Ükskord ennemuistsel aal, kui suri Anatole France, kirjutas Andre Breton juhtunust vapustatuna särava essee "Un Cadavre" (otsetõlkes "Raibe"). Oli 18. oktoober 1924. Ma tean, et asjasse oli segatud ka Lois Aragon, vastik kommarinäru, kes võib mu poolest rahulikult põrgus põleda, 100 000 000 kommunismiohvrit on selles küsimuses minuga ühel nõul.

Mainitud "Raibet" peetakse solvavaks, alatuks, ründavaks ja ilgeks kirjatööks, isegi laibamõnitamiseks. Selline on maailmakirjanduse klassika, õnneks meie literaatidel ja armetutel onkiloonidel ei ole toimuvaga mitte midagi tegemist. Toon näiteks kaks kirjanike liidu liiget, et mitte jääda üldsõnaliseks ja saada süüdistatud realismipõhimõtete jultunud eiramises:

Lubage esitleda, Urve Tinnuri ja Airis Erme, mul on see nn au. Te ehk ei ole neid nimesid varem kuulnud? Peske vähem käsi ja rohkem kõrvu. Kas ma pean haritud ja kultuurihuviliste inimeste hakkama kaasaegse eesti kirjanduse järeltundi andma. Pääsu pole, tegemist on kahe harrastajaga, kahe mudaliiga tasemel värsse veeretava tädiga.

Ma ei hakka siinkohal kirjutama nekroloogi mõnele sossepale, kellest mul ka inimlikult nii väga kahju ei ole. Katk või lampjalad, varem või hiljem surevad kõik ja see fakt on ka enam vähem kõigile ükskõik. Võtkem kirjaniku surma hassokrulliliku võidurõõmuga – õilis emakene loodus maksis kurjale inimkonnale tarbimispattude eest kätte. Paras. Nüüd saab eesti mets rahus õilmitseda. Jee!

Kui Eesti vabariigis on surnud arusaamine sellest, kes on kirjanik ja kes ei ole ja mis on kirjandus ja mis ei ole, siis kultuurkapitali kriisitõmblustest ei ole abi.  Kriisiabi jagavad ju ikka needsamad puupäised isikud, kes peaks mõisatallis peksupingil oma ebapädevuse eest viilkirja tagumikule saama. Õiglane oleks need klounid muidugi risti lüüa ja meresoola naelahaavade peale raputada.

Kirjanik on surnud. Kirjanikuseisuse haud rüvetatud? Aga kes tappis? Kes vastutab? Pigistage see koer kuuriukse vahel surnuks. Kas Puškin vastutab? Puskin sai oma asjadega väga hästi hakkama. Meil aga harrastavad, sügavad ennast siit-sealt, annavad mõnele harrastustädile või tädistunud onule aastapreemia ja harrastavad tuima näoga edasi. Jälk.

Kuid jääme realistideks, viirus levib ja sekkub amatööride pusserdamisse, kirjanikulaadne nurjunud eluvorm paneb vaikselt kõrvad pea alla. Toss väljas. Muide Uku Masingul on päris huvitavad vaated tossu küsimuses, soovitan lugeda. Ühesõnaga lusikas nurgas ja valmis. Mis saab edasi? Eks ta läheb veel piinlikumaks.

Elas häbis, kirjutas südameuriiniga ja tema lõpp oli naeruväärne. Pidage mu sõnu meeles, varsti hakkavad minema. Sõit jääb halbade geenide, nõrga hingejõu ja käestlastud immuunsüsteemi taha. Millist tubakabrändi eelistate? On minek, üksteise järel, lugeda oli neid vastik, vaadata ei olnud neid palju parem, samas katkuajal väikese ja tühise inimese koolemisest rõõmu tunda pole lihtsalt õiglane, küllap kõngeb ausate inimeste hulgas ka esimese suurusjärgu lurjuseid.

Hiinas sai õhk pärast kommunistide viiruse laastamistööd puhtamaks ja ökoullikesed kisendasid vaimustusest. Ma ei usu, et meie harrastuskirjanike kogukonnas õhkkond paraneda saab, lihtsalt kopituseleha hulka seguneb imalat raiperaisu. Kopsurohi, oleks öelnud mu kadunud vanaisa Tepu Karla.

"Vennad, hüvasti! Ma kärvamast ei tõrgu.
Põmmdi veel üks peer – ja viuhti alla põrgu!"

Nii õudne kui see ka ei ole, aga nii mõnelegi tuleb nüüd meelde tuletada, et see on Heiti Talviku "Don Ramon", muide kulka rotid ei andnud Talviku 115. sünnipäeva tähistamiseks ja uue valikkogu kirjastamiseks Penikoorma kirjastusele raha, eks oli vaja suvaliste eitede hala mahitada.

"Don Ramon" ilmus siiski, kaunis raamat Ado Vabbe värviliste illustratsioonidega, oivaline valik Peeter Ilusalt, ei mingit tädilikku poolpeeretamist, täislaks. Kirjastaja kõhu kõrvalt, teadagi. Ma lihtsalt armastan geeniusi, inimene on nõrk. Ma olen geeniuste järgi lausa hull ja õnneks geeniused ei sure. Sotsialistlik riik võib Talviku Tjumeni surmalaagrisse vedada ja tema keha seal ekstermineerida.

Seda vasaklurjused oskavad, aga see on ka kõik. Iga andekas kirjanik peab arvestama tõsiasjaga, et sotsid teevad talle esimesel võimalusel lõpu peale ning vasaktolgused ning bürokraadid-eidekesed takistavad tema vaimse pärandi taasavaldamist. Kirjanduskatk on juba ammu lahti ja selle ohvreid on leegion.

Aga Ilusat taolised ikkagi kirjastavad ja minutaolised ikkagi loevad. Mina ei hakka kunagi Pilve, Ahit, Pihelgat, hilist kleepuvat Soometsa või mõnda veel suvalisemat Pärtnat luuletajaks pidama – investeerige neisse või miljardeid. See on naeruväärne. Just selline ongi kirjanduskatk, see nürimeelne savi hävitab inimeste ajud nn ilutunde nii nagu Hiina kommunistide viirus kopsud. Õnneks ülemäära palju mainitud savi siiski ei loeta.

Kirjanduskatku kannavad ja levitavad keskpärased ja küündimatud harrastajad, võikad varavanad feministlikud tädid ja muud monstrumid, nad mahitavad omasuguseid ja veel hullemaid, tase langeb pidevalt. Aga las surnud rahastavad oma surnuid. Vaevalt et see enam kunagi muutub. Vähemalt tänu katkule on raamatukogud kinni ja osa raamatupoode samuti.

Avatud poed ehk aitavad tappa hulljulgeid vaimse rämpstoidu sõltlasi, tänud ette. Idiootlike tõlkekirjanduse festivalidega on ka õnneks mõneks ajaks ühel pool. Distantseerume kõntsast. Rõõm on vaadata, kuidas üks paha haigus teise epideemia kallal laastamistööd teeb. Ei julge mõeldagi, mis niigi kiratseva raamatuäri halvatuse järel saab meie uhketest kommertskirjastusest? Jou, Varrak, mis teed?

Ehk ikka kõngevad lõpuks, selle halva tõlkeäri agoonia on meile liiga palju kultuuriraha maksma läinud. Ehk kaotavad ka oma hinge globalistlikule tõlkemasinale müünud tuulenuusutajad oma juudaseeklitest lisasissetuleku. Pole välistatud, ehk läheb kogu globalism õhtale, siis saame ka maavillastest fukoistidest-homokommunistidest lahti. Kui ei sure katku, ehk kõngevad nälga, töö- ega elulooma neist ju ei ole.

Ükski asi pole mind viimasel ajal nii palju rõõmustanud kui see õnnistatud katk, Vanasooros olgu tänatud. Ehk läheb nii hästi, et kohe surevad ainult mõned põduramad, aga kui süsteem kokku variseb, siis piinlevad need tädistunud ja nurjunud eluvormid karjakaupa ja kaua, ägades ja kiunudes, enne kui lõplikult ajaloo prügikasti kolivad. Loodame parimat.

Seniks väike "Don Ramon" ja pitsike peenemat Milano poeamarot. Meil ei ole väga suurepärast kroonukirjandust, aga selle lõpp näib tulevat vaatemänguline ja õiglane. Ma olen näinud sotsrealismi oma väljaheidetesse lämbumas, ja lisa tuleb – ka globalistlik ila imbub vaikselt ent häirimatult rentsli poole. Ja see on hea, see surm teeb hingele head.

03.04.2020
Pärnus, Selveri surnuaia lähistel