Kriisijutuke | Peep Ehasalu. Salapära ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Autor/allikas: ERR

ERR-i kultuuriportaali sarjas peegeldavad kirjanikud olusid ajal, mil viirusehirm on pannud elu peaaegu kinni.

""Avatud ikka, teie jaoks alati avatud," kiitis Jaak. Ta ööbis baaris ja oli pannud uksele sildi "24/7 Õlu poole hinnaga". Mis mõtet oli üksi kodus istuda, kui siin oli üksiolemiseks kõik niigi olemas: telekas, söök-jook ja ristsõnad." Nii kirjutab Peep Ehasalu.

Jaak istus juba teist päeva üksinda baaris. Ülejäänud kolm töötajat oli ta nädal tagasi koju lasknud, sundpuhkusele. Ehkki Jaagu meelest ei saa kedagi puhkuseks sundida. Puhkuseiha on inimese sisse ehitatud nagu surmahirm ja armastus, nälg ja viha.

Üksinda kundesid oodates tuli igasuguseid mõtteid. Näiteks kui klient peaks ukselt automaadiga kaares leti poole tulistama, siis kui suured oleksid kohtade sajaprotsendilise täituvuse korral maksimaalsed surmajuhtumid ja millised minimaalsed. Jaak päästis mõttes kõik oma kliendid, kui viskas kujuteldava pudeli täpselt vastu kujuteldava ründaja nina. Igaks juhuks tegi Jaak mõttes läbi ka klientide evakuatsiooni tagauksest.

Kell tiksus õhtutunde, kui baariuks avanes ja sisse astus mees maskis. Praegusel ajal kandsid kõik maske ja solidaarsuse mõttes pani ka Jaak kiirelt maski ette.

"Te olete avatud," mõmises mees läbi oma roheka kaitsemarli. Mehe hallikas ülikond läikis kallilt, ja Jaagu kiire pilk kingadele vaid kinnitas, et tegemist pidi olema eduka inimesega. Portfell oli moekas retro ilma üle õla ulatuva rihmata.

"Avatud ikka, teie jaoks alati avatud," kiitis Jaak. Ta ööbis baaris ja oli pannud uksele sildi "24/7 Õlu poole hinnaga". Mis mõtet oli üksi kodus istuda, kui siin oli üksiolemiseks kõik niigi olemas: telekas, söök-jook ja ristsõnad.

Mees kõndis täpselt viis meetrit ja kolmkümmend kolm sentimeetrit letini ja kergitas ennast baaripukile istuma. Igavusest oli Jaak eelmisel päeval vahemaa üle mõõtnud.

"Mis ma annan?" uuris Jaak optimistlikult.

"Et kohe annate niisama või?" porises võõras. Tüüpiline, kirus Jaak mõttes, dressides tööline võttis linna kalleima õlle ilma kobisemata, aga mida kallim ülikond, seda rohkem on harjunud midagi tasuta saama.

"Ei niisama saa isegi peksa mitte," tegi Jaak oma tavapärase nalja, mille peale mees baaripukil pingule tõmbus. "Ah, ma niisama lõõbin. Kriisi puhul saab õlle kolmekaga. Sobib?"

"Näen ma välja nagu ma tahaksin õlut või?"

Mees vajas mitte õlut vaid paari head sõna, tuvastas Jaagu kogenud baarmenisilm. Ta tõstis lauale pudeli kallist viskit ja külmast härmas Absoluti viinapudeli ning ohkas.

"Nii kallist jooki, nagu härra välja näeb, mul paraku pole." Baarmenitöö oli õpetanud alandlikkust. Teisalt võis ta liigse kobiseja alanduse jõul ka välja visata.

Mees tõstis oma portfelli letile ja osutas sõrmega viinapudelit.

"Pane sada grammi!"

Maski tagant oli Jaak arvanud mehe nooremaks. Ainult üle viiekümnesed küsisid sada grammi, noorematel oli detsid ja sentid paremini selged. Jaak valas viina klaasi ja libistas selle mehe ette.

Mees kergitas maskiäärt ja valas viina kurku, köhatas korraks ja ütles:

"Maano. Maano Kalm."

"Jaak," noogutas Jaak vastu, tõstis juba käe, et üle leti sinatutvust sobitada, kuid siis meenus uus kord ja ta laskis käel langeda. "On ikka aeg tõesti, ei või enam terekättki anda."

"See ongi minu vastutada, et inimesed distantsil püsiksid," sõnas Maano.

"Meil peaks siin distantsiga kõik korras olema," ütles Jaak, astus vargsi pool sammu tagasi ja laskis pilgul mööda tühja baari rännata.

Maano urahtas ja võttis maski eest.

"Nüüd enam ei ole."

Siis pani ta maski tagasi.

"Nüüd on."

Viin oli mõju avaldanud, sest Maano itsitas oma nalja peale ja Jaak pugises kergendunult kaasa.

"Mis ametimees sa oled ka?" uuris Jaak sujuvalt sina peale üle minnes.

"Ametimees? Ma olen kahe ettevõtte juhatuse esimees, iseendale tööandja, ma ei ole mingi ametimees," kostis Maano kurjalt ja osutas viinapudelile. Jaak valas juurde. "Sa ise ei võta?"

"Tööajal ei. Ma ju ka iseendale tööandja," vastas Jaak ja korkis pudeli taas kinni.

Maano vaatas irooniliselt ümberringi.

"Mina olengi praegu su töö," ütles ta, "ma ei taha üksi juua."

Jaak noogutas, asetas letile kõige väiksema pitsi ja valas täis. Pitsid oli nõukaajast pärit, ema kingitus baari avamise puhul. "Kestku su baar kauem kui Nõukogude Liit!" oli ema öelnud. Äkki kestab tõesti veel pärast mind, mõtles Jaak, asukoht on ju palju parem kui hiigelriigil, otse turistide teekonna ääres.

Maano ja Jaak lõid klaaspinnad kolksuga kokku. Kolks oli ajale kohaselt kume ja lame. Mingit pidulikkust selles polnud ja kallis naps maitses nagu tavaline Lauaviin.

Mõlemad olid maskid ära võtnud ja silmitsesid teineteist. Jaagul polnud näos midagi varjata, leti all seisis kõrvuti esmaabipakiga pardel ja seda kasutas ta mitu korda päevas.

Maano naeratas vandeseltslaslikult. Ta oli umbes neljakümnene, ülahuuli ääristas hoolikalt pügatud moodne vunts ja alahuulest algas lõuani ulatuv D'artagnani habemeriba. Jaak tõmbus uuesti sammu tagasi, kuid Maano lõi käega.

"Las olla pealegi, viin hävitab bakterid."

Maano põrnitses pikalt letti ega lausunud sõnagi. Siis ta köhatas ja küsis:

"Tahad, ma mõõdan sul siin kõik ära? Tasuta. Või noh, selle viina eest? Muidu oleks mõõtmine palju kallim."

"Mille juhatuse esimees sa õigupoolest oled?" küsis Jaak pärast hämmeldunud pausi. Ta teadis täpselt oma baari mõõtmeid – laius, pikkus, pindala, kõrgus, valgusallikad, aknapinnad, kraanikausi kaugus kliendipinnast ja kõike muud, mille eest oli juba makstud ja tuli erinevatele ametitele pidevalt juurde maksta. Nüüd oli isegi teekond ukselt letini teada.

"Mul on kaks firmat," köhatas Maano tagasihoidlikkust teeseldes. "Üks on eksklusiivne hotell ja teine on eksklusiivreise korraldav reisibüroo. Oled ehk kuulnud – Viros Hotel Kadriorus ja Viros Reisid?"

"Praegusel ajal head nimed tõesti," pomises Jaak.

"Seep see kurat ongi," oli Maano nõus. "Mul on soomlased peamine sissetulekuallikas, mõistad? Läks hästi, võtsin laenud peale ja laienesin. Nimi ka müüs, ehkki sommid hääldasid seda nime valesti. A tühja sest! Nüüd ei reisi ei soomlased ega keegi teine, nimi on nagu kuradi bakteriämber. Sakslased saatsid päringu, kas ma korraldan evakueerimisi viirusega nakatunud piirkondadest."

Maano võttis letilt pudeli ja valas juurde nii endale kui Jaagule. Jaak lasi sel sündida. Sõbrad olid ka tema "Jake Baari" üle irvitanud, aga käis siin nii soomlasi kui teisi välismaalasi. Kõik hääldasid erinevalt ja lasku käia.

"Kakskümmend tuba hotellis ja telekatega buss. Mu kliendid polnud mingid tavalised seljakotiinimesed. Ei – nende kaudu viisin ma Eesti maailmakaardile. Minust algas võrgustik, mõistad? Aga nädalaga lasti mind põhja, raisk," urises Maano ja rüüpas klaasiservast. Soliidne mees siiski, leidis Jaak, ei kavatsenud ennast silmini täis juua, vaid niisama lonks-haaval hingevalu leevendada. "Töötajad saatsin minema, ülejäänu on kõik panga oma ja soomlased ei tule niipea tagasi. Vähemalt mitte minu juurde."

"Ja nüüd siis mõõdad?" juhatas Jaak juttu tagasi mõõtmiste juurde, mille peale Maano silmnähtavalt elavnes.

"Just, mõõdan, riiklik tellimus. Ma reageerisin kiirelt. Riik maksab normaalselt ja pole pankrotti karta. Praegu võtan tööd vastu kasvõi vanakuradilt endalt, muidu viib pank elamise ka alt ära." Maano ülahuule karvakesed helkisid uhkelt baarivalguses ja habemetriip tõusis kraadi võrra kõrgemale.

Jaak ootas kannatlikult. Kiiret polnud ju kusagile. Kümme aastat oli ka tema baariruumi eest pangale maksnud, kuid aasta eest pangaorjus lõppes. Kõik Jaagu elus oli juhtunud nii õigel ajal ja õiges mõõdus. Baarist piisas talle eneseteostuseks, perekonnaks ja pensioniks. Ta ei ahnitsenud ja ei hankinud kalleid ülikondi. Talle meeldis õlut valada ja elu rahulikult võtta. Kui baar ka kaks kuud kinni on, siis elab ta selle üle.

"Siin on istekohad muidugi liiga tihedalt," jätkas Maano. "Iga külastaja vahele peaks jääma kaks meetrit, sul on aga leti taga kuus kohta. Kaks on praegu maksimum. Ja lauad on siin nii tihedalt, et … Ma nii silma järgi ütlen, et kaks kolmandikku kohtadest tuleb välja tõsta."

Jaak võttis rahulikult. Ta oli näinud igasuguseid, kes tundsid ennast siin õhtuti ülimalt hästi, päeval aga osutasid paberi pealt, kuidas siin ei tohiks keegi ennast hästi tunda. Baari mõte aga oligi selles, et inimesed said õhtuti koos olla. Tihedalt koos.

Maano urgitses portfellist mingi liigendina kokku käiva pulga ja lajatas selle letile.

"Noh, kas teeme ära?"

Jaak puuris pilguga riistapuud. Ta letile oli tõstetud igasuguseid asju, relvolvreid ja dildosid, autojuppe ja valehambaid, mutrivõtmeid ja hoiupõrsaid. Mitte miski enam ei üllatanud.

"Viiskümmend sentimeetrit haar, lahtikäivalt täpselt kaks meetrit," kiitis Maano. "Paneme selle siin keerlema ja on pilt selge."

"Tead, las olla pealegi," võttis Jaak teise hoogu maha. "Viinast pole mul kahju. Kui sul on raske, siis las olla niisama. Joon ju koos sinuga. Nagu sõber. Aga mõõtma ära siin hakka."

Maano õlad vajusid longu ja ta tõstis uuesti klaasi huultele.

"Ma olen neli päeva marketites nagu hull tööd rüganud." Maano kõri neelatas, mille mees köhatusse peitis. Jaak kartis, et külaline kohe nutma puhkeb. Selliseid käis siin küll, kes pärast kolmandat napsu hakkasid enda kurba elu kurtma ja poetasid pisara.

"Käin selle mõõdupuuga nagu samurai mööda riiulivahesid ja ajan inimesi laiali. Kuidas nad nii mõistmatud on? Kui on öeldud, et kaks meetrit vahet, siis nõuet tuleb järgida, eks ole?"

Jaak noogutas. Kui inimesed heaga ei mõista, siis tulebki maanodel asi enda peale võtta. Riik peab oma jõudu näitama, selles oli Jaak kindel. Muidu tuleb siia igasuguseid ja pärast ravi neid maksumaksja raha eest.

"Aga kas keegi aitäh ütleb? Ma ütlen – ma juhin saatuseid isegi rohkem kui oma turismifirmades! Ma olen meditsiinitöötaja, mõistad! Ka sulle pakun tasuta meditsiiniteenust, aga sina …"

"Ega ma paha pärast," kiirustas Jaak lohutama. "Mul siin kõik nii väike ja aega palju käes, et saan ise kõigega hakkama."

"Aga paberit sa ise endale ei kirjuta, mõistad? Selleks on vaja pädevust ja kogemust. Tänasel päeval olen ma eriti vajalik inimene. Ma otsustan elude üle, saad aru!"

Jaak sai väga hästi aru. Ta päästis ju samuti iga päev elusid, aitas neid mõtestada ja anda uusi sihte. Nad olid Maanoga sisuliselt kolleegid, sest hotellid, restoranid, baarid – neis saab elu üle järele mõelda.

"Sa oled inimene, kes julgeb raskel ajal teistele abiks olla," noogutas Jaak. "Mitte igaüks ei võtaks endale uusi kohustusi."

Maano noogutas innukalt ja lehvitas oma mõõduvahendit.

"Ma ise tegin, tööõpetus oli mul kogu aeg viis. Mis see ära ei ole, keskel käepide, mõlemale poole meeter. Aga näe, inimesed ei viitsi mõelda. Või kardavad."

Jaak jättis ütlemata, et ka temale ei meeldinud mõõtmine ning kaugust letist ukseni mõõtis ta ainult tapva igavuse pärast. Mõõtmine on lihtsalt nii ebameeldiv. Sest mõõdad kaalu – liiga palju. Mõõdad pikkust – liiga vähe. Mõõdad tundeid – liiga kuumad. Mõõdad pilke – liiga külmad. Mõõdad suhteid – liiga leiged. Mõõdad elu – liiga lühike.

Kas ei võiks olla nii, et … elu on nagu on. Mõelda selle üle on üks asi, aga kohe, kui see ära mõõdetakse, muutub kõik numbriliseks ja hinnatavaks. Salapära kaob. Aga siin baaris on salapära oluline, siia tullakse lootuses, et kõike võib juhtuda. Isegi sõprade vahel tõstetud pits võib käima lükata seikluse. Seepärast pole vaja siin kõike mõõta.

"Inimestele peab mingi salapära jääma," ütles Jaak lõpuks.

"Mis salapära?" küsis Maano.

"Noh, et kellega kohtud, armastusega terveks eluks või mõne haige tüübiga," mõtles Jaak kõva häälega. "Äkki vihiseb vikat lähedalt mööda. Kunagi ei tea. Elu on seiklus."

Maano langetas juba tõstetud klaasi ja asetas vaikides letile.

"Selles sinusuguste häda ongi," ütles Maano, "et olete saatana enesekindlat uudishimu täis – minul on kõik korras, mina võtan asja rahulikult, minul võlgu ei ole, minu baari pole vaja mõõta, sest letist ukseni on täpselt viis meetrit ja kolmkümmend kolm sentimeetrit, minul on huvitav isegi mingi haigega kohtuda … Miks sa arvad, et sina nii eriline oled?"

Jaagule ei meenunud, et ta sellest kõigest oleks Maanole rääkinud. Ta tundis ennast külalise terava pilgu all ebamugavalt. Ole veel mõistev ja sõbralik!

"Näed seda mõõdupuud," küsis Maano ja tõmbas selle letile kahemeetriseks laiali. Letti jätkus mõlemast otsast veel meetri jagu. "Turismiäri elas uudishimust, mis sellest kahest meetrist väljapoole jääb. Tänapäeva inimestel on kohutav uudishimu, mis jääb selle kahe meetri sisse. Sisse jäängi mina, kes oskab inimesi toimetada punktist A punkti B kõigi mugavustega, teab, kuidas neile puhkust võimaldada ja kes võtab vastu kõik tööd kasvõi vanakuradilt endalt. Vikatit pole vaja. On meeter paremale, meeter vasakule. Pole ju keeruline?"

Maano Kalm voltis oma mõõdiku kokku, pani selle portfelli ja tühjendas viinaklaasi.

"Kui ainult piisavalt makstakse, et pank elamist alt ära ei viiks," sõnas ta tõustes ja jalutas viis meetrit ja kolmkümmend kolm sentimeetrit ukseni. Uksel ta pöördus, tõstis maski tagasi näo ette ja lausus hüvastijätuks:

"Mis ma sust sitast ikka mõõdan, las jääb sulle lahkumise salapära."

Jaak lehvitas ukse suunas ja köhatas.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: