Kriisijutuke | Taavi Remmel. Käsi peseb kätt, ühed Bellingshausenil

ERRi kultuuriportaal alustab sarjaga, kus kirjanikud peegeldavad olusid ajal, kui viirus on pannud elu peaaegu kinni.
Ajal, mil ESTcube tiirleb päikeseenergia toel kosmoseavaruses ja vallutab universumi, ajal, mil Lõuna-Eestis visatakse epideemiate tõrjeks ohtralt leili, ajal, mis juuksur imetleb su pleekinud juuksesalke ja uurib, kas oled ka hiljuti reisil käinud, saan aru, et maailmaga on kõik korras, kirjutab Taavi Remmel oma päevakajalises vestes.
Oleme professionaalid ja tähelepanelikud üksteise suhtes. Muidugi võib juuksuri küsimus olla esitatud liiga hilja, võib-olla hilineb ka leiliaur ja sõbra käsi, mis su selga peseb, ka kiirabiautol võib bensiin otsa saada ja võimalik, et probleemid tabavad ka ESTcube'i, kuid maailmalõpu eel on ikkagi meeldiv kogeda sellist ühtehoidmist, armastust ja vaimu vägevust.
Ometi on põhjust ka muretsemiseks. Ei, küllap vetsupaber ikka otsa ei saa, küll aga näiteks ploomid Balti jaama turult. Hiljuti nägingi noort daami nuusutamas väga hoolikalt üht mahlast (ilmselt Ungari päriolu) ploomi, nina sentimeetri kaugusel puuviljast. Ostuhuvi paistis olevat suur, ent valikus oli ka muud ahvatlevat. Sel hetkel mõtlesin küll, et maailm saab otsa! Aga võib-olla oli noor daam oma tervises niivõrd kindel, et aitas hoopis turutädi keerulisel ajal hädast välja, ei jätnud teda üksi ajal, mil riik alles laenab oma miljardeid. Jah, tuleb üksteist toetada ja võimalusi selleks näib olevat mitmeid
Meenub ameerika kirjaniku Don DeLillo romaan "Null K"1, seal kohtame minajutustaja silme läbi tema isa, multimiljardär Ross Lockharti, kes on otsustanud külmutada oma teise abikaasa, kuna tol on ravimatu haigus. Idee siis järgmine: ajal, mil ESTcube teeb juba teist tiiru ümber maakera ja meditsiin on ravimi valmis saanud, võiks naise üles sulatada ja terveks teha. Jah, tuleb leida viise üksteise toetamiseks. Rääkides veel epideemiatest ja paanikahoogudest, soovitan lugeda ka Don DeLillo varasemat teost "Valge müra"2, eriti ajal, mil raamatukogud on veel õnneks lahti ja maailm alles tegeleb väljasuremisega.
Muuseas, lugedes juhuslikult Maarjamaa riigisaladust, avastasin, et oleme jälle ühe tiigrihüppega hakkama saanud. Võimalik, et sel korral ongi inspiratsioon tulnud DeLillo loomingust. Oleme ju prohvetlikult oma pojad ja tütred Antarktikasse saatnud, aastakeseks-paariks kuskile külma kätte. Võib-olla, kui igaüks sööbki ära vale ploomi, peseb vale kätt või nuusutab vale lillekest, jääme rahvana siiski ellu. Tulevad kord merekarud tagasi ja kaevavad maa seest välja Euroopast laenatud miljardi, siis algab uus etapp maailma ajaloos. Selleks ajaks oleme ka ESTcube'ilt saanud vajalikku infot, kuidas siin maamunal üldse säästlikult elada.
Kuigi ülejäänud maailm on välja surnud ja ruumi laiutamiseks palju, teavad Bellingshauseni karud täpselt, kuhu rajada uue maailma esimene Platoni riik, milliseid ploome süüa ja kuhu mitte ehitada vetsupaberi jaoks vajalikku tselluloositehast.
1 Raamat ilmus hiljuti ka eesti keeles. Vt Don DeLillo. Null K. 2020.
2 Vt Don DeLillo. Valge müra. 2005.
Toimetaja: Valner Valme