ma veetsin osa oma lapsepõlvest

haiglates – haige olemine tundus

mingis mõttes nagu norm nagu olemise vorm

nüüd on nii kerge sattuda noisse

kafkalikult helerohelisisse koridoresse

sinna kus peab lõputult ootama

kus etanool ja eeter heljuvad õhus

nagu oleksid sa saabund paradiisi

setode praaždnikule: aga see on kõik staatiline

ja steriilne ja stoiline ja surmasütikune

ja sääl – nagu setode praaždnikulgi –

on kõik inimesed hääd

ka tõredaim valveõde tegelikult

(keegi ei lenda täna üle käopesa)

püüab kedagi aidata: ja sina saad

oma ootamises tos koridorses mitteruumis

äkki inimliku tajutabamuse iseendast

aimduse tõelise igavuse puudumisest

mõistmise et ärevuse ja sisima rahu

apaatia ja uudishimu piir on silmale nähtamatu

loksvel ruum – piir ookeanipinnal mis võib eraldada

su olemist ja mitteolemist

rahu meeleheidet leppimist loobumist rõõmu

mu sõber ütles et peaksin kirjutama

mõne värsi me arstidele: jah ma värisen

te pärast kes te sääl Kuressaares

ühes mu lemmiklinnakeses – olete saand

tõve külge tahtes ise teisi aidata –

püüdes päästa noid kel hing paelaga kaelakaalu küljes

ikka on arutet (arutultki): palju kaalub inimese hing

ja seda on mõõta püütud

aga teie arstid teie teate – inimliku rumaluse jaoks

ei ole kaaluühikut veel leiutet!

rumalus laiutab kaubamorgides ja on kohal kooljakohvikuis

ta kõneleb hanerasvamehe häälega raadiokastis

(mitte et hanerasv oleks otse kuradist

küll aga saab kurat kõnelda

hanerasvastatud mesihäälel kui vaja)

ja sülitab maha batsille ja viirust täis sihvkakoored –

viha ja põlguse löraka selle terve mõistuse vastu

mis terves kehas peaks troonima

ning jätab eesrindemehed surema – sest staabis

kirevad kohtupäevakuked

ikka veel koletut hingede kokkuostukollokviumi

olla terve ja jääda ellu

et olla kohal tos viimsepäeva võitluses

kus tuleb päästa hingi veel rohkem kui

seni oledki päästnud

see on su ülesanne täna nii et

sa ootad sa paraned sa võitled

jääd ellu

A.R.S.T.

allaandmata rünnakul

surmani – teadagi