Kriisijutuke | Veiko Belials. Pariis põleb ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tõlkija Veiko Belials
Tõlkija Veiko Belials Autor/allikas: ERR

ERR-i kultuuriportaali sarjas peegeldavad kirjanikud olusid ajal, mil viirusehirm on pannud elu peaaegu kinni.

"Pariis oli rutakalt püsttaraga ümbritsetud ja toekas värav seestpoolt suure prussiga toestatud. Mis maania see oli, mis sundis igale külale tara ümber ehitama, nagu see midagi aitaks?! Piisab paarist lollist seespool tara ja kaitse muutub lõksuks. Aga kes siis sellele mõtles!" Nii kirjutab Veiko Belials.

"Hei, sina, mis´and olidki?" hõikas Raivo. "Kevin? Kaspar?"

"Kregor Niklas," parandas poiss mornilt ja jäi seisma. "Mis tahad?"

"Mida me sinu arust siin teeme, ah?"

"Kuidas mida?" Poiss vaatas talle otsa nagu poolemeelsele. "Valvame. Me oleme Omakaitse."

"Mh-mh," nõkutas Raivo pead. "Omakaitse. Kaitseme omasid, eh?" Oma kaitse… Mitte omade, oma… Nii et ei mingit vennaarmu, ei mingit lähedastest hoolimist; ei, puhas materialism ja saamahimu. Oma särk ju ihule kõige lähemal. Vaat seda särki kaitsengi, sitta sest ihust! "Kelle eest?"

"Võõraste, kelle eest siis veel?" ühmas Kregor.

"Ahah. Ja kes need võõrad täpsemalt on?"

"Kõik, kes ei ole omad!" põrutas poiss. "Lihtne ju."

Jah, temal oli kõik lihtne. Oma on oma ja kes ei ole oma, on võõras.

"Ja mis me siis teeme, kui võõrad peaks tulema?"

"Tulgu aga," urises poiss ja patsutas kurikat peopessa. "Aga me neile siis teeme!"

"Teeme mida?" Raivo ei uskunud oma kõrvu. "Mida me teeme?! Lööme maha või?" Uskumatu!

Poiss kõhkles hetkeks, oli näha, et ta polnud nii kaugele üldse mõelnudki. Siis aga valgustas ta nägu selgusele jõudmise helge sära.

"Täpselt! Lööme maha jah. Kuule, sa oled täitsa norm vana."

Issand, sa näed ja sa ei mürista! Raivo ohkas. Kuidas see maailm küll nii äkki lolliks läks?

Pariis oli rutakalt püsttaraga ümbritsetud ja toekas värav seestpoolt suure prussiga toestatud. Mis maania see oli, mis sundis igale külale tara ümber ehitama, nagu see midagi aitaks?! Piisab paarist lollist seespool tara ja kaitse muutub lõksuks. Aga kes siis sellele mõtles!

"Kuule, sa selle peale pole tulnud, et äkki olen mina ka võõras?" õrritas ta poissi. "Mul pere Saksis…"

Poiss kangestus. Ta silmad volksatasid vasemale ja paremale nagu jänes laternate valgusvihus. Kurikat hoidvad käed kerkisid otsekui iseenesest ülespoole.

"Noh, lööd mu nüüd maha või?" ei suutnud Raivo lõpetada. Ta oli tige. Ta tahtis sellele neetud rajakale korraliku õppetunni anda.

"Kui… Kui vaja, siis lööngi," neelatas poiss. "Ära tule lähemale!"

Ta käed värisesid.

Kurat teda teab, pärast lööbki. Puhtast hirmust.

"Olgu, olgu, nalja tegin. Rahune maha.

"Kurat, selliseid nalju ei tehta!" Poiss peaaegu nuttis. "Kuidas ma sind nüüd usaldada saan?"

"Ega saagi," nõustus Raivo. "Küllap ongi targem üldse mitte kedagi usaldada. Püsid kauem elus." Ta mühatas. Vaat, kuhuni oleme jõudnud. Nagu neis kuradima odavates filmides. Üksik kangelane tühermaal…

"Sa mõtle parem sellele, mis saab, kui keegi mujalt sind näeb. Mitte sina teda, vaid tema sind. Kes sa tema jaoks oled?"

Kevin tuiutas maha, üritades seda ilmselt ette kujutada. Siis tõstis ta pilgu ja tema silmad läksid suureks.

"Ma olen tema jaoks võõras!" pomises ta.

Raivo muigas napilt.

"Tukkusid ära? Ja mis siis, kui temal ei ole kaigas, vaid püss?"

Poiss tegi suu lahti. Ja pani selle siis kinni.

"Vaat nii, poisu," ohkas Raivo.

 

Esmalt oli see lihtsalt kerge kuma, nagu hakkaks päev tõusma, aga selleks oli veel liiga vara. Kulus mitu minutit, enne kui Raivo taipas, mida see tähendab. Kuma tugevnes, nüüd lõid juba mitmest kohast leegid üles ja öö muutus valgeks. Hakkas kostma karjumist. Mustavad kogud vilksatasid mööda, hääled sulasid kokku ühtlaseks ähvardavaks möirgamiseks, millest kostis kord tule müha, kord paanilisi kriiskeid, vandumist, ähvardusi, sajatusi… Ja siis rütmiliselt ning manavalt:

"Tapa! Tapa!"

Läks aega, enne kui ta taipas, et see ei olnud ülekutse, vaid linna nimest sündinud võitlushüüd. Või mõnel puhul ka omade edasi antud hoiatus.

Pariis põles. Hullus oli valla ja siin polnud enam midagi päästa. Parim kaitse on rünnak! Kui ruttu inimesed ikka kiviaega tagasi pöörduvad…

Ta pidi Saksi jõudma, et peret hoiatada.

Raivo vingerdas siuna tara alt läbi, selle koha oli ta ettenägelikult juba ammu valmis pannud, roomas eemale ja söandas alles põõsaste varjus püsti tõusta.

Siis ta jooksis. Nii suudab joosta vaid saakloom, kui ta kiskja eest põgeneb.

 

Ruttavaid kohti nähes võttis Raivo hoogu maha. Kohe on ta kohal. Kohe saab ta peret hoiatada.

Miski puuris end tulise jutina abaluude vahele. Paugu kaja jõudis ta teadvusesse suure hilinemisega. Maapind lendas näkku. Raivo tundis puhkevate metsalillede vaevutajutavat värskust, mis mulluste lehtede kõdulõhnast kerkis. Kevad on siiski nii ilus…

Vaatevälja ilmusid tanksaapad, mis kuidagi veidralt viltu lähenesid ja terve vaatevälja täitsid. Ta silmitses saabastele kuivanud mudast koorikut ja imestas, et see näeb välja nagu tundmatu maa kaart.

Nüüd oleme kõik jõudnud tundmatule maale…

"Ma ju ütlesin, et Omakaitse on väärt mõte! Näe, Pariisi omad juba ründavad." Sõnad kostsid nagu läbi udu. "Räägitakse, et Pariisi omad on need kõige ohtlikumad!"

"Pariis põleb!" üritas ta öelda, hoiatada, kuid suhu valgunud veri vaid mulksus ja sõnad takerdusid sellesse nagu põder sohu. "Tapa…"

Sel viimasel sõnal õnnestus siiski soost välja rabeleda ja verd täis suust põgeneda.

"Mis ma ütlesin!" kuulis ta veel.

Kõlas veel üks pauk.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: