"Mulle meeldib see."
Ross kordas fraasi. See meeldis ka temale. Ta oli särgiväel, peas tumedad prillid, mida ta nostalgiliselt kutsus KGBdeks – viltuste klaasidega värvimuutvad polaroidid.
"Me ajasime juttu."
"Ta rääkis mulle. Sa veel näed teda ja räägid temaga. Homme," ütles isa.
"Ja vahepeal. See koht siin."
"Mis sellega on?"
"Ma teadsin vaid niipalju, kuipalju sa mulle rääkisid. Tulin siia pimesi. Esmalt autoga, mida juhtis autojuht, ja siis ettevõtte lennukiga Bostonist New Yorki."
"Keskmist mõõtu eralennukiga."
"Sealt tuli pardale kaks meest. Ja siis New Yorgist Londonisse."
"Kolleegid."
"Kes mulle sõnagi ei öelnud. Ega mul sest lugu ka polnud."
"Ja kes läksid Gatwickis maha."
"Mina mõtlesin, et see oli Heathrow."
"See oli Gatwick," kordas isa.
"Siis tuli keegi pardale, võttis mu passi ja tõi varsti tagasi ning siis tõusime jälle õhku. Olin salongis üksi. Nähtavasti magasin. Sõin midagi. Magasin ja siis me maandusime. Pilooti ma ei näinudki. See oli ehk Frankfurdis. Keegi tuli pardale, võttis mu passi, tõi selle tagasi ja ma vaatasin templit."
"Zürich," ütles isa.
"Siis tuli pardale kolm inimest, mees ja kaks naist. Vanem naine naeratas mulle. Püüdsin kuulata, mida nad räägivad."
Nad rääkisid portugali keelt.
Isa nautis seda kõike toolis lamaskledes, nägu ilmetu, öeldu suunatud lakke.
"Nad vestlesid, aga ei söönud. Mina võtsin suutäie, aga võib-olla oli see hiljem, järgmisel reisietapil. Me maandusime ja nemad läksid maha, siis ilmus keegi pardale ja juhatas mu teise lennuki juurde. Too mees oli umbes kahe meetri pikkune kiilaspäine sell, seljas tume ülikond ja kaelas keti otsas suur hõbedast medaljon."
"Sa olid Minskis."
"Minskis," kordasin mina.
"See on Valgevenes."
"Ei usu, et seal keegi oleks mu passi templi pannud. Lennuk oli teistsugune kui varasem."
"Rusjeti erilend."
"Väiksem, vähem mugavusi, ei ühtki teist reisijat. Valgevene," ütlesin mina.
"Sealt lendasid sa kagusse."
"Olin unine, juhm, poolsurnud. Ma pole kindel, kas edasi ka peatusime või ei peatunud. Pole kindel, kui mitu järku kogu reisil oli. Magasin, nägin und, nägemusi."
"Mida sa Bostonis tegid?"
"Seal elab mu sõbratar."
"Sina ja su sõbratarid ei paista kunagi elavat ühes ja samas linnas. Miks nii?"
"Nii on aeg kallim."
"Siin on asi sootuks teistmoodi."
"Tean. Olen sellest aru saanud. Siin aega ei ole."
"Või siis on aeg nii kõikehõlmav, et me ei taju selle möödumist harjunud viisil."
"Sa peidad end selle eest."
"Me anname sellele järele."
Nüüd oli minu kord toolis lamaskile vajuda. Tahtsin suitsu teha. Olin kaks korda suitsetamise maha jätnud, aga tahtsin nüüd jälle alustada ja siis maha jätta. Kujutlesin seda eluaegse
tsüklina.
"Kas küsida midagi või võtta olukord vaikimisi omaks? Tahaksin reegleid teada."
"Mida küsida?"
"Kus me praegu oleme?"
Isa noogutas asja vaagides aegamisi. Siis puhkes ta naerma.
"Lähim suurlinn asub teispool piiri ja selle nimi on Biškek. See on Kõrgõzstani pealinn. Siis on veel Almatõ, suurem, kaugemal, Kasahstanis. Aga Almatõ ei ole pealinn. Varem oli. Nüüd on pealinn Astana, kus on kullast pilvelõhkujad ja kaubanduskeskused, kus inimesed võivad enne sukeldumist kunstlainetusega basseini lebada rannaliival. Kui tead kohalikke nimesid ja seda, kuidas neid kirjutada, tunned end vähem eemalolevalt."
"Ma ei jää siia nii kauaks."
"Tõsi," vastas isa. "Aga hinnangutes Artise seisundile on toimunud muutus. Nende arvates juhtub see päev hiljem."
"Mina arvasin, et ajastus on ülitäpne."
"Ega sa ei pea siia jääma. Ta mõistab seda."
"Ma jään. Muidugi jään."
"Isegi kõige hoolikama abistamise puhul tikub keha mõningaid otsuseid mõjutama."
"Kas ta sureb loomulikku surma või tekitatakse viimane hinge­tõmme kunstlikult?"
"Sa ju mõistad, et midagi jääb pärast viimast hingetõmmet alles. Ja sa mõistad, et see on ainult eelmäng millelegi suuremale, sellele, mis tuleb pärast."
"See kõik kõlab väga asjalikult."
"Tegelikult toimub kõik väga õrnalt."
"Õrnalt."
"Kiiresti, ohutult ja valutult."
"Ohutult."
"Neil on vaja, et kõik toimuks täielikus sünkroonis nende väljatöötatud peente võtetega. Mis sobivad tema kehale, tema haigusele kõige paremini. Ta võiks elada veel nädalaid, aga milleks?"
Isa naaldus nüüd ettepoole, küünarnukid laual.
Mina küsisin: "Aga miks siin?"
"Laboratooriumid ja tehnilised keskused on olemas veel kahel maal. Aga see siin on baas, juhtimiskeskus."
"Aga miks asub see nii kaugel eraldi? Miks mitte Šveitsis? Miks mitte mõnes Houstoni eeslinnas?"
"Seda, sellist eraldatust me just soovimegi. Meil on just see, mida vaja. Vastupidavad energiaallikad ja tugev mehhaniseeritud süsteem. Plahvatuskindlad seinad ja tugevdatud põrandad. Ehitus­kindlus. Tulekindlus. Turvapatrullid maal ja õhus. Põhjalik küberkaitse. Ja nii edasi."
Ehituskindlus. Talle meeldis seda öelda. Ta avas lauasahtli ja tõi lagedale pudeli Iiri viskit. Siis osutas ta kandikule, kus oli kaks klaasi, ja ma läksin toa teise otsa seda tooma. Laua juures tagasi, uurisin klaase, otsides neilt sinna märkamatult sattunud liiva- ja kruusaosakesi.
"Ja inimesed kontorites. Peidus. Mida nad teevad?"
"Nemad loovad tulevikku. Uut ettekujutust tulevikust. Mis on erinev eelmistest."

Toimetaja: Laura Pärnpuu

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: