Aino

kas sa mäletad veel
kui tõin sulle eile voodisse
pudeli punast veini ja sigarette
 
ma suudlesin sind laubale
ja haarasin su käest
mis nii õrn ja õbluke
et lausa läbipaistev
 
sa võtsid kõik vastu
isegi kui armastad vaid konjakit
sa võtsid kõik vastu
isegi kui laubale sind suudlesin
 
kas sa mäletad veel
mis sa ütlesid naljaviluks
kui läitsin sigareti
"nüüd oleme siis hakanud kunstnikuks"
ning läitsid sigareti
 
me naersime minema kõik pisarad
kui toanurgast piilus meid vanaisa
kellest alles jäänd vaid mõned lõuendid
 
ning ma istusin su tugitooli
sest sina enam ei jaksanud
ma vaid ulatasin tuhatoosi
sest urni enam ei mahtunud
 
ma rääkisin et luuletan
ja tahan tuppa punast vaipa või liivakella
sa ei kostnud midagi sellepeale
vaid muigasid nagu alati nii hellalt
 
ma küsisin ema-isa-õe-venna kohta
sina ütlesid vaid
"ära muretse nii palju"
 
sest peamiselt suhtlesime silmadega
mis sinirohelised sädelesid
 
peamist olid sa mul ainuke
aga õnneks mitte viimane
 
kallis vanaema ma ei usu jumalasse
aga mu palved on sinuga
 
kallis vanaema täna me ei näe
aga küll kohtume mõni teine homne
 
kallis vanaema oota mind
kas paradiisis või oranžis tugitoolis
 
aga kallis vanaema ära unusta
et hingepõhjani sind armastan