Esialgu püsis õhus õrn lootus, et ehk on tegu vaid sensatsioonijanus meedia perversse huumoriga ning kohe-kohe ilmuvad ekraanile valgetes kitlites usaldusväärsed doktorid, kes uue pandeemiavõimaluse kummutavad. Kuid võta näpust. Mida päev edasi, seda tõsisemaks asi vajus. Must masendus, kellest alles hiljuti suure vaevaga lahti oldi saadud, istus korraga kõikide elutubade diivanitel kui vihatud külaline, kes õigel ajal lahkuda ei suvatse.

Nagu ka eelmine, sai uus viirus tuule tiibadesse Hiina Rahvavabariigist. Mis tundus üsnagi uskumatu, arvestades, et peale eelmist puhangut sai maailma suurim riik sisuliselt täielikult desinfitseeritud. Nüüdne kolle algas Shanghai linnast, õigemini selle loomaaiast, kus üks veterinaar oli omavoliliselt lahanud kaks sajandit tagasi ilmale tulnud hiidkilpkonna.

Maailm, Hiina kaasa arvatud, värises koletute uudiste ootel. Nahkhiired nahkhiirteks, aga kilpkonn, kelle batsillid pärinevad 19. sajandist, ajas iiveldama. Inimkonna kohale on laskunud needus, tunnistati vaistliku vastumeelsusega. On see siis religioosset või bioloogilist päritolu, sellel polnud enam vahet. Me oleme omadega perses. Ükskõik, kasutad sa liikumiseks Ferrarit või ratastooli, me oleme perses. Sellise lootusetu meeleheitega vajus rahvusvaheline üldsus kühmu oma väikeste ja suurte ekraanide ette, valmis vastu võtma kõige hukatuslikumaid uudiseid, milleks fantaasia üldse küündib.

Aga nii imelik kui see ka ei tundu, rabas esimene suurem uudis oma ootamatusega. Kahe ööpäevaga püsti pandud haiglasse suletud kümnest tuhandest patsiendist polnud nädala jooksul hinge heitnud ükski. Tuginedes kaamerapildile, mis sõitis poole kilomeetri pikkuses palatis keset lakkamatult köhivaid ja aevastavaid, kõrges palavikus vappuvaid patsiente, tundus olukord ebareaalne. Kui mõni päev hiljem selgus, et kõik üle kaheksakümne aasta vanused patsiendid olid korraga nõiaväel paranenud (kui väike muhe köha välja arvata) ning kippusid tervisest pakatades koju, ei olnud enam hämmeldusel otsa. Haiged, kellele sugulased olid juba jõudnud ära tellida mälestustahvlid, naeratasid kaamerasse, näod prisked ja rõõsad. Mida kuradit? Mitte lihtsalt viirus, vaid selline, mis julgeb peremeesorganismi üle suisa irvitada. Jälkus kuubis.

Pikemalt mõtlemata küüditati imekorras tervenenud vanurid kõrgtehnoloogilisse laborisse, kus neid uuriti eest ja tagant enneolematu põhjalikkuse ja sügavaima teadusliku skepsisega.

Ja siis saabus uudis. Ekraanile ilmus pilusilmne valges kitlis emotsioonitu professor. Köhatas. Õigemini köhis, ja päris pikalt.

"Niisiis," alustas professor, kui oli oma näo puhtaks pühkinud ja veidi suud matsutanud. "Shanghai viirus, mille esimesed sümptomid sarnanevad ägeda gripiga, võtab sisse koha inimese rakkudes, kus ta…"

Siinkohal hoidsid kõik hinge kinni. Mõte, et keegi tungib meie rakkudesse, keeras kokku mürgitava segu surmahirmust ja maailmalõpust. Inimesed neelatasid alistunult, paljud lasid end täis nagu hetk enne giljotiini langemist.

"…põhjustab onkogeneesi,…"

Issand jumal! Halastage, halastage ometi!

"…mis elavdab telomeeride aktiivset sünteesi sellisel määral, et…"

Appi, me oleme kadunud! Meid sünteesitakse ära, see on lõpp!

"…likvideerib raku normaalsed vananemise kontrollmehhanismid, mille tulemusel…"

Fakk! Parem tapke mind ära, ma ei ela seda üle. Ei!

"…muutub inimese rakk surematuks."

Mida?

Järgmisel päeval käias rahvusvaheline telepilt üht ja sama uudist, milles Hiina kommunistliku partei esimees, president Xi, astus haiglavoodis lamava vanuri ette, rebis dramaatilise liigutusega oma näolt hügieenilise maski ning embas patsienti pika ja põhjaliku empaatiaga, kuni viimane presidendile lõpuks näkku aevastas.

Maailm vaikis segaduses. Videot keriti edasi ja tagasi rekordilised kümme miljardit korda.

Ülejärgmisel päeval ilmus teleesinemisega eetrisse Venemaa president Putin, kes oma Hiina ametivenda lahkelt endale külla kutsus, et teineteist emmates tähistada kahe riigi igikestvat sõprust. Paari päevaga kogunes sarnaseid küllakutseid enamikult maailma liidritelt. Ka nendelt, kes olid harjunud Hiinat vaid ohutust kaugusest põrnitsema.

Möödus veel üks ebalev päev, misjärel ilmus internetti esimene konjunktuuri kompav reisipakkumine. Mõistagi ei jäänud see üksinda. New York – Shanghai, London – Shanghai, Pariis – Shanghai, Frankfurt – Shanghai, Dubai – Shanghai, Moskva – Shanghai, Tokyo – Shanghai jne jne. Isegi Riia – Shanghai, vahemaandumisega Nur-Sultanis. Erakordselt soodsad lennuhinnad! Reis, mis muudab sinu elu lõpmatuseni!

Lennud bukiti üle. Bangkok, Buenos Aires ja Sydney ei huvitanud ühtäkki kedagi. Õhk keskmaa kohal oli lennumasinatest paks, maanteed ummistusid, raudteedel tuututasid pikaks venitatud rongid, vedurid eelsõitja tagapooles kinni. Teiste seas higistas isiklikus restoranvagunis Põhja-Korea esimees Kim, käes satelliittelefon, nõudes oma Hiina ametivennalt kiiret kokkusaamist, et arutada julgeoleku olukorda Korea poolsaarel, kus polnud terve aasta mitte midagi juhtunud.

Kuu möödudes kergitas Maailmapank globaalse majanduskasvu väljavaate tasemele AAA+++. Börsidel sööstsid kõrgustesse isegi aktsiad, mis mõni aeg tagasi ähvardasid kokku kukkuda. Vähese erandina pankrotistus hügieenilisi näomaske tootnud rahvusvaheline konglomeraat.

Reklaamitööstuse narratiividesse naasis nostalgiline muretus. Terve ja rõõmus valgest rassist vanapaar istub Hiina restoranis ja ajab näost veiseliha sisse. Peale rammusat einet läidavad mõlemad filtrita sigaretid, avavad viskipudeli. Eat, smoke, drink – love Shanghai!

Me oleme seda väärt, huilgas joovastunud maailm. Kui palju me oleme kannatanud! Nüüd aitab. Käes on Rumba aeg! Kel viirus õnnelikult sees, lõi uljalt tantsu, ajas näost sisse kõike, mida hing ihaldas, tegi kainetel hetkedel pikaajalisi plaane tulevasteks sajanditeks.

Taevast varjutav reisimise möll rahunes peagi. Oli ju ilmne, et nakatumiseks ei tule ilmtingimata pikk ja ebamugav lend ette võtta. Selle asemel mine ja osta vaid pudel paremat veini ja astu läbi mõne õnneliku tuttava juurest, kes just Shanghaist naasnud. Ning isegi kui paljud sellistest tuttavatest olid pealesunnitud sotsiaalsest kohustusest tõrksaks muutunud, polnud see otseselt põhjus muretsemiseks. Tuli vaid sättida end rahvarohkesse kohta, mõnele kontserdile, näituseavamisele või jalkamatšile ja hoida silmad-kõrvad lahti. Niipea kui keegi köhima hakkab, ligi hiilida ning lasta end päästva viirusega üle piserdada nagu püha ja õnnistatud veega.

Selles eufoorias jäi enamikul kahe silma vahele teleuudiste lõik, kus Hiina kõrge ametnik, köhinud hääle puhtaks, teatas, et viimase paari kuu loomulik suremus on langenud niivõrd drastilise tasemeni, et see lööb tasakaalust välja populatsiooni taastootmise normatiivsed kriteeriumid. Sellest tulenevalt on kommunistliku partei juhtkond sunnitud kaaluma teatud meetmete paketi vastuvõtmist. Vastasel korral ületab riigi rahvaarv peagi kahe miljardi piiri, mis toob endaga kaasa ulatuslikke tagasilööke pea kõikides elusfäärides.

Ent pidu jätkus. Kõlarid tümpsusid, kõrvad igavatele uudistele kurdiks taotud. Käes oli kauaoodatud rõõm, mille nimel olid kannatanud ja elu andnud tuhanded inimpõlved. Keegi ei tohtinud väärata demokraatlikku inimõigust päästvale viirusele. Kui ÜRO peasekretär (köh-köh, eksole) esines hoiatusega rahvaarvu peatsest jõudmisest kaheteistkümne miljardini ning sellega kaasnevast humanitaarkatastroofist, vahetati üksmeelselt telekanalit.

Onkogenees, telomeerid ja igavesed rakud olid tulnud selleks, et jääda. Love Shanghai.

***

Augustis 2020 ilmub Loomingu Raamatukogu sarjas Armin Kõomägi uus jutukogu, kus leidub ka mininovell "Viirus".