Presidendi hiljutine algatus kutsuda Eesti elanikud kella kaheksaks õhtul aknale, et näidata koos solidaarsust eriolukorra eesliinil töötavatele inimhingedele, on õilis idee. Selge see, uus Balti kett jääb ära: tõmbas ju ilma ka viimasel hetkel jahedaks ja lisaks kestab endiselt tavaline gripihooaeg. Muidugi, haarakem parem Huaweid laadijaist ja näidakem solidaarsust!

Idee on tõesti hea ja väärib kordamist, sest propageerib kastist välja mõtlemist. Sellist lähenemist on eriti vaja siis, kui innovatsioonivabrikud on hetkel muis valdkondades palgata puhkusele saadetud. Teisest küljest on aktsioonil ka puhttervislik mõju. Üks hea president hoolib oma rahvast ja teab, et eriolukorra ajal võib pidevast raamatulugemisest, koera paitamisest ja kodu desinfitseerimisest kael täitsa kangeks jääda. Kuna spordisaalid on ka suletud, pole enam seda fitnessitreenerit või joogaõpetajat, kes näitaks, kuidas kükke teha või millist hantlit tõsta. Teha aga riigipea juhendamisel mõni minut virgutusvõimlemist kuskil kella kaheksa paiku poleks tõesti paha, veel enam, kui trenni registreerimine on täiesti tasuta. Tore on ka see, et alustatakse kergetest raskustest ehk telefonist, niisiis sobib presidendi väljamõeldud treeningkava kõigile Eesti inimestele.

Samas ei tasu ka liiga suure hurraaga peale lennata, tuleb arvestada, et eriolukorra tõttu on trennitegemises kõigil paaripäevane paus sisse jäänud. Minu ettepanek oleks selliseid üritusi alustada edaspidi pisut varem, väikese soojendusega kuskil poole kaheksa paiku, näiteks käte- ja õlaringidega. Ja mitte ka liiga vara. Aktsioon ei tohiks kindlasti takistada igapäevaelu tähtsamaid toimetusi, milleks on eriolukorra ajal näiteks duši all käimine, triikimine, keksunööriga hüppamine või kella vaatamine.

Üldjoontes on aktsioon siiski väärt tegu, kuid viskab õhku ka mõne küsimärgi. Kuidas ära tunda aktsioonil osaleja? Kunstimaailmas kuulub see küsimus "visuaalselt eristamatute paaride" teemavaldkonda. Mis eristab näiteks tavalist telefon-näpus võimlejat kellestki, kes just solidaarsusest oma telefonivalgust teadlikult vilgutab? Vähemalt minul on elutuppa kriiskavad virgutusvõimlemised lausa igaõhtused külalised. Kui kardin eest kerida, näeks ilmselt praegugi kellegi tantsu, jooga ja kergejõustiku stiilis segu-kekslemist. Niisiis, kuidas teha vahet, kui visuaalne pilt on sama ja erinevus on vaid kontseptsioonis? On see Andy Warholi "Brillo Box" või tavaline brillo box? Kui me end sellisteks küsimusteks ette ei valmista, võime lõppude lõpuks seal akna peal vaid käsi laiutada.

Aga olgu, küllap tunneme selle sinimustvalge kuidagi ära ja võibolla lehvitabki vastasmaja elanik just otse sulle või mulle. Oleme samas paadis, eestlased ja puha. Samas, kui kõik lehvitavad kõigile... Täna oleme sellises seisus, kus me ei saa enam vastasmaja aknal poseerivat naabritüdrukut- või poissi libistada vasakule ja paremale nagu Tinderis. Mõeldes nüüd korraks, mida on Gaston Bachelard kirjutanud "Ruumipoeetikas", võivad kõigi eestlaste tuled ajada inimesi segadusse. Suurim mure on just Tallinna "mägede" elanikel. Bachelard kirjeldab oma raamatus sooja tulekuma, mis asub kuskil metsamajas ja mis meelitab inimest ligi oma kodusoojusega. See aga vastanduvat just mastaapsete linnaosade tulede paljusele, mis loob võõrandumiskogemust.¹ Mõnel elanikul võib niisiis, eriti just aktsiooni ajal, kaduda kodutunne täielikult. Kus on kodu, kui ümberringi on sajad või isegi tuhanded tuled?

Tagantjärele mõistan, et isegi kultuuriministri sõnad laulupeol võisid omamoodi prohvetlikud olla. Vaadates olukorda veel laiemalt, siis kindlasti kannatab ka see harv lennuliiklus, mis meil üldse veel alles on. Kuidas peavad need vähesed ufo-piloodid leidma oma ainsa maandumisele meelitava tulekuma?

Ometi, kui alustasime heast, võiks sellega ka lõpetada. Nimelt võib telefonivalgusega esitletav solidaarsusavaldus anda hoopis vastupidise efekti, see võib ajapikku muutuda kõigi eestlaste armastuse sümboliks. Hetkel ei adu me küll efekti täielikult, kuid pikemas plaanis võivad aktsioonil olla kaugeleulatuvad positiivsed tagajärjed. Kui telefoniga vehkimine muutub igapäevaseks, ei saa me enam magalarajoonidest rääkida kui modernismi lõpetamata projektist. Sellega ongi modernism lõpuni viidud. Ka igasugune võõrandumise teooria tuleks üldse maha kriipsutada, vahest ka näiteks "Sügisballi" käsitlevad tunnid kooli õppekavast. Või annab viiimase puhul rääkida mingist idanema pandud seemnest, millest on lõppkokkuvõttes sünnitanud uue Aufklärung'i eestimaalaste ajaloos. Jah, mingi 2.0 valgustusaja, mille järel on oodata ka romantismuse teist tulemist.

Presidendi aktsioonist lähtuvalt tuleks tegelikult paljud senised mõtteharjumused üle vaadata. Hoolikalt järele mõeldes saan aru, et telefoniga lehvitamise žest on tegelikult sümbol, mis sunnib meid väljuma dogmaatikauimast. Isiklikult pean hakkama näiteks kirjandustekste üle lugema. Kui "mägedes" ongi edaspidi vaid telefonivalguse vaatemäng, kas tajuvad tänapäeva lapsed enam Undi tekstide kvintessentsi? Kogu kirjandus muutub omamoodi show'ks, aga kuidas seda kõike õpetada?

Igatahes, päeval, mil õhtune aktsioon pidi aset leidma, lugesin ma mitte ainult kõik Mati Undi tekstid, vaid kogu raamaturiiuli uuesti läbi. Imelik, et tänasel kriisi perioodil ei tundnud ma seejuures kordagi, et oleksin millegi erilisega hakkama saanud. See ongi uus normaalsus, millega peame presidendi väikeste vihjete abil vaikselt kohanema. Riigipea hoiatab meid morsemärkide kaudu, et muutust on peatselt oodata kõikjal, ka pisiasjades. Ka selles, kuidas me igapäevaseid olukordi sõnastame. Peame pürgima ikka paremuse poole, aga just vaimsete väärtuste ja pisiasjade lihvimise kaudu. Latt on tõstetud kõrgele. Raamatuneelajaks võin end nimetada vaid siis, kui olen kogu oma raamaturiiuli ikka hommikul, lõunal ja õhtul läbi lugenud.

Siiski usun, et president ei soovinud vaid kvantiteedile valgusvihku tõsta. Tähtis on, et kätte satuksid ikka õiged tekstid. Olen õnnelik, et siin on riigipea samuti olnud ettenägelik ja suunanud mind uuesti lugema Arvo Valtoni novelli "Mustamäe armastus". Jah, oligi taaskord põnev lugemine, kuid samas mõistsin teksti koodi nüüd tänu presidendile hoopis teise nurga alt. Valtoni lugu keerleb ju selle ümber, kuidas üks naine ja mees seisavad igal õhtul vastasmaja akendel ja silmitsevad teineteist. Ja siis ühel hetkel jääb naine, just nagu pilgust või Pühast Vaimust tabatuna rasedaks. Mõistan presidendi muret rahva iibe pärast: selline Mustamäe armastuse stiilis rasestamisaktsioon on väga vajalik ja samas ka väga kaval samm viiruste perioodil, sest kogu vahekord seisneb vaid silmkontaktis ja telepaatilisel Püha Vaimu välja kutsumisel.

Mida peavad aga aktsiooni kordumisel tegema maapiirkondade elanikud, kes sooviksid samuti iga hinna eest presidendi vaatemängul osaleda? Kuidas rasestada pilgust naabrit, kui aknasse paistab vaid sünk metsaviirg? Kas elu maal sureb välja? Või mis juhtub, kui jääd kogemata mõnda kitse või karu liiga kauaks silmitsema? Jääda siis iseendaks või uskuda ikkagi presidenti? Vaat sellised on küsimused, millega tuleb eriolukorras igapäevaselt tegeleda.

1 Vt Gaston Bachelard. Ruumipoeetika. 1999.