Kriisijutuke | Peeter Sauter. Liitmised ja lahutamised. Korrutamised ja jagamised ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Peeter Sauter
Peeter Sauter "Mikiveri tagis" Autor/allikas: Tartu Uus Teater

ERRi kultuuriportaal alustab sarjaga, kus kirjanikud peegeldavad olusid ajal, kui viirus on pannud elu peaaegu kinni.

Viirus liidab inimesi. Paneb üksteisele mõtlema, ütleb Peeter Sauter.

Millegipärast on läinud nii, et lapsed ei vasta enam meilidele, sõnumitele, kõnedele ega messengeris. Kõik mu head ja armsad lapsed. See juhtus pärast teist kohtuasja, kui ma ei suutnud maksta summasid, mida nõuti. On kestnud rida aastaid (minu isa väljend).

Aga nüüd, paar päeva pärast sünnat, tuli tütrekeselt sms. Vaatasin nagu ilmutust.

Ma ise olen halb õnnitleja. Kui kord juhuslikult vanema tütre sünna meenus ja helistasin, siis oli kõigepealt paar sekundit vaikust ja siis: "Isa, mis sinuga lahti on? Oled sa terve? Oled elus? Sa pole mind mitte iial sünnipäeval õnnitlenud."

Siis olin juba mina paar sekundit vait ja: "No mulle tuli lihtsalt kogemata meelde. Juhuslikult."

"Ma mõtlesin, et sul ei ole juba ammu enam mälu olemas."

"Ei olegi. A see teeb minuga trikke. Vahel ootamatult midagi meenub. Midagi lapsepõlvest."

"Kas sa said mu siis, kui laps olid?"

"Nojah, ma ei tea, eks ma olen mõneti ju siiamaani laps."

"Seda ma juba usun."

"Kallis tütar, ilusat sünnipäeva sulle. Kus sa ka oled. Kus sa üldse elad praegu?"

"Ma elan seal sinu lähedal. Sinust umbes kahesaja meetri kaugusel."

"Õigus, Peetri vanas korteris. Ei tea, kuidas Peetril ja Claudial läheb ja selle, mis ta oli, Amanda või..."

"Nad on Ameerikas."

"Õige jah. Siis nad vist niipea koju ei saa. Muutuvadki ameeriklasteks. Kuidas sul muidu läheb?"

"Isa, sa ikka ei ole terve. Sa ei räägi kunagi nii. Sind pole iial huvitanud, kuidas mul läheb."

"Olen vist veidi tõbine jah."

 

Aga nüüd tuli sõnum teiselt tütrelt, noorimalt. Kallilt Siskin-bratilt. Bratiška-majaa. Ja sünnipäevaõnnitlusega. Taolist pole iial varem juhtunud. Mul vajus karp lahti.

Sünnipäeva ma muidugi ei pea. Pole kombeks.

Jäin samuti mõttesse. Mis lahti on? Et tütar õnnitleb. On tal kõik hästi? Tahtmatult hakkasin analüüsima, mis toimub? Ja tasapisi hakkas koitma, et ta võib karta, et ma suren ära. Ja ta polegi mind iial sünnal õnnitlenud.

Hakkasin muhelema. Ossapoiss. Kriisiaeg võib midagi head teha. Nii lahutada kui liita. Midagi head jagada ja headust veel korrutada. Ma olin pool päeva õnnelik. Mis pool päeva. Ma olen veel paar päeva hiljem ka õnnelik ja saadan talle armastuskirju. Rohkem ta küll midagi ei vasta. Tõeline Sauter. Vaikib nigu vana indiaalnlane. Pean lugu.

Gennadi aga, kes nüüd minu juures elab, Ida-Viru kunstnik ja kirjanik, zabutõlnik ja sõjaväekaaslane, uuris millegipärast päev enne mu sünnipäeva, millal mul sünnipäev on. Intuitiivselt. Ütlesin, et homme. Aga järgmisel päeval oli tal see meelest läind, sest tal oli vaja sõita koos kahe sõbraga Kohtla-Järvele, kus nad koos koolis käisid nelikümmend viis aastat tagasi. Üks sõber tuli autoga Moskvast, on seal üks linnaarhitekte, teine praamiga Helsinkist. Mis ta seal askeldab, Gena ei teagi. Vahepeal elab Petseris, siis Helsinkis. Miski träfik käib.

Talle mõjus kriis jälle nii, et jäi paariks päevaks kodulinna Kohtla-Järvele. Keeras oma arvuti klaviatuuri laual tagurpidi, et tolmu täis ei koguks ja läks. Haroš. Mul oligi mõnus vaikne järelemõtlemiseaeg.

Ainult õhtul tuli Mari läbi. Proseccoga. See oli tore. Kinkisin talle oma sünnipäeva puhul kamraad Eduardi raamatu ja jõime. Mari jõi pool klaasitäit nahka, teatas, et on nüüd maani täis ja sõitis oma ilusa punase Subaruga koju. Paremat sünnat ma ei kujutagi ette.

Isegi Laur, kes hiljuti mu peale vihastas, saatis sms-i. Aga noh, tema ei ole omal soovil enam Sauter. Juba mitu aastat mitte.

Ma arvan, et kõigis neis sündmustes on süüdi viirus. Muidu olen istund igal sünnal ihuüksi. Viirus liidab inimesi. Paneb üksteisele mõtlema. Et ei tea, kas see või too on veel elus. Isa või ema või keegi teine. Minu isa ja ema on küll Rahumäe surnuaial ja sinna mulla alla kahe meetri sügavusele ei pääse neile ligi enam ükski viirus. Pole muretki. Isa läks vähe varem, neli aastat hiljem läks ema, kuigi isa elas vanemaks. Ta oli seitse aastat emast vanem. Vist. Ega ma täpselt ei mäleta. Ja ka nende sünnipäevi õigupoolest ei mäleta.  Pole tähtis. Mis neist sünnipäevadest enam.

Aga meelde tulevad nad vahel küll. Mitte sünnad, aga isa-ema. Vaat kui kena, et on surnud ja ma ei pea muretsema, et võiksid ootamatult haigeks jääda. Ainus asi, et kes nende hauda korrastab, kui vennas nüüd Haapsallu kolis. Alati käis tema seal rehitsemas. Mina käisin korra ainult koos oma poistega, kui need tahtsid ilutulestikku lasta. Ütlesin, et metsa vahel jalutavad inimesed oma koertega, pole meil vaja koeri hirmutada. Aga vanaisa ja vanaema haual võime muretult kogu ilutulestikupatarei vastu taevast lasta. Kui vanemad hauas midagi peaksid ka tajuma, siis pigem võib see neile nalja teha. Ja ei keera ka ükski naaberhaua surnu selle peale külge.

Poisid olid veidi kahtlevad, aga nõustusid. Nende vanem vend oli selleks ajaks juba surnud ja tema tuhk ka seal lähedal.

Poiste pärast ma eriti ei muretse. Ma ei mäleta, kui vanad nad on, aga ega nad eriti vanad ole. Ehk peavad sellele kammajaale vastu. Mõlemad head poisid, reipad, tugevad, miks ei peaks vastu pidama.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: