"Kas sa seda kuulsid, et Bergman suri ära?"

"Miuke Bergman?"

"Ingmar."

"Kahju. Tarkovski suri ka ära, seda tead?

"Miuke Tarkovski?"

"Andrei."

"Kahju."

"Kahju muidugi."

"Mõni suurtest on veel üldse elus?"

"Kahu on elus."

"Miuke Kahu?

"Tõnis."

"See on hea."

"Hea. Vaata, tuleb. Plaan on meeles - sina küsid suitsu, mina viskan selja tagant koti pähe ja siis sina, hopsti, lükkad ta autosse."

"Jep. Kott on ikka immutatud?"

"Jep. Läksime!"

* * *

Pimedus ei kadunud, kui peaminister silmad avas. "Kus mu koer on," mõtles ta. "Ei, ma peaksin mõtlema, kus ma ise olen. Ei, ma peaksin mõtlema, kes ma olen? Kes ma olen?"

Keegi tonksas teda õrnalt ja meeshääl küsis: "Hallo, mees, oled sa ärkvel?"

"Mis oleks õigem," mõtles peaminister. "Vastata või mitte? Kuid kust ma üldse tean tõde? Millal me oleme ärkvel ja millal uinunud. Me võime käia ringi ja töötada, suhelda lähedastega, sündida, elada ja surra, teadmata, et pole hetkegi päriselt ärkvel olnud. Mäherdune piin on mitte teada vastust ühele kõige olulisemale küsimusele, mida üldse võib esitada loomale, kes vaid mingi juhuse tõttu on arenenud selleks, keda me nimetame inimeseks. Samas, tunnistagem, ei ole viisakas jätta küsija vastuseta. On ehk temagi kõigest otsija."

Peaminister ajas pea sirgu ning ütles: "Oletame!"

"Oletame, väga hea, sellest piisab," ütles teine meeshääl. "Oletame, et oled ärkvel ja oletame, et oled peaminister."

"Peaminister," mõtles peaminister. "See on liiga täpne määratlus ja tekitab vaid küsimusi juurde. Kas ma võin olla peaminister? Teoreetiliselt muidugi võin. Luban endale väikese muheluse: kui ma viimati vaatasin, siis demokraatia toimis. Aga millal ma vaatasin ja kuhu ma vaatasin? Praegu ei näe ma midagi, mul on midagi peas, tundub, et see on mingit sorti riie. Imelikult lõhnab. Kas ma tunnen seda imelikku lõhna ainult selle pärast, et ma olen - väidetavalt - peaminister? See ei ole fundamentaalne küsimus, see on lihtne enesemääramise akt."

"Hallo, mees, magama jäid või?"

"Oletame," vastas peaminister.

"Oletame, oletame. Oletame nüüd seda, et sa ei saa enne vabaks, kui sa selle jama ära lõpetad."

"Mis jama?" küsis peaminister.

"Küll sa juba tead."

"Ma ei saa teiega nõustuda, aga ma ei saa teile ka vastu vaielda, sest algandmeid on mul vähe. Ma võin olla peaminister, nagu te väidate, ja mul võib olla suutlikkus lõpetada see "jama", nagu te väidate, aga ma saan teiega nõustuda ainult tinglikult. Sama hästi võite teie olla peaminister ja just teie saate selle jama ära lõpetada. Milleks teile sel juhul mina?"

"Üks hetk," vastas meeshääl ja seejärel kostus ruumist kahe paari jalgade kaugenemist.

* * *

"Palju sa seda kraami talle panid."

"Enam-vähem kaalu järgi. Ta on suur mees, seega poole rohkem kui me presidendile panime. Presidendil mätsis hästi, kõrvalnähte polnud, kõik töötas. See on nüüd nagu täiesti teine inimene, panid tähele, hääl on ka teistsugune."

"Mis teeme siis?"

"Minema ei saa teda ka nii lihtsalt lasta."

"No kasu temast ka sellisena ei ole. Varem oli selline kindla sõnaga vant: "Jah!" "Ei!" "Minge seapõrgu!" Nüüd mahe selline: oletame seda, oletame teist, mõtlik tundub kuidagi. Oeh."

""Oeh" on õige. Proovime korra veel, mis meil kaotada."

* * *

Kui sammud lähenesid, mõtles peaminister: "Huvitav on see kõla dünaamika ja inimese fantaasia. Kuulen vaid samme, kuid samal ajal püüan ette kujutada, millised on need inimesed, kes siin kõnnivad, milline oli nende lapsepõlv, millal nad murdusid, või ei olegi nad murdunud, vaid hoopis hästi sirgjoonelised, mehed nagu männijuurikad ... õlu on meil tõmmu nagu laukavesi, mehed kui männijuurikad, kui me taltsutame soosid ..."

"Mees, sa laulad või?"

"Kuidas palun?"

"Ma küsisin, et mees, kas sa laulad või? Mõistlikku juttu saab sinuga rääkida või ei?"

Peaminister keeras riidekotiga kaetud pea veidi viltu: "Te usute, te tõesti usute, et mõistlikkusest on kasu. Ehk kaaluksite hoopis võimalusi, mida pakuvad meile lihtsad instinktid. Vahest oleme liigina liiga kaua olnud mõistlikkuse vangiks. Õigemini, kui lubate, kasutame mõistlikkust kui tööriista ikka veel edasi, kuigi vajadus selle järele on kadunud. Võrrelgem meie olukorda ürginimesega, kes kasutab järjekindlalt edasi pronkskirvest, kuigi rauast tööriistad on paremad. Ta on tagurlane, usun te nõustute minuga, aga samal ajal liialt edumeelne. Pange tähele, pronksi kasutaja jaoks ei pruugi õigem areng olla hüpe mootorsae juurde, vastupidi, võib-olla oleks tal targem hoopis liikuda tagasi kivikirve juurde."

"See on idiootlik analoogia!" kähvatas üks hääl ja talle vastas kohe teine: "Ära lase ennast kaasa tõmmata! Viime ta parem tagasi."

"No hüva," sõnas esimene leplikult.

* * *

"Hea, et see jama ära lõppes."

"Jep."

"Kas sa seda kuulsid, et Kubrick suri ära?"

"Miuke Kubrick?"

"Stanley."

"Kahju."

"Kahju muidugi. Aga kas sa ... oh, vaata, meie mees on telekas. Näe, ihukaitsjad tal nüüd ja puha. Ja kas tal ..."

"Jep, nii see on, tal on ikka see meie kott peas."

"No ütle nüüd."