Kriisijutuke | Jürgen Rooste. Katkuajakroonika ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tualettruumis leiduvate bakterite vähendamiseks piisab ka vähemast.
Tualettruumis leiduvate bakterite vähendamiseks piisab ka vähemast. Autor/allikas: kalexanderson/Creative Commons

ERRi kultuuriportaali sarjas peegeldavad kirjanikud olusid ajal, kui viirusehirm on pannud elu peaaegu kinni.

"Jüri Ratas uurib Stenbocki majas tusaselt nurgas kökitavalt Martin Helmelt: "Martin, mis lahti on? Kõik on ju täpselt, nagu sa tahtsid – piirid on kinni, inimesed istuvad kodus, lapsed ei tee kliimaproteste, vaid õpivad internetis Eesti ajalugu." Nii näitab olukorda Jürgen Rooste.

*

Linn on tühi, vaikne ja kinni. Maskides sõdurid seiravad üksikute kajakate lendu. Alkoholi ei müüda, kohvikud on kinni. On suure rõõmu aeg.

Jüri Ratas uurib Stenbocki majas tusaselt nurgas kökitavalt Martin Helmelt: "Martin, mis lahti on? Kõik on ju täpselt, nagu sa tahtsid – piirid on kinni, inimesed istuvad kodus, lapsed ei tee kliimaproteste, vaid õpivad internetis Eesti ajalugu. Hanerasva-asja on kõik juba unustanud ja väljas paistab päike, kevadpäike!, mis sul viga on?"

Martin nohiseb: "Ilus on, jah. Päike paistab küll, aga mõtle: kui samal ajal vihma sadama peaks hakkama, siis tuleb vikerkaar, ja see kõik mõjub jälle nagu üks mõttetu pedepidu..."

 

*

Maailmalõpp on ligi, käes on viimane surmaheitlus. Kaks hingeldavat ja läkastavat vanamoori roomavad suures tühjas, verise põrandaga kaubakeskuses kõrvuti võidu viimase kempsupaberipaki poole, üksteist käega kõrvale udjades. Viimasel paaril meetril üks neist jääb maha, paneb pea põrandale, sureb... ja laseb pika põriseva peeru. Teine on hetkeks ehmatanud, jääb õige tasa, ja seirab oma koolnud vastast... isegi kurva-kahjatseva pilguga. A hakkab kohe tasa naeru kõkutama: "Hihhhihhiihiihii. Vaat, nüüd sul läheks seda paberit tõesti vaja!"

 

*

Vanamees, harrastuskunstnik ja proff joodik, siseneb maakonnabussi. Raadio mängib, meeleolumuusika. Täitsa meeleolukas. Linnalähiliin. Käitab rohelist kaarti, valideerib, ja laseb siis väsind kanni pingile. Raadio mängib, meeleolumuusika. Nukker ja vaikne. Tukk tuleb pääle.

Veidi linnast väljas, puude-põõsaste vahel juba. Raadio mängib, uudised. Uudistelugeja hääl on sume nagu möödund sajandi keskpaiga džäss. Buss peatub nõksakaga. Mees ärkab võpatades. Keel on kuiv, maastik on võõras, liikumine on peatunud.

"Mis nüüd lahti?!"

"Mis lahti, mis lahti! Kuses oleme, mõlemad. Kõik Harjumaa liinid pandi just kinni," õhkab bussijuht, ja lukustab raudse käega bussiuksed.

Tasa rabiseb vihm vastu bussiakent.

 

*

Saaremaalt on just lahkunud võrkpallikoondis Itaaliast, jalkamehed Iraanist ja maleklubi Hiinast. Maha on jäänud katk ja kaos. Lesed nutavad, orvud uluvad, näljased kassid-koerad hulguvad ümber ja tapavad hiliseid teekäijaid. Hull vanaema mängib supikulbiga potipõhjal bossanovarütmi.

Maandumas on uus lennuk, umbusklik tollitöötaja tõmbab revolvri vöölt ja astub laskumisrajale vastu kindla veendumusega: ei ühtki võõrast enam Saaremaal!

Järsku lajatab roheline valgus, pimestav roheline helk, terve õhk on täis lambipirnisurinat... valgusest väljuvad päratute pääde ja suurte silmega helerohelised mehikesed.

Saaremaa tolliohvitser laseb jahmunult relva alla ja pobiseb: "Kes-kes... kes te olete?"

"Meie oleme jääkeeglimeeskond Marsilt," vastab suuresilmsete eestkõneleja, kõige paksem ja kõige helendavam, ilusas ja puhtas eesti keeles, "ja me tulime mängima Kuressaare gümnaasiumi võistkonnaga. Sõpruskohtumine."

"Ja-jaa, ma pean kontrollima," pobiseb valvur... Ta võtab kõne tervisekaitseametile. Pääle tema sissejuhatavat juttu kostab teleonist hüsteerilist mehehäälset jämenaeru ning katkevat tuut-tuut-tuut-signaali...

"Eijah, etjah, ju siis, jah," ohkab ta ja näitab Marsi curlingu-meeskonnale teed.

"Ärge muretsege," ütleb kõige suuresilmsem suursilm, "see kosmilise katku karantiin Marsil on rohkem kuulujutt ja üleüldse moepärast, ma olen kindel, et teie koolilaste liha ei sula luude küljest lahti ja ei moodusta happelisi limaklompe, mis teisi lapsi jälitaks; see oli ka meie jaoks nii juhuslik ja tõttöelda üldse mitte Marsi-omane... Kuidas teie noored ütlevad: nii rändom?"

Ja nad kõik naeravad. Tolliohvitser, Marsi keeglimängijad, jumal, kirbud narkokoera karvades ja Saaremaa koolilapsed, kes on tulnud marslasi lillevanikutega tervitama.

 

*

Tuleb välja, et uus viirus küll tapab vanainimesi, ent pinnasesse imbudes äratab ellu teise maailmasõja sõdureid... nii pioneerid Venemaal kui hitlerjugend Läänes lasevad kiiresti välja pressiteate: me teadsime, et meie valijabaas on tõusmas!

 

*

President Donald Trumpilt küsiti: kumba pidi see siis oli, kas viirus oli väljamõeldis ja demokraatide vandenõu teie tagasivalimise vastu, või päästiste te kogu riigi viiruse käest?

Donald Trump sügas parukaalust ja ütles: jaa, vaat, see oli mõlemat pidi! Kõigepealt mõtlesin ma välja demokraadid, et üldse presidendiks saada, ja pärast tuli välja, et ma olingi kõige parem president!

Aga viirus, kuidas see sellega seotud on, küsisid ajakirjanikud.

Ahh, teie, võltsmeedia, küll te välja mõtlete, ütles Trump ja ronis katseklaasi tagasi...

 

*

Maailma tervisehoiuorganisatsioon arendas vilkalt välja toimiva viirusetesti, aga ainult USA ei võtnud seda kasutusele, vaid töötas kõigest kolme nädalaga välja enda oma: kõigile näidati piiril president Trumpi pilti, ja need, kes kohe naeratasid, nagu poleks neil pealuu sees aju ollagi, olid ilmselgelt terved!

 

*

Hitler ja Stalin arutavad põrgus, kuidas oleks hea maailmale reetmise ja surma eest kätte maksta... Saadame ühe hullu viiruse! Ütleb Hitler. Ai-ai-ai, kostab Stalin, saadame parem hulga lolle poliitikuid ja siukse raadio ja kino, mida keegi päeva jooksul kinni ei suuda panna... Lepivad siis kokku, et saavad mõlemad, mis tahavad. Nagu alati.

 

*

Soome noored lepivad salaja kokku, et ühtki pidu ära ei jäta, kuigi viirus tapab, samas viirus tapab ju ainult vanasid! Joome aga, ja tantsime aga! Soome vanad saavad teada ja peidavad siis kogu riigiviina ära. Pole Soomes ei pidu ega surma enam... Nii nad elavadki aegade lõpuni, Vanemuine muudkui kanneldab.

 

*

Kassikari kakleb toidujäänuste pärast. Vanamutt vaatab seda voodiservalt, murelikult. Tal on oma lemmikud. Aga ta armastab neid kõiki. Varsti kaovad kausist viimased terad. Eit tõuseb. Võtab võrkkoti ja astub ukse poole. Ta jalad talluvad tümaks tuimund põrandalaudu nagu liiga vanal kung-fu-meistril.

"Ise teate," ütleb ta üle õla, astudes välja, lokkavasse-värskesse kevadesse, kohaliku poe poole, kus sajad kassieided juba toidupakkide pärast surmaheitlust peavad. Lihased ta lillelise kitli all on pingul. Uksed libisevad lahti, ta sirutab ilusa pika laia vasakhaagi ja esimene eit kukub... Kelle kassid jäävad ellu?

 

*

Oooot, ma räägin ise, proovin oma häälega...

Juhtunud kord nii, et tulnud suur tõbi maailma. Eestlased jätnuvad selle pääle ära laulupeod ja teatrietendused ja luulevärgi ja koolipäevad ja siis jumal küsinud: et mis teil eestlastel veel pääle selle on üldse? Ja eestlased siis vastasid, et suusasport ja suusatrikid ja jumal oli hea jumal, ja ei teinud sellepärast märkama, et sildarud olid noored kuradid ja ülejäänud medalid saadi kõik topinguga ja lubas meil siis Peipsi järve ja Läänemere vahel edasi elada ikka, sest ta oli ikkagi hää jumal. Aamen, velled, aamen, karjus Varro kirikus, ja issand-appi-issand-jaaaaah, karjus luuletaja Ivar oma magamistoas õndsushetkel, ja jumal mõistis ja andis andeks mõlemale ja oli rõõmus mõlema üle, ja see oli isegi sellel patusel ajal, kui kõik oli räpane ja katki, ja Ameerikat valitses Türnamoodi Rummvoltis Urmuauguga Mumnimeeeleline Pušš, kes ütles, et demokraadid on süüdi selles, et sääsed verd imevad. Aamen.

See polnud üldse nii, sest jumal tegi sääsed kõigile rõõmuks ja kõditamiseks, ja alguses ta lõi kõik inimesed homodeks, tema ei teadnud, et osad on lollid ja hakkavad paljunema ja kogu see jama läheb edasi, ja ta proovis suurt veeuputust et seda heterotulva kustutada, ja teisi asju ja, lepitas inimesi värvilise vikerkaarega, mis pidi ju ütlema, et hoi; olge homod, aga noh, nad paljunesid edasi, ja ega sellest polegi hullu, aga vaadake ette, te sõite seda soomuslooma, see oli mul tagavaravariant üldse! Alguses ma tegin valemi, et sureks kõik noored inimesed, see oleks palju tõhusam... aga selleks peaks sööma puuki ja lõgismadu, puugipuder oli mu lahendus, aga kui alustada vanadest, siis see oli soomusloom ka plaanis, aga muidugi, tollal oli matemaatika algeline, et ma ei mõtelnud täpselt läbi: et kui võtad ülevalt ära, alt kasvab pääle! Loogiline, aga üldises programmis sitt lahendus. Kellelgi pole rõõmu. Ohjah, etsiis: pressiteade on, et palun vabandust, tegemist on eksitusega. Ärge tundke end õnnetuna, ma vihkan teid kõiki võrdselt. Aga praegu surevad peamiselt vanad. Aamen, velled, aamen. Leiutame varsti midagi uut.

 

*

Ja ühel ööl tuli Kurat ja küsis: kust algatan ma tõve, kas Hiinast või Usast? Sest kust puistan ma seda paremini laiali?

Ja see teine küsimus rikkus mängu mu jaoks, sest ma teadsin, et küsija on Kurat, ja ma pakkusin huupi, et USA-st, sest sääl on kuradil võim niikuinii, ja sääl on kõik teed valla...

Ja Kurat vastas mulle, et tal on igal pool võim, ja kui ta peab kuskil herilasepesa enne üles kütma, siis see on Hiina. Sest Hiina on valede maa, tõtt kätte sa sealt ei saa.

Aga mina ei teadnud, kas Kurat valetab mulle, ja kurat võib alati valetada.

Ja siis tuli ühel ööl jälle Kurat ja küsis, et kui ta peaks tegema nii, et sureb palju inimesi, kas siis teeks ta nii Itaalias või Soomes, lihtsalt, sest tema on Kurat, ja tema võib teha ühtviisi nii siin kui sääl, sest Jumal ise annab talle loa nagu Iiobi raamatus, aga Iiob ise pole enam meie seltsis, sellepärast ei saa mina küsida: kelle või mille järgi otsutab Jumal,

sest Kurat küll mulle vihjeid ei andnud...

Aga raamatus olen mina Iiobi pool.

Aga Itaalia on mängude ja pettuste maa. Soome on siiruse ja jaheduse maa, ma arvasin, et Saatan Soomet enam vihkab, sest ta seda puudutada saab vähem.

Ja sellepärast eksisin ma taas. Sest Itaalias mürgitas tõbi nagu oleks ta kõiki inimesi ühe maohammustusega puudutanud, ja Soomes ta küll mürgitab ja mürgitab, aga ei pääse ligi inimese südamele.

Ja siis Kurat ütles: nüüd on su hing pea minu käes, veel kolmandat korda proovin sind, kas oled tõe jälil, kas üldse mõistad, ja mina ei tahtnud vastata, aga tema ei jätnud mulle võimalust ja küsis:

millisel maal on kõige lollimad valitsejad?

Ja mina vastasin: need peavad olema minu enese maal, sest muidu oleks mina sulle, Kuradile, mõistnud ühegi neist kolmest küsimusest õigesti vastata. Ja nõnda vastas Kurat mulle: jah, veel hetkeks jääd sa mu haardest välja, sest tõesti, ei ole rumalamaid valitseijad kui sinu maal, sest pole rumalamat valijat nondele valitsejatele kui sa ise. Ja järgmine kord, kui ma sulle külla tulen, viin su hinge ikka kaasa, sest pole suuremat pattu rumalusest...

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: