Kriisijutuke | Mikk Pärnits. Eesti, ela igavesti! ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Autor/allikas: ERR

ERRi kultuuriportaali sarjas peegeldavad kirjanikud olusid ajal, kui viirusehirm on pannud elu peaaegu kinni.

"Tšernobõli eeskujul muutub endine Eesti Vabariik turismimagnetiks, kus aasta möödudes ka tsiviilid ringi reisima hakkavad. Kuna nüüd ei protesti ühegi elamu lammutamisele ja maalappide puhastamise vastu keegi (ja pärijate kauged nõuded lahenevad kohtutes alles aastate pärast), saavad koristatud lagunevad kolhoosideaegsed laudad, kuurid ja muud lobudikud," kirjutab Mikk Pärnits oma düstoopilises jutus.

Khamil lükkas labidaga riideid kokku. Seda oli raske teha, hazmat suit üll ja plastkate silme ees. Toad olid veel pimedad, lüliti klõpsutamine viitas elektriarve maksmata jätmisele. Tõstis kogemata üles vaibaääre, sealt plaksatas vastu tolmupilv. Bakterid, surmavad viirused. Tolm ja viletsus. Õues on mobiilne seakatku tarvis toodud põleti. Neid on üle riigi liikumas kusagil poolsada, millele on juurde oodata veel viiskümmend tükki. UN hoolitses selle eest, et surmahaigus ei leviks. Khamil loopis muhu mustriga vestid ja murumütsid leekidesse.

Seda tuli igaks juhuks teha, mõnel pool pandi vanad majad lihtsalt põlema. Polnud kedagi, kes neid päriks. Põletati täie pasaga maha see viletsuse näitus, mis väikelinnade tagahoovides asus. Ettevaatusabinõusid järgiti karmilt ja täpselt. Khamili arvates polnud seda vaja, kõigile oli maailmas juba selge asjaolu, mis iga päevaga aina rohkem tsementi valati: seakatk oli hüpanud etnilistele eestlastele ja nendele pidama jäänud. Sead ja eestlased, need täitsid õudustäratava rahvuse kiirsurma näol tabloidide ja uudisekanalite esilehti.

Päike oli ikka veel tuline sulakera. Khamil vajutas turvanupule, mille all oli veel paar kihti materjali ja siis oli kombeka kiiver peast. Nagu oleks mingi kosmonaut teisel planeedil, mõtles mees higise naha vastu laksivat tuult nautides. Eesti oli ilus maa. Linnud laulsid, võililled õitsesid. Nendest tehti siin vist ka veini. Alkoholikultuur. Hea et nad veel pääsukesi ei pruulinud. Autojuht vahtis teda natuke, võttis käed puusast ja kiskus kah skafandri peast. Nende jutt on kõik portugali keeles.

"Viimane maja selles sektoris. Seal vaatetorni juures. Lähme."

"Kohe," pomiseb Khamil ja teeb nutitelefonis paar ametialast linnukest. Sektor B12-3e puhas.

Põletifurgooni tagaosas asub väike leegiheitja. Sellega lastakse paar sortsu leeki suurele mööblist koosnevale hunnikule, millele juba kõvasti vastavat vedelikku peale kallatud. Kahe portugaallase selja taha suvelõunasse jääb tõusma leek. Eesti asjad põlevad hästi, praksuvad.

Samasugune protsess nagu see, on olnud juba kuid: kõigepealt laibaauto, mis lohistab välja gaasidest paisunud inimesed. Need inimesed maetakse kuhugi turbakaevandusse, mille eestlastest omanikud olid hukkunud esimese kuu laine sees. Terved riigiettevõtted, eraomandid ja ärid omanikuta. Terve riik, kus elanikkond ilma sõja või genotsiidita täielikult hukkus! Sellist pretsedenti ei eksisteerinud. Kohale tuli terve kamp asjamehi United Nationsist, IMFist ja Ameerikast. Seda tohuvabohu andis klaarida. Khamil ei pidanud tegema muud kui maju tühjendama. Eks pärast vaatab, mis sest asjast saab. Turbakaevandus oli üks suurest kolmest massihauast, mis täideti eestlastega. Neid ei saanud tuhastada, nad tuli matta väga sügavale. Eestlaste lahjendatud verega sugulased tahtsid ikka neid kuskil mälestamas käia. Neid ei lubatud riiki. Ei olnud veel kindel, kui palju pidi inimeses olema eestlase geene enne, kui katk neid närima hakkas. Paljud said lihtsalt raske külmetuse sümptomid.

Maailm pani kokku kogu riigi steriliseerimise kava. Kuidas saada lahti katkust eluasemetes? Pedro andis Khamilile suitsu, koos vaadati Paide kortermaja viletsat sisustust. Kui pruunid olid need kardinad ja kapid. Neid oli mõnus põletada, hingest sai nagu mingi sita välja. Sitased eestlased. Khamilile nad ei meeldinud. Lätlased olid ka ühed goolemid, aga rootslased olid juba okeid.

Regulatsioonide vastaselt skafandriteta rassimine oli puhas mõnu. Varsti kadusid seljast ka kaitseülikonnad ja asju tassiti aluspükste ja särgi väel. Kindad olid käes. Eestlus oli kuidagi määrivam kui katk.

"Lähme ronime torni," pani Pedro ette. "Päike loojub." Khamil polnud kunagi raba näinud. Miskipärast oli ta alati arvanud, et need asusid põhiliselt Inglismaal. Küll oli siin looduses variatsioone! Khamil armastas Eestimaad. Huvitav, kellele see nüüd kuulus? Taamal, pajuvõsa piiril liigutas end väike kitseke. Ja siis teine. Ja kolmas! Elektriliinide all võidutsev padrik varjas endas tohutul hulgal loomi, arvas mees. Eks neid tule nüüd aina rohkem juurde. Kaks meest istusid vaikides vaatetornis ning rahvakalendri järgi jaanipäeva õhtul oli taevas selge, all põlesid eestlaste asjad ning kõik oli rahulik. Ilma eestlasteta Eestimaa.

 

Tallinnas patrullisid USA-RUS ühisväed. Koos tõmmati maha Lasnamäe ja Mustamäe vanad telliselamud. Paljud nõuka-aegsed hooned utilitiseeriti. Mõlema impeeriumi soldatid aitasid üksteist, venelased lubasid ameeriklastel kalluri kastis sõita ja USA poisid tegid nendega Vabadusristi taustal selfie'sid. Vabaduse väljaku sõjaväelinnakus kuuldus palju naeru kui Utah ja Dakota poisid üritasid vene keeles roppusi õppida. Putin näeb terve rahvuse hävingut ja kohkub. President Trump loob temaga ühistud ja ettevõtted, mis peaksid Eestist taas funktsioneeriva riigi looma. Hiinlased otsustavad hakata 75 protsendi ulatuses taimetoitlasteks.

Tšernobõli eeskujul muutub endine Eesti Vabariik turismimagnetiks, kus aasta möödudes ka tsiviilid ringi reisima hakkavad. Kuna nüüd ei protesti ühegi elamu lammutamisele ja maalappide puhastamise vastu keegi (ja pärijate kauged nõuded lahenevad kohtutes alles aastate pärast), saavad koristatud lagunevad kolhoosideaegsed laudad, kuurid ja muud lobudikud. Nende asemele ei tehta midagi. Jaapanlased annetavad surnud eestlaste mälestuseks pool miljonit kirsipuu istikut: iga surnud jorsi jaoks üks.

Jaapanlased teavad, mis tunne on kaotada. Merkel peab Viljandi lossimägedes pika kõne iga inimese kaotamise tragöödiast. Vietnami saadik vaatab varemeid ning soovib isiklikult turismi eesmärkidel vanad ehitised taastada. Tühjaks jäänud majad täidetakse vabatahtlike ja ametnikega. Mitte keegi ei ela Eestis. Kõik töötavad Eestis. Väikelinnad löövad õitsema. Taani ostab Elva ära: sellest areneb välja eksperimentaalne ökopealinn, roheline Silicon Valley. Kanep on legaalne. Päikeseenergia suunatakse elektriakudesse, millega vuristavad maakohas ringi teadlased ja suurfirmade esindajad. Räägitakse mis keeles juhtub, kõik naeratavad. Erinevad rahvused segunevad veelgi enam. Venezuela kinnisvaraarendaja paneb lõpuks Türisalu pangale piirdeaia. Kuid pole enam eestlasi, kes end tapaks. Nad on kõik surnud.

Endine talupojariik lööb õitsele, muutub maailma inimeste kohtumise Mekaks. Halvad ilmad ei taha kesta. Kliimasoojenemine seiskub ja osooniauk kaob. Maa peale on saabunud rahu.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: