Kriisijutuke | Jan Kaus. Kriis muudab head sõnad tegudeks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kirjanik ja muusik Jan Kaus
Kirjanik ja muusik Jan Kaus Autor/allikas: Raul Saaremets /ERR

ERRi kultuuriportaali sarjas peegeldavad kirjanikud olusid ajal, kui viirus on pannud elu peaaegu kinni.

Üks muutusi, mis eriolukorra kehtestamisega ilmnes, on elu ootamatu aeglustumine, märgib Jan Kaus festivali HeadRead blogis.

Tõsiasi, et kirjandusfestival HeadRead lükkub edasi, ei tohiks tulla üllatusena. Olgugi et viirusepuhangust tingitud eriolukord kestab praeguse seisuga 1. maini, tuleb lähtuda eeldusest, et sündmuste areng on raskesti ennustatav ning on igati võimalik, et maikuuks pole veel tavapärane elu taastunud. Samuti võtame tõsiselt vabariigi valitsuse soovitust lükata kevadel toimuvad sündmused aasta teise poolde. 

Kahtlemata pole praeguse pandeemiapuhangu taustal raske mõelda kõikidele düstoopilistele lugudele – nii romaanidele kui filmidele –, mis on käsitlenud viirusepuhanguid ja laiemalt globaalseid kriise või katastroofe. Selle valguses on päris lohutav näha, et inimesed on siiani enamasti käitunud kas rahulikult või suisa altruistlikult. On juba tähelepanu juhitud pandeemiaga kaasnenud õhusaaste vähenemisele, kuid sama palju rõõmustavad erinevad üleskutsed mõelda nendele ettevõtetele ja inimestele, kelle valdkonda või tööd kriisiolukord kõige raskemini mõjutavad. Näiteks ringleb netis Aldo Järvsoo kiri, milles ta pakub isiklikku abi kümmekonnale vanemale inimesele. See on tore näide sellest, kuidas vormiliselt düstoopiline olukord võimaldab ilmneda rohujuureutoopiatel. Korraga on tekkinud ruum väikestele, ent kõnekatele heategudele, mis pistavad oma nina krookuste ja lumikellukestena välja igapäevases kiiruses kõvaks tambitud mullast. 

Üks muutusi, mis eriolukorra kehtestamisega ilmnes, ongi elu ootamatu aeglustumine. Lisaks sellele, et see toob paljudele kaasa majandusliku ebakindluse, mis tähendab, et kodutööle jäämine ei pruugi kohe tähendada elukäigu ja mõtete rahunemist, on see samas andnud võimaluse oma elu varasemast selgemalt mõtestada. Viirusepuhang pole teinud muud, kui toonud ilmsiks ilmselge: elu ebakindluse. Nüüd pole ebakindlus aga lihtsalt abstraktne kategooria, vaid puudutab vahetult nii igaühe isiklikku kui ka kollektiivset olevikku ja lähitulevikku. Viirus paiskus laiali suure kiirusega – me elamegi suurte kiiruste maailmas. Ent sama kiiresti ilmus välja aeglus. Muidugi mitte kõigi jaoks. Võime vaid ette kujutada, kuivõrd pingelised ajad on praegu näiteks arstidel või kriisikommunikatsiooniga tegelevatel inimestel. Aga üldine ühiskondlik tempokus on selgelt taandunud. 

Tempokuse taandumine ei tähenda ainult paljude protsesside ootamatut aeglustumist või lausa seiskumist, mille tõttu on inimestel nüüd rohkem aega kodus viibida ja mõelda, mida nad on õieti siiani teinud ja mis edasi saab. Asi selles, et kui taolised küsimused juba tekivad, tähendab see, et igapäevase elu vaateväli on muutunud. Seni on inimesed oma vaateväljast igapäevaselt mööda kiirustanud, nüüd, seisatudes, on võimalus tähelepanelikumalt ringi vaadata, avastada seda, millest õieti me maailm koosneb.

Ja selle taustal on näha, kuidas tõuseb esile kaunite kunstide roll. Kui majandust võib võrrelda majaga või õieti materjalidega, millest see maja on ehitatud ning poliitikat maja elukorraldusega, siis kultuuri võib võrrelda majas valitseva õhkkonnaga. Ajal, kui majas tekivad probleemid, lekked või kahjustused, on väga oluline, kuidas nendega hakkama saadakse. Kuidas konverteerida äkitselt ilmnenud aeglust rahuks ja tähelepanelikkuseks? Oleks tore, kui meil õnnestuks levitada rahulikku meelt ja solidaarsustunnet palju efektsemalt kui levib ükski viirus.

Eriolukorra kehtestamisega seoses on hakatud varasemast tihedamalt väisama raamatukogusid. See on tore, sest iga laenutus on samuti väike, tähelepandamatu heategu, võimalus omamaist kultuuri toetada (tõsi, tekkinud olukord on loonud neid võimalusi juurdegi, võib näiteks jätta enda kätte toimumata etenduse või kontserdi pileti). Jah, inimestel on nüüd rohkem aega lugeda. Seetõttu ei tasu unustada, et lugemine pole asi iseeneses, sellega kaasneb alati võimalus järele mõelda. Praegu olekski parim aeg seda teha, kaaluda läbi, kuidas saaksime olukorda parandada, et avariiolukord majas üle elada. See ei tähenda, et peaksime asuma kollektiivselt maailma päästma. Piisab sellest, kui hoiame iseennast ning aitame sealjuures mõnda sugulast, sõpra ja naabrit. Kas või paari hea sõnaga. Näiteks mõne sellisega, mis on meelde jäänud mõjuvast, järele mõtlema ärgitanud raamatust. Tõenäoline, et kriisiaegadel vajame tavapärasest palju rohkem selliseid sõnu, mis mõjuvad ühtaegu tegudena. 

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: