Kriisijutuke | Juku-Kalle Raid. Läbikukkunud unejutte ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Sügis
Sügis Autor/allikas: Minupilt.err.ee/Aime Pae

ERRi kultuuriportaali sarjas peegeldavad kirjanikud olusid ajal, kui viirusehirm on pannud elu peaaegu kinni.

"Apteeker, Bulgakovi näoga morfiinik ja kvartalis laialt tuntud elupõletaja, vaatas mulle silma ning sosistas salapäraselt: "Mine kohe koju ja heida pilk mütsiriiulile." Ning lükkas mu uksest välja, hoolimata protestist, et haigele nokamütsile on hematogeeni vaja." Nii kirjutab Juku-Kalle Raid.

Roland muutus koeraks

Seekord alustas isa kukalt sügades nii:

"42. oktoobril magasin terve päeva ja nägin unes Agnest."

"Pea," ütles voodis vähkrev matemaatikust vennapoeg. "Oktoober. Aasta kümnes kuu. Sisaldab 31 päeva. Proovime uuesti." Ja ta plaksutas käsi.

"... Nägin Agnest," jätkas ülbe isa häirimatult, "ja ärgates selgus, et Agnes oli parasjagu teel Rolandi juurde. Roland on mu sõber. Nägin seda und rõdult, sest elasin toona rõduga paneelmajas – rõdu oli alatihti täis kodumaiseid õunu – otse Ungari sündmusi meenutava nimega restorani Szolnok vastas, kus muide 100 grammi puhast peeti maksis tollal 5.80, aga pelmeenid olid alati leiged ning mis puudutab mõistlikku pekki, siis..."

"... Teel Rolandi juurde," prääksatas matemaatikust onupoeg halastamatult isa meeldivaid noorusmälestusi katkestades, sest Ungari revolutsiooni gastronoomsest küljest Ungarist endast mitu tuhat kilomeetrit eemal võinuks isa rääkida, endal tatt pluusile tilkumas, oma pool tundi.

"Jah, teel Rolandi juurde," alistus isa, "Agnes kõndis Rolandi majani ning jäi siis seisma. Koerakuudist sildiga "Roland" tuli välja Roland ja ütles Agnesele..."

"Stopp," lõugas onupoeg, kelle pea oli täis õigeid numbreid ning tähelepanuväärset loogikat, "sa just ütlesid, et Roland oli sinu sõber, mitte koer. Pea oma jutuga sammu!"

Isa vihastas: "Tead, loperguse peaga tatt, minu lolli venna kahetsusväärne sigitis... Sa kas lased mul loo lõpuni rääkida või ma tõmban naahui ja vaata ise, kuidas magama jääd..."

Onupoeg laiutas käsi ning näppis lina. Lina oli konkreetne, robustne ja kollane ning seal vedelsid toidupalukesed.

"Niisiis," pajatas isa edasi, "koerakuudist, millel oli silt "Roland", tuli välja Roland ja ütles Agnesele: "Tule sisse, ma elan nüüd siin!"

Agnes puges kuuti ja taipas alles siis, et Roland on öö jooksul kuidagi koeraks muutunud. "Fuck," mõtles Agnes, "mida nüüd teha?"

Äkki väljus toast päris-Roland ja ütles: "Tule sisse, Agnes, mu koera nimi on ka Roland!""

Matemaatikust onupoeg nuttis end tasapisi magama. 

 

Nokamütsil on palavik

Sedapuhku otsustas isa rääkida oma loo ära nii kähku, et matemaatikust onupojal, aeglase toimega tolvanil, poleks aega reageerida ning lolle märkusi teha. Las vaidleb pärast üksi teki all tühjusega, sel ajal, kui isa maja ees tasakesi teed joob.

Isa alustas põnevil toonil: "43. oktoobril haigestus mu nokamüts rängalt. Esiteks arvasin, et tal on gripp. Panin mütsi voodile lamama, katsin ta tekiga ja läksin kööki ravimeid keetma. Nokamüts jõi ära mitu liitrit teed ning vajus sügavasse unne.

Siis hakkasin Rolandit otsima. Roland oli hommikul mulle külla tulnud, aga nüüd ei paistnud teda kusagilt. Et ma teda kuidagi ei leidnud, siirdusin hoopis apteeki. Apteeker, Bulgakovi näoga morfiinik ja kvartalis laialt tuntud elupõletaja, vaatas mulle silma ning sosistas salapäraselt: "Mine kohe koju ja heida pilk mütsiriiulile." Ning lükkas mu uksest välja, hoolimata protestist, et haigele nokamütsile on hematogeeni vaja.

Koju jõudes kiikasin kübarariiulile ja leidsin sealt haige Rolandi. Roland köhis kurvalt.

Sain kohe aru, et haige Rolandi asemel olin teki alla sooja pannud hoopis nokamütsi, kes oli terve kui purikas.

Rolandi põsed õhetasid ja ma küsisin: "Roland, oled sa surnud?"

Roland vaatas kella ja noogutas kurvalt".

Just sel hetkel paistis pikatoimeline onupoeg kõnevõimele tulevat. Isa sai aru, et aeg on kohe läbi. Ta kustutas kiirustades tule ning sammus tasakesi maja ette, et mitte lolli sugulase und häirida.

 

Mardil on uni

"Täna, armas onupoeg," alustas isa pidulikult, "jutustan sulle midagi jõhkrat. Aga et lapsed ei tohiks vägivaldseid lugusid kuulata, otsustasin ma kasutusele võtta mõningaid abinõusid". Ja isa tõmbas matemaatikust onupojal suu teibiga kinni ning toppis talle mõlemasse kõrva paki vatti.

Tundes ennast seejärel palju kindlamalt, süütas isa rahulolevalt suitsu: "... 44. oktoobril jõudsime Rolandiga kohale. Koputasime Mardi uksele. Mardi korteris rabeles miski, siis jäi kõik vakka.

Avasime ukse ning läksime sisse. Marti ei kuskil. Kõigepealt vaatasime voodisse, aga seal oli ainult Mardi saabas. Otsisime veel ning leidsime sahtlist natukene vett.

Hakkasime tasapisi taipama.

Läksime otsejoones tualettruumi ning seal see Mart rippuski. Ta oli nööriga lakke kinnitunud ning kõikus tasapisi.

Raputasime teda tugevalt, no Mart ei teinud kuulmagi.

Siis saimegi aru, et Mardil on uni. Mart magab".

Isa vaatas onupojale uhkelt otsa. Katsu sa nüüd vahele segada! Oma kohkumuseks märkas ta lapse silmis suuri pisaraid, mis läikisid nagu joodiku ahastus või ema mure. Isa vandus. Raisk. Silmad olid kinni toppimata jäänud. Või olid kõrvad halvasti topitud, arutles isa endamisi. Või äkki nuttis matemaatik lihtsalt niisama, puhtast inspiratsioonist?

"Head ööd," ütles isa onupojale, vandus natuke ja kustutas tule.

 

Onupoeg maksab kätte

Sedapuhku tuli isa matemaatikust onupoja tuppa suhteliselt vaikselt: "Läksin vist eila liiale," pomises ta, justkui räägiks seinaga. Onupoeg, kelle klassikaaslastest tüdrukud troppidest ja teibist vabastanud olid ja kes pääses luuseriks kuulutamisest ainult seetõttu, et suutis oma pikaldasel moel valetada kokku mingi täbara loo seitsmest-kaheksast natsist, kes teda kooliteel ründasid, kõõritas isale otsa ja oli resoluutselt vait.

"Ma saan aru," ajas isa oma, "et mõnikord ütleb vaikus rohkem kui kaks-kolm südamest tulnud sõna, aga kuskil peaks olema piir. Räägi onuga, siga!"

Onupoeg aga vaikis.

Isa otsustas tõlgendada onupoja tasast käitumist kui respekti, sättis end voodiveerele ning hakkas pihta: "45. oktoobril tuli Mart häbelikult minu ja Rolandi poole, nöör näpus, ja teatas tasasel sosinal: "Ega ma ei maganud! Ma ainult natuke puhkasin!"

Meie Rolandiga ei vastanud. Rippusime niisama nööriga laest alla ja kiikusime edasi-tagasi.

"Tulge nüüd maha," proovis Mart meid veenda ning raputas tugevalt Rolandit.

Olime vait.

Mart taipas, et me magame sügavalt ja lahkus.

Puhkesime naerma, võtsime nöörid kaelast, hüppasime alla ning läksime puhkama. Paras sulle, Mart!"

"Sina, onu, oled üks tark inimene, mis sest, et püsti loll," lausus onupoeg mõtlikult, olles aru saanud, et antud unejutt ei sisalda ühtegi loogikaviga. Isa vaatas häbelikult lakke, vähe puudus, et oleks edvistama kukkunud! Aga onupoeg mõtles samal ajal, kui mugav oli elada teip suul ja vatt kõrvas – ei olnud kedagi, kelle lärm oleks seganud ruutjuure võtmisel.

"Noh, head ööd!" proovis isa õnne ja niheles.

Aga onupoeg pigistas silmad tugevalt kinni ning mõtles teibile.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: